Koduloolane: Rahvamajas peab olema kehakultuurikollektiiv!

Koostaja Ants Tammar

Sõjajärgsetel aastatel kirjutati ajalehtedes, et meie maal on vaja füüsiliselt tugevaid, tahtejõulisi, mehiseid ja energilisi inimesi. Et neid palju oleks, kästi rahvamajades luua kehakultuurikollektiiv, millel on ka sõjalise ettevalmistuse ülesanded.

12. aprillil 1945. aastal avaldatud Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi ning kehakultuuri- ja spordikomitee juhendis öeldakse: „Töötajate kehakultuurialaste laiade hulkade kaasatõmbamiseks aktiivsele osavõtule ühiskondlik-poliitilisest elust asutatakse rahvamajades kehakultuurikollektiivid. Rahvamaja annab neile vajalikke ruume, spordiväljakuid, raha jne. Rahvamaja kontrollib nii nende kasutamist kui ka kollektiivi tegevust. Kehakultuurikollektiiv aitab kaasa rahvamaja ja tema teiste ringide tööle, eriti massürituste läbiviimisele.”
Sõjajärgsetel aastatel kirjutati ajalehtedes, et rahvamajadest on saamas mitmekülgsed isetegevuse tsentrumid, mis oma töös hõlmavad maaelanikkonna poliitilist, kunstilist ja ka füüsilist kasvatamist. 1946. aastal kurdeti mitmes maakonnalehes, et füüsilise kasvatuse, kehakultuuri ja spordi alal on rahvamajades veel vähe tehtud ning enamik rahvamajade juhatajatest suhtub kehakultuuri passiivselt ja ollakse arvamusel, et spordiga tegelemine ei kuulu nende tööülesannete hulka.
Artiklites öeldi õpetlikult, et rahvamajades läbiviidavad üritused peaksid olema läbi põimitud ka kehakultuuriga. „On ju kindlasti palju huvitavam, kui piduõhtute kavas oleks peale näidendi ja tantsu ka sportlikke ettekandeid, mis tõmbaks palju rohkem noori rahvamajadesse. Kui rahvamajade juhatajad oskavad asjal õigest küljest kinni hakata ja siduda sporti teiste isetegevusaladega, võidaks rahvamaja sellega tohutult palju ja ei oleks mingiks suletud, elavast elust kõrvalseisvaks asutuseks,” kirjutati kahes naabermaakonna ajalehes.
Rahvamajade juhatajad said nendest kirjutistest kehakultuuri propageerimiseks nõuandeid. Näiteks enne isetegevusringi proovi, taidlejate kogunemise ajal, soovitati juba saabunutele anda võimalus mängida võrkpalli, tõugata kuuli, sikutada tõstekangi jne. „Ja siis näete, seltsimehed rahvamajade juhatajad, kui palju uut elu toote sellega rahvamajadesse. On viimane aeg, et igas rahvamajas tekiks spordiring. Niisiis, käed külge rahvamajade töö elustamiseks kehakultuuri alal,” soovitati maakonnalehes Järvalane.

Rapla keskrahvamaja oli sportlaste päralt

Näite- ja spordiringid olid Rapla keskrahvamajas esimesed, mis pärast sõda tegutsema hakkasid. „Spordiring käib koos iga päev. Osavõtt sportlikest harjutustest on elav,” kirjutati Talurahvalehes 1944. aasta detsembris. Järgmise aasta jaanuaris kirjutati samas ajalehes: „Spordiring, mille tegevus sm. Magusa (Hans Makus – A. T.) juhtimisel on olnud hoogus, valmistub praegu kohalikuks talvespordipäevaks 14. jaanuaril.” 8. mail teatab maakonnaleht Harju Elu: „Spordihuvilisi leidub Raplas rohkesti. Rahvamaja spordikollektiivi on koondunud 60-liikmeline spordiharrastajate pere.”
Armar Paidla koostatud raamatus „Rapla kultuurikeskus 75” on Kaleph Jõulu mälestuskild sporditegevusest rahvamajas: „Pärast sõda olid Rapla kultuurimaja (Rapla keskrahvamaja – A. T.) saal ja kõrvalruumid kasutada kohalikul spordiseltsil. Saali akendele pandi ette võred. Toimusid pallimängud (võrk- ja korvpall ning lauatennis ehk ping-pong) ja raskejõustik (poks, maadlus, tõstmine). Sageli korraldati seal võistlusi ja jagati auhindu. Alati oli lõpuks tants.
Pärast tunde oli seal rohkesti kooliõpilasi, nii poisse kui ka tüdrukuid, kes treenisid pallimänge. Saal oli pidevalt kütmata ja väga tolmune ning pidustuste ajal tuli see korrastada ja tirida lavalt kohale toolide rivid. Sellises olekus oli saal veel 1947. aastal.”

Kehakultuuriteemalised lühiuudised ajalehest Harju Elu

Ajalehes kirjutati, et rahvamaja kehakultuurilised ettevõtmised aitavad demonstreerida kehakultuurikollektiivi liikmete sportlikke võimeid ning tekitavad talurahval tahtmist tegelda spordiga. „Kahjuks ei peeta rahvamajades alati seda eesmärgiks, vaid „spordipeod”, eriti maal, on tihti vaid tavalised tantsuõhtud,” kirjutati hurjutavalt.
1945. aastal kirjutati Kabala rahvamajast, kus taheti senisest rohkem spordile tähelepanu pühendada. Rahvamaja spordikollektiivis oli võrkpalli ja kergejõustiku sektsioon. Tegutsemiseks head väljavaated olid ka ujumissektsioonil.
Kohila keskrahvamaja spordiring Putti juhtimisel asus samal aastal võrkpalli, kergejõustiku ja võimlemise arendamisele. Kavas oli korraldada võistlusi paberivabriku spordikollektiiviga.
1946. aastal valmis Vahastus uus rahvamaja, kus töötasid mitmed isetegevusringid. 1947. aastal kirjutati ajalehes: „Loiult areneb aga tegevus kehakultuurikollektiivis, mida põhjustab spordivahendite puudumine. Spordikollektiivi juhatus ja rahvamaja peaksid pöörama sellele rohkem tähelepanu ja astuma samme sporditarvete muretsemiseks.”
1947. aasta aprillis kirjutati Raikküla rahvamajast, kus eduküllaselt töötab spordikollektiiv, kuhu on koondunud 130 sportlast. „Harrastatakse suusatamist, jahipidamist, võrkpalli ja malet. Jahisektsioon on märkimisväärse töö teinud röövloomade ja -lindude hävitamisel ning sektsiooni võib teistele eeskujuks seada rohkete loengute korraldamisega oma liikmeskonnale.”
Kuni 1948. aastani oli Hageri rahvamaja sporditöös edukas. Sportlastel oli häid saavutusi poksis, tõstmises ja maadluses. Paljud sportlased olid Harjumaa meistrid. 1948. aastal aga kirjutati, et Hageris on nimeliselt olemas spordikollektiiv, kuid tegelikult ei näita ta oma juhtide hoolimatuse tõttu mingisugust tegevust.
„Kehakultuuriline töö Hageris täielikult seisab. Tegevuse baas on siin väga hea. On olemas moodsalt ehitatud rahvamaja, looduslikult hea spordiväljak, samuti on Hageri alevikus ja rahvarikkas ümbruses arvukalt noori, kellele on südamelähedane kehakultuur,” kirjutati rahvamaja tegevuse ülevaates. Selles mainitakse, et spordikollektiivile valiti uus juhatus, mille esimeheks sai kommunistlike noorte organisatsiooni esimees, kuid ka tema unustas täiesti oma ülesanded ning näitas noortele hoopis eeskuju oma liigse alkoholitarbimisega.
Nõukogude armee 30. aastapäeva tähistamiseks korraldati 21. veebruaril 1948. aastal Kohila rahvamajas Harjumaa meistrivõistlused poksis. Võistlusele registreerus 30 võistlejat. Sama aasta oktoobris oli Kehtna keskrahvamajas Viljandi-, Lääne- ja Harjumaa võistkondade vahel tõste- ja maadlusvõistlused. Novembris aga tähistati Kehtna rahvamajas poksi- ja tõstmisvõistlusega kehakultuurikollektiivi kolmandat tegevusaastat. Osalesid Järvakandi, Valtu ja Kehtna sportlased.

Kehtna valla tegus kehakultuurikollektiiv tegi ettepaneku rahvamajale küttepuid teha

Kehtna keskrahvamaja spordiring alustas tegevust 1945. aasta algul ja seal oli 14 spordihuvilist noort. Ringi juhataja ja treener oli sportlane Teas. 1945. aasta sügisel asutati spordikollektiiv „Kalev” ja 1946. aasta augustis sai kollektiiv ajalehes kiita, sest Helmo Mahoni juhtimisel on pidevalt korraldatud võistlusi. Sama aasta septembris oli kehakultuurikollektiivis üle 60 liikme ning valmistuti esimese tegevusaasta tähistamiseks. Aastapäeva üritusel olid rahvamajas katsevõistlused poksis Harjumaa „nahkkindameeste” vahel Harjumaa poksimeeskonna moodustamiseks. Peokavas oli rahvatantse, deklamatsioone jne. Esmakordselt esines peol ka spordikollektiivi tantsukapell.
Spordikollektiivi liikmete tegevuskavas oli rahvamaja ühe ruumi remontimine, 25 suusapaariga suusabaasi avamine rahvamajas, 20 suusapaari valmistamine, liuvälja rajamine. Kehtna rahvamaja kehakultuurikollektiiv tahtis viia oma valla spordi alal maakonna parimate valdade hulka.
Kehakultuurikollektiiv oli 1946. aastal võimumeeste silmis nii hea, et kästi teha kõikidele Harjumaa kehakultuurikollektiividele üleskutse alustada sotsialistlikku võistlust. Maakonnalehes avaldatud üleskutses sooviti tõmmata kehakultuuritöösse rohkem töötajaid ja massilise kehakultuuritöö kaudu kasvatada vaimselt ja füüsiliselt väärilisi nõukogude töötajaid.
Kehtna valla kehakultuurikollektiiv tegi ka 1948. aasta veebruaris ajalehes Harju Elu Harjumaa sportlastele üleskutse teha rahvamajadele küttepuid. „Otsustasime koos kohaliku rahvamaja aktiiviga valmistada Kehtna rahvamajale 1948/49. aasta talveks küttepuid. Maasportlastele valmistab tõsist raskust treeningruumide küsimus. Rahvamajad on abistanud meid selle mure lahendamisel oma ruumide andmisega. Rahvamajadel pole aga küttepuude tagavara, mis kataks ka sportlaste vajadusi.

Et sellest takistusest üle saada, kohustame:
1. Valmistada Kehtna rahvamajale kehakultuurikollektiivi liikmete ühistöö korras 30 kantmeetrit küttepuid.
2. Veame valmistatud küttepuud rahvamaja juurde ja laome need riita kuivama.
Võetud kohustuse täidame 15. märtsiks 1948.
Kutsume kõiki Harjumaal tegutsevaid VS „Jõud” kehakultuurikollektiive järgnema meie eeskujule.”
Üleskutse esitasid Kehtna kehakultuurikollektiivi esimees H. Mahoni ja sekretär E. Pihlak ning nõukogu liikmed M. Jõelain, O. Teesaar ja V. Mänd.
Eevi Mahoni kirjutab oma mälestustes, et valla kehakultuurikollektiiv „Kalev” tõusis kohe Harjumaa parimate sekka. Tegutsesid võrk-, korv- ja jalgpalli, kergejõustiku, suusatamise, poksi, maadluse, tõstmise, male-kabe ja jahinduse sektsioon. Kehtna keskrahvamajas olid poksi- ja maadlusvõistlused. Kehakultuurikollektiiv esitati 1948. aasta tegevuse eest Nõukogude Eesti preemia saamiseks. See jäi saamata, sest esimees Helmo Mahoni oli teeninud Saksa sõjaväes.