Pamela Luise Picard
Hukkunud 58. orbiidil
Massachusetts, Ameerika Ühendriigid
veebruar 1964
Rapla maakond, Eesti
november 2022
Kiri minult, emalt, pojale Carlile ja maailmale, mille jätsin endast maha pärast hirmsat autoõnnetust ühel kaunil pärastlõunal Eestis, kui olin Ameerikast külas käimas.
Mitte ühtegi tähte ega taevast imet ei anna suuruselt iialgi võrrelda sellega, kui väga ma sind armastan, mu poiss.
Mängides väikese tüdrukuna Rhode Islandi rannikul, mõtlesin sageli sellele, kuidas sina kord nendel randadel mängid. Vaadates, kuidas mu isa tuli koju töölt, kus ta tegeles Apollo kuumissioonidega, mõlgutasin endamisi, millest hakkad sina kord unistama? Kallistades ema, kui ta koos mu teise isaga tuli tagasi maailmarännakutelt, mõtisklesin, kas sina hakkad ka kunagi reisima? Kui mina ja mu vend saime endale lisaks veel ühe ema, kes kinkis meile kaks õde, kujutasin ette ilusat perekonda, mis sinul saab ühel päeval olema.
Ma elasin Ameerika eri paikades, kuid mitte ükski koht ei tundunud koduna enne, kui hoidsin süles sind, sinu venda ja oma lapselapsi. Sa oled minu jaoks Number Üks.
Kui sa tulid Ameerikast siia, Eestisse, tundsin, nagu oleks mu maailm katki rebitud, pooleks murtud. Kuid ma avastasin nii palju Eesti ilu sinu kaudu, mu tähtede uurija.
Me olime nii õnnelikud. Olin teel „oma lapsukeste“ juurde. Vaatamata sellele, et pead oma lapsi, minu lapselapsi, enda lapsukesteks, on nad – tegelikult – ka MINU omad. Ma tulin sinu juurde tänupüha tähistama. Võtsin puhkuse personaliosakonna juhi kohalt Virginia Ülikoolis.
Seal aitasin ma töötajate vahetusprogrammide raames inimestel asuda tööle Eestisse, mõnedel puhkudel isegi Raplasse. Toetasin oma karjääri jooksul naisi ja ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi, et nad jõuaksid kaugemale nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Kuulusin ametialase arengu nõukogudesse nii riigi kui ka osariigi tasandil. Kuid kõige selle keskel nautisin ma kõige rohkem vabatahtlikku tööd, olgu siis Ukraina ja Afganistani põgenike või loomade aitamist.
Sel aastal tegin Raplas tänupüha õhtusöögiks oma legendaarset aedoa vormirooga ja kalkunitäidist. Ajasin sind hulluks sellega, et tegin igast hetkest pilte. Seejärel käisime Pärnus kaunil kontserdil! Me olime jõululaule kuulates koduteel, mina magasin ja nägin unes oma lapsukesi.
Vähem kui sekundiga meie maailm lihtsalt lõppes. Ei, sa ei saanud midagi teha. See auto sõitis meile lihtsalt sisse. Me ei saa teada ega valida, millal me siia saabume, ega ka seda, millal me lahkume.
Me oleme nagu tegelaskujud, kes on raamatu keskel igavesti lõksus. Me ei tea, kuidas raamat algas või kuidas see lõpeb. Meie ülesanne on see lihtsalt huvitavaks teha. Tuua valgust ja energiat isegi igapäevastesse asjadesse.
Kui kõik tundub sünge, vaata peeglisse. Sinuga on kõik korras ning jah, need kortsud su naeratuses on minult.
Ma kaitsesin teid mõlemaid selles autos. Parane nüüd, astu maailma ja armasta seda. Sul on võimalus aidata ja mõju avaldada. Sul on võimalus olla lahke ja armastav, meie maailma paremaks teha.
Tulevik on viimase hetkeni meie endi teha. Nüüd, Number Üks, on sul aeg julgelt sammuda, sest sul pole valikut käed rüpes istuda, kuna sa oled minu poiss, minu unistus, ja ma lõin su kinni haarama igast hetkest.
Pea meeles Jack Kerouaci sõnu: me oleme „hullud, eluhullud, jutuhullud, lunastushullud, kes himustavad kõike korraga, kes ei haiguta iialgi ega pane igapäevast teksti, aga põlevad, põlevad, põlevad kui suurepärane kollane tulevärk, plahvatades ämblikujooksul üle tähtede, ja sa näed sinist tuuma lahvatamas ja kõik teevad: „Ooo!““
Inglise keelne versioon:
Pamela Luise Picard
Lost during orbit 58
Massachusetts, The United States
February 1964
Rapla County, Estonia
November 2022
A letter from me, a mother, to my son Carl and the world I left behind after a catastrophic car accident one beautiful afternoon in Estonia as I visited from America.
For all the stars, and wonders of the sky will never be enough of a measure of how I love you, my boy.
As a little girl growing up on the American coast of Rhode Island I often thought about how’d you play on these beaches. Watching my father come home from work on the Apollo missions to the moon I wondered what you’d dream. Hugging mom on her return from global trips with my bonus dad I pondered if you too would travel. When I gained a bonus mom that joined my brother, and brought me two sisters, I imagined the beautiful family you’d have.
I lived across America, and yet nowhere felt like home until I held you, your brother, and my grandchildren. You are my Number One.
When you came here to Estonia from America I felt as if my world had ruptured, broken in two. Yet, I discovered so much beauty in Estonia through you, my explorer who works in the stars.
We were so happy. I was on my way to see “my babies” who, despite you believing your children, my grandchildren, are your babies, are – in fact – also MY babies. I’d come to see you for Thanksgiving. On holiday from my position as a Human Resources Director at the University of Virginia.
In my time there I supported professional exchanges with Estonia, some even coming to Rapla. My career was propelling women, and the disadvantaged, further in America and globally. I served the boards of national and state organizations for professional development. Yet, amidst all of that it was volunteering that I enjoyed the most be it with refugees from Ukraine, and Afghanistan, or animals.
This year at our Rapla Thanksgiving dinner we made my epic green bean casserole, and turkey stuffing. I got to drive you crazy taking pictures of every moment. Then we saw a beautiful concert in Pärnu! We were returning home while I napped, and dreamt of my babies, and listened to Christmas music.
In less than a second our world simply ended. No, you couldn’t do anything. That car simply came at us. We do not get to know or choose when we arrive here, nor when we leave.
We are like characters trapped forever in the middle of the book. We don’t know how it began, nor how it will end. It is simply ours to make it interesting. To bring light, and energy, to even the mundane.
When it feels dark, look in the mirror. You are ok, and yes, those lines in your smile are from me. I protected you both in that car.
Now, recover and go out to this world, and love it. You have a choice to reach out and make an impact. You have a choice to be kind, and loving, to make our world better.
Right up until our last moment the future is ours to create. Now, Number 1, the time is yours to Boldly Go for you have no choice to sit idle, for you are my boy, my dream, and I made you to seize every moment.
Remember, we are as Jack Kerouac remarked: the mad ones, mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes ‘Awww!’
