Kas toit on luksus?

Andres Kalvik,
Eesti Keskerakonna Raplamaa piirkonna esimees

Eestis käib maksudebatt liiga sageli nii, nagu räägitaks ainult protsentidest, tabelitest ja eelarveridadest. Justkui oleks see kõik midagi kauget ja abstraktset, millel pole tavalise inimese eluga suurt pistmist. Tegelik elu algab aga hoopis poeukse juures. Seal ei küsita maksupoliitika teooria kohta. Seal küsitakse, kas täna saab osta leiba, piima, võid, liha ja köögivilja ning kas kuu lõpus jääb midagi alles ka ravimite, elektri ja bussisõidu jaoks.
Just sellepärast ei ole toidu käibemaks ammu enam raamatupidamislik küsimus. See on küsimus riigi õiglustundest. Peaaegu aasta tagasi hakkas Eestis kehtima 24-protsendiline käibemaks, mis oli vastu võetud Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poolt. Sama maksumäär kehtib ka toidule – kaupadele, mida inimesed ei osta mugavusest, vaid vajadusest. Euroopa Liidu reeglid lubavad liikmesriikidel kasutada toidule vähendatud käibemaksumäära ning peaaegu kõik Euroopa riigid seda ka teevad. Eesti on valinud teise tee, kus esmavajadus maksustatakse sisuliselt nagu luksus.

Pangad suplevad rahas

Ja nüüd tuleb küsida kõige olulisemat: keda selline poliitika kõige valusamalt tabab? Vastus on lihtne. Neid, kes kulutavad suurima osa oma sissetulekust toidule. Pensionär ei saa jätta söömata. Lastega pere ei saa öelda, et ostame sel kuul poole vähem piima ja putru, sest riigil on raske. Väiksema palga saaja ei saa lükata toiduostu parematesse aegadesse. Toit ei ole kulu, mida saab edasi lükata.
Selles mõttes on toidu käibemaks üks ebaõiglasemaid makse üldse. Mida väiksem on inimese sissetulek, seda raskemalt see maks tema rahakotti lööb. Pole ime, et see teema on jõudnud järjest teravamalt nii poliitikasse kui ka avalikku arutellu. Keskerakonna fraktsioon on korduvalt algatanud Riigikogus arutelu langetada toidukaupade käibemaks 9 protsendile.
Vastased ütlevad, et see oleks riigile liiga kallis. Rahandusministeeriumi arvutuste järgi tähendaks toidu käibemaksu langetamine 13 protsendile umbes 245 miljoni euro võrra väiksemat maksulaekumist aastas. See on suur summa.
Aga küsida tuleb ka teistpidi: kui kalliks läheb inimestele see, et nende ostujõud aina väheneb ja tarbimine tõmbub kokku? Kui kalliks läheb see, et järjest rohkem peresid peab poes tegema valikuid mitte tervisliku ja vähem tervisliku, vaid vajaliku ja veel vajalikuma vahel?
Maksuvaidlustes kipub kaduma üks väga lihtne tõde: riigi tulud ei teki vaakumis. Kui inimesed tarbimist koomale tõmbavad, kannatavad poed, tootjad ja kogu siseturg. Kui kodumaine toit muutub tarbijale järjest raskemini kättesaadavaks, ei löö see ainult pere-eelarvet, vaid ka Eesti tootjat. Toidu hind ei ole pelgalt sotsiaalteema. See on ühtaegu majandus-, regionaal- ja ka julgeolekuküsimus.
Riigi maksupoliitika on alati valikute küsimus. Kui meile öeldakse, et toidu käibemaksu langetamiseks raha ei ole, siis tuleb küsida, milliseid valikuid selle asemel tehakse. Pankade superkasumite maksustamisest oleks võimalik saada riigile sadu miljoneid eurosid.
Astmeline tulumaks tooks täiendavat õiglust ja lisaraha. Riigisektori vähendamine annaks samuti märkimisväärse kokkuhoiu. Aga nende valikute asemel minnakse kõige lihtsamat teed ja kõige nõrgemate kallale: tõstetakse toidu käibemaksu, kehtestatakse automaks, pensionärilt võetakse tulumaksu, maal elavate inimeste koormus kasvab. See ei ole õiglane ega saa nii jätkuda.
Seda ei ütle enam ainult poliitikud. Märtsi lõpus kirjutas ERR, et poeketid survestavad riiki põhitoiduainete käibemaksu alandama, viidates Eesti kallile toidukorvile ja Euroopa võrdluses kõrgele maksukoormusele. Kui juba ka jaekaubandus ütleb, et piir on ees, siis tasub seda kuulata.

Küsimus on väärtushinnangutes

Muidugi ei lahenda üksnes käibemaksu langetamine kõiki probleeme. Toidu hinnas on sees energia, transport, tööjõukulud, välisturud, ilm ja geopoliitika. Aga sellest ei järeldu, et maksumäär ei mängi rolli. Mängib küll. Ja väga suurt. Kui riik lisab esmavajalikule kaubale võimalikult kõrge maksu, siis on see teadlik poliitiline valik. Ja kui seda valikut õigustatakse väitega, et muud moodi lihtsalt ei saa, siis on aus küsida: kelle arvelt seda eelarvet siis tasakaalu viiakse?
Praegu jääb mulje, et kõige kindlamaks maksumaksjaks on peetud tavalist inimest poekorviga. Tema maksab kassas. Vaikselt, iga päev, iga leiva, piimapaki ja jogurti pealt. Toidu käibemaksu vähendamine väärib tõsist ja eelarvamusteta arutelu.
See on küsimus sellest, milline riik Eesti tahab olla. Kas riik, mis peab toitu esmatarbeks? Või riik, kus kõige kindlam viis eelarveauke lappida on võtta rohkem neilt, kellel valikut ei ole? Leib ei ole luksus. Piim ei ole luksus. Kartul ei ole luksus. Kui riik maksustab need sisuliselt luksuskaubana, siis pole probleem enam ainult maksusüsteemis. Siis on probleem väärtushinnangutes.