Olen päris pika elu ära elanud ja võin varasemate ning praeguste aegade vahele paralleele tõmmata. Metsloomade hulka, nagu toona üksiku metsaäärse talu õuel ja nüüdse sovhoosi-kolhoosi keskasula tüüpi küla tänavatel sehkendab, kõrvutada pole võimalik. Siis oli loom külaline, nüüd oma õigusi nõudev elanik.
Mäletan oma lapsepõlvest – see pidi olema umbes 70 aastat tagasi -, kuidas hundikari viis meie õuelt südatalvel ära korraks välja lastud kollasekarvalise rõõmsameelse rõngassabaga Tuksi. Järgmisel hommikul leidsime aida tagant vaid mõned peotäied karvu ja lund värvinud vereplekke. Muidugi teati, sõjajärgne aeg ikkagi, et loomade arvukus oli tervikuna kasvanud, kuid usuti, et küll nad metsadesse ära mahuvad.
Ahnus ja rumalus on süüdi, mitte segadusse aetud loomad
Ilus nostalgia nõukaaegselt experdilt!