Eve Kruuse
Ema, vähist puretud eakas naine, polnud saanud juba mitu nädalat korralikult süüa, viimane nädal möödus aga peaaegu söömata ja paaril viimasel päeval ei saanud ema enam isegi mitte vett juua. Vaid lusikatäis haaval. Ja ma ei osanud teda aidata.
Meie emal raviti põievähki. Ühel hetkel ütles ema, et tal on põsk seestpoolt valus. Ta kurtis valusa suu muret nii hambaarstile kui ka perearstile. Viimane soovitas rääkida onkoloogiga, kes tegi talle keemiaravi. Onkoloog kirjutas välja mingi salvi, aga see ei aidanud põrmugi. Meie, tema lähedased, ei saanud onkoloogiga kuidagi otse suhelda, sest telefoninumbrid, mis meil olid, ei vastanud mitte kunagi, ja ruumidesse, kus keemiaravi tehti, lähedasi mõistagi ei lastud. Arst oli kaitstud väga korraliku müüriga.
