15.5 C
Rapla
Pühapäev, 21 juuli 2024
LisalehtKoduloolaneKoduloolane: Kehtna Operetirahvateater

Koduloolane: Kehtna Operetirahvateater

Heik Past

Kehtna näidissovhoostehnikumi ametiühinguklubi juures alustas 1976. aasta sügisel tegevust operetiring. Algul ei mõeldudki operetist või mõnest teisest muusikavormist, lihtsalt taheti end kuskil rakendada, leida võimalus teistele midagi kuulamiseks-vaatamiseks pakkuda. Klubijuhataja Tiiu Iling püüdis organiseerida draamaringi, kuid tutvumine Ülo Mateseniga andis mõtetele uue suuna. Ega mõtte algatajatel ei olnud algul ringi erilist usku, kuigi Kehtnas lauluinimesi oli. Ei osatud kujutleda, kuidas lavale vajalik saada – muusikaline saade, kostüümid, dekoratsioonid ja palju muud.
Kuid tööind ja õhin, millega asja kallale asuti ning saadud ehtne mängurõõm aitasid üle saada esialgu ületamatutena tundunud probleemidest. Tugev annus fanatismi, armastus näitekunsti ja opereti vastu oli see jõud, mis huvilised pärast igapäevatööd 2-3 korda nädalas klubisse harjutama tõi. Operetiproov ei olnud mitte ainult häälepaelte treenimine, vaid ka mänguoskuse ja tantsu õppimine.
Fanatism oli omane ka juhendajatele Rahvusooper Estoniast, kes põhitöö kõrvalt kahel õhtul nädalas võtsid ette rongisõidu Tallinnast, et Kehtnas operetirahvaga proovi teha. Seitse aastat oli lavastajaks Ülo Matesen, tema kõrvalejäämisel lavastasid Hants Korv ja Tiit Tralla. Tantsusamme seadis väsimatu Aina Peterson, kunagine Estonia baleriin. Maestro Jaanus Juul muusikajuhina oli asendamatu proovidel, etendusteks organiseeris ta sümfooniaorkestri muusikutest ansambli.
Lavakujunduse ja maitsekad dekoratsioonid kavandas ENSV teeneline kunstitegelane Uno Kärbis. Valgustuse seadis estoonlane Evald Raadik. Lavastuste dekoratsioonid ja esinejate kostüümid valmisid Estonia töökodades. Suurteatri omakasupüüdmatu abi tähendust suurendab veelgi fakt, et ametlikult oli Estonia šeflussidemetes saarlastega – Kingissepa rajooniga. Dekoratsioonide ja kostüümide valmistamine, etendustele sõitmiseks autobussi ja veoauto kasutamine maksid küllaltki palju – selles osas oli operetirahvale alati olemas majandi juhtkonna igakülgne toetus.
Taidlemisrõõmu kõrval oli rahvateatri inimestele päris suureks koormuseks külalisetenduste andmine: enne etenduse algust tuli lava valmis seada, etenduse järel dekoratsioonid autole laadida ja kaugemalt jõuti koju mitu tundi pärast keskööd. Aga hommikul ootas kõiki igapäevatöö.
Rahvateatri nimetus omistati 1983. aastal Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu Presiidiumi ja Kultuuriministeeriumi kolleegiumi 3. juuni 1983 otsusega, mis tolleaegse ideoloogia kohaselt oli vastavalt sõnastatud: „Kõrge ideelis-kunstilise taseme ja aktiivse tegevuse eest töötajate kommunistlikul kasvatamisel anda Kehtna NST operetiringile rahvakollektiivi aunimetus“.
Selle tõendiks anti vastav diplom. Kehtna operetiringist sai 17-s ja samas ainus muusikakollektiiv Eesti rahvateatrite peres. Millisel määral operetiteatri repertuaar oli „kõrge ideelise taseme ja töötajate kommunistliku kasvatamisega“ seotud, võib välja lugeda allpool toodud repertuaari valikust.

Etendused:

S. Rombergi „Kõrbelaul“ (esietendus 17.07.1977, anti 20 etendust)
Kontsertprogramm „Laul Sinule“ (1978)
E. Kálmáni „Silva“ (14.05.1980, üle 36 etenduse)
S. Rombergi „Kõrbelaul“ (uues koosseisus 1981)
G. Natschinski „Minu sõber Bunbury“ (1982, selle lavastusega külastati kõiki Eesti rajoone)
Operetishow (1983 juba rahvateatrina, juulis 1983 anti 100. tasuline etendus)
J. Beneši „Haljal aasal“ (09.02.1985)
R. Valgre ja Ü. Raudmäe kompositsioon „Muinaslugu muusikas“ (15.05.1986)
I. Kálmáni „Krahvinna Mariza“ (25.03.1987)
M. Mitrovitci „Röövimine keskööl“ (26.03.1988)
P. Abrahami „Havai lill“ (23.05.1989)
J. Straussi „Viini veri“ (19.06.1992)

Valdavas enamikus olid operetiteatri näitlejad sovhoostehnikumi töötajad erinevatelt tööaladelt, mõningates etendustes esinesid ka tehnikumi õpilased. Meenutuseks mõnede näitlejate ja primadonnade töökohad:
Tiiu Iling – a/ü klubi juhataja, operetiteatri eestvedaja
Urve Pregel – a/ü klubi ringijuht
Viive Reimann – ökonomist
Tõnis Blank – pearaamatupidaja
Tiiu Käosaar – sidekontori juhataja
Tõnu-Enn Käosaar – jõusöödatsehhi juhataja
Sirje Kaal – lasteaia töötaja
Reet Sildoja – õpetaja
Hendrik Taluri – ehitustööde juhataja
Arnold Kask – õppekombinaadi juhataja
Aita Iskül – õpetaja
Elle Käpp – raamatupidaja
Meeri Parik – lasteaia töötaja
Dimitri Läänesaar, Dimitri Riisenberg – Valtu kolhoosi autojuhid
Kulla Rudissaar – spordimetoodik
Jüri Solman – farmimehaanik
Arvo Viilmaa – insener
Agu Ansi – KEKi ehitaja
Edgar Aus – autojuht
Ingrid Jääts – õpetaja
Õnne Käpp – pioneerijuht
Jaan Nõulik – autojuht
Asser Trelin – spordimetoodik
Aavo Klandorf, Pille Sepp – tehnikumi õpilased

Sõprussidemed Draamateatriga

Tolleaegse tava kohaselt oli Rapla rajooni kultuurišefiks V. Kingissepa nim TRA Draamateater (teatri direktori asetäitja Almer Tulvi oli pärit Raikkülast). Sellest arenesid teatril sõprussidemed Kehtna sovhoostehnikumiga, mille suur saal oli sobiv lavastuste esitamiseks. Toimusid teatrietenduste ühiskülastused Tallinnas, tihti kohtuti etenduse järel näitlejatega. Sageli esinesid Draamateatri inimesed majandi peoõhtutel ja traditsioonilistel Kehtna ballidel. Kuna rajoon andis igal aastal välja preemia rajooni teatrikülastajate poolt enam tunnustatud näitlejale, pani ka sovhoostehnikum välja omapoolse teatripreemia Draamateatri inimesele, kelle tegevus hooajal oli märkimisväärne kehtnalaste kultuurihuvi tõstmisel.
Tavapäraselt anti teatripreemia üle Kehtnas toimunud teatrihooaja viimasel etendusel. Teatripreemiaks oli rändavas kristallvaasis ümbrik rahasummaga, mis oli arusaadavalt suurem rajooni omast. Kristallvaasile lisati igal aastal roostevabast terasest plaadike laureaadi nimega ja aastaarvuga.

Kehtna ST teatripreemia laureaadid:
1981/82 Mikk Mikiver
1982/83 Tõnu Aav
1983/84 Heino Mandri
1984/85 Mati Klooren ja Almer Tulvi
1985/86 Anne Paluver ja Paul Poom
1986/87 Salme Reek ja Kalju Haan
1987/88 Kersti Kreismann

 

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare