Kummituslugudes on midagi paeluvat ja intrigeerivat, mis inimeste meeli on aastasadu kõditanud. Meienigi ulatuvaid lugusid kummitavatest mõisatest ja kalmumägedest räägiti sadu aastaid tagasi ning räägitakse edaspidigi. Kõik see kõneleb inimese janust tundmatu ja müstilise järele, mis meie ületehnologiseeritud maailmast on justkui välja lülitatud.
Juttude edasiandmise ja kuulamise kunst on laiemalt väärtuslik ja hinnaline. On kahju, kui see kipub aja jooksul tuhmuma. Hiljutise jutuvestmisfestivali “Ööbikuööd” ajal olid Hageri muuseumis paljud kuulajatest lapsed ning ma panin tähele, et niipea, kui juttu tuli tondilugudest, läksid nad kohe elevile. Midagi nendes kummituslugudes on, mis meie meeli ärevana hoiab. Minu lapsepõlveaegadel näidati televiisoris USA-s vändatud saateid sealsetest kummituslugudest. Olin ekraani ette naelutatud. Mäletan, et üks lugu oli
