Eve Kruuse
Ema, vรคhist puretud eakas naine, polnud saanud juba mitu nรคdalat korralikult sรผรผa, viimane nรคdal mรถรถdus aga peaaegu sรถรถmata ja paaril viimasel pรคeval ei saanud ema enam isegi mitte vett juua. Vaid lusikatรคis haaval. Ja ma ei osanud teda aidata.
Meie emal raviti pรตievรคhki. รhel hetkel รผtles ema, et tal on pรตsk seestpoolt valus. Ta kurtis valusa suu muret nii hambaarstile kui ka perearstile. Viimane soovitas rรครคkida onkoloogiga, kes tegi talle keemiaravi. Onkoloog kirjutas vรคlja mingi salvi, aga see ei aidanud pรตrmugi. Meie, tema lรคhedased, ei saanud onkoloogiga kuidagi otse suhelda, sest telefoninumbrid, mis meil olid, ei vastanud mitte kunagi, ja ruumidesse, kus keemiaravi tehti, lรคhedasi mรตistagi ei lastud. Arst oli kaitstud vรคga korraliku mรผรผriga.