Mariliis Vest
Mõnel päeval olen dilemma ees, kas vaadata maailma läbi roosade või mustade prillide. Mitte füüsilise väljanägemise mõttes, vaid metafooriliselt: kas olla liigselt optimistlik või ülemäära pessimistlik.
Ma ei tea miks, aga viimasel ajal olen hakanud palju mõtisklema maailma toimimise üle. Mitte eksistentsiaalsetel teemadel, vaid maistest väärtushinnangutest ja inimelu väärtusest. Kuigi ajalooga võrreldes on just see viimane teinud tänu inimõigustega arvestamisele ja seadustele kardinaalse hüppe paremuse suunas, on paljud lihtsad ja tegelikult igapäevased teemad kohati väärtuste kohapealt täiesti nihkes. Kahjuks on ka nii, et nende lahendamiseks ei pruugi olla kasu vaid seaduse kohaldamisest, vaid tarvilik oleks inimeste enda soov olla inimesena parem.
Ma olen alati proovinud erinevates olukordades pigem näha head. Vahetasin aga roosad prillid mõneks ajaks mustade vastu, kui möödunud aasta lõpul hakkasid asutused välja maksma jõulupreemiaid. Olgu kohe öeldud, et iseenesest ei ole ma selle mõtte vastu – tulebki tunnustada tublisid, töökaid inimesi, kes on ühel või teisel moel panustanud ja vaeva näinud. Veri hakkas aga keema uudisest, et haigekassa iga-aastased jõulupreemiad ulatuvad üle kahekümne tuhande euro, ja seda mitte ühel, vaid mitmel inimesel ja nii aastaid.
