Eesti Kunstiakadeemia tudengid otsisid viise, kuidas Kohila ajaloolist paberivabrikut väärtustada ja elavdada. Ideedest sündis näitus „Hüljatud maastikud. Kohila paberivabrik”.
Septembri keskpaigas täitus Kohila paberivabriku puidumassisaal inimestega. Nad kõik olid tulnud kuulama, millised ideed sündisid Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava erialastuudios „Hüljatud maastikud” osalenud tudengite peas. Pool saali oli täidetud toolidega, ülejäänud osa täitis suuremõõtmeline näitus koos ideekirjelduste ja makettidega. Ühtekokku tutvustasid tudengid üheksat väga eriilmelist ideed, kuidas paberivabrikut uuele elule aidata.
„„Hüljatud maastikud” on meie jaoks juba traditsiooniks saanud,” alustas päeva kunstiakadeemia professor, arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna ning õppekava juht ning erialastuudio juhendaja Andres Ojari. Kohila paberivabrik on järjekorras juba kümnes objekt, mis erialastuudios käsile võetud sai. Stuudios käsitlevad tudengid maastikke, mis on jäänud sööti ja kasutamata, eesmärgiga need ühel hetkel taas ellu äratada.
„„Hüljatud maastikud” ei ole ainult üks erialastuudio, vaid see on alguse saanud tegelikult interdistsiplinaarses koostöös erinevate distsipliinide, erinevate tulevikuerialade tudengite vahel,” rääkis Ojari. Kaasatud on olnud arhitektuuri ja linnaplaneerimise, sisearhitektuuri, muinsuskaitse ja inseneeria tudengid ja see on ühendanud kaks ülikooli. Lisaks kunstiakadeemiale oli projekti kaasatud ka Tallinna Tehnikaülikool.
Kuidas maailma paremaks teha
Töö sai alguse juba jaanuaris, kui osalejad jäätunud paisjärve ääres töötoas osalesid. „Kõik oli jahe, külm, libe. Ja lõpetame kaunil suve lõpupäeval näitusega,” rääkis Ojari.
„Mulle endale tundub, et ükskõik, mis tööd sa teed või projekti vead, peab alati mõtlema selle peale, kuidas sa maailma paremaks teed. „Hüljatud maastikud” on nende kümne aasta jooksul olnud üks selline ettevõtmine, mis aitab maailma paremaks teha. See on heas mõttes olnud mitte ainult üliõpilaste omavaheline, vaid ka omavalitsuste ja kohalike elanike nügimine,” rääkis tudengeid juhendanud Riin Alatalu. Peaaegu igal pool on projekti järel midagi sündima hakanud.
Tööd valmisid koostöös Kohila kogukonna ning MTÜ-ga Kohila Paberivabrik. Kohila poolelt on projekti toetanud Marika Jahilo ja Inna Laanmets. „Me oleme väga tänulikud,” tõdes näituse avamisel Jahilo. Ta leidis, et värsked mõtted aitavadki maailma parandada.
Iga projekti taga olnud tudengid said seejärel võimaluse tekkinud mõtteid tutvustada. „See oli üks väga suur projekt meie jaoks. Varem oleme tegutsenud väikestel aladel, aga nüüd oli suur maja,” ütles esimesena üles astunud Alis Mäesalu. Kõikide projektide läbiv joon oli, et vanale paberivabriku kompleksile oli leitud mitmeid omavahel harmoneeruvaid funktsioone. Samuti võis märgata, et lagunenud ja looduse võimusesse jäänud vabrikuhoone on paljusid inspireerinud. Nii kandsid ka paljud ideed endas sedasama looduse hoonesse tungimist.
Lisaks keskendusid tudengid paberivabriku ja Kohila maastiku sidumisele, sealse maastiku mõtestamisele ja defineerimisele. Tudengite ülesanne oli luua programme ja ruumilise sekkumise visioone, mis kohtleksid hüljatud tehasehoonet veel praktikasse jõudmata viisidel.
„Kohila ehitusjäätmete ringluse kompetentsikeskus”, Alis Mäesalu ja Karmo Viherpuu
Ehitusjäätmed on maailmas suurima CO2 jalajäljega valdkond. Tudengid märkasid, et Eestis puudub kompetentsikeskus, mis materjaliringluse teemaga tegeleks. Samas on paberivabrikus kasutatud palju erinevaid materjale ja selles paistavad hästi välja erinevate ajastute kihid. Loodav kompetentsikeskus hõlmaks katsetehast materjalide töötlemiseks ja tegeleks ringluse teemadega, aga ka spetsialistide koolitamise ja materjalijääkide praktilise uurimisega.
Sinna mahuks restoran kogukonna jaoks, näitusesaalid ja töökojad, kus praktilisi oskusi edasi anda.
„Ülejõe Kohila”, Arabella Aabrams ja Anabel Ainso
Aabrams ja Ainso täheldasid, et Kohila jaguneb kaheks. Keila jõe idapoolses osas leiavad aset igapäevatoimetused, läände jääb tööstusmaastik. Läänekallas on Kohila elanikele kaugeks jäänud. Lagunev hoone on jäänud loodusjõudude meeldevalda. Hoonest läbi tungivad taimed, muutuv pinnas, valgus, varjud ja pimedus, sealsed helid ja materjalide kogu moodustavad hüljatud kvaliteetide komplekti.
Projekt kaardistab läänekaldal olevad hüljatud kvaliteedid ja tegeleb selle tervikuks sidumise, võimendamise ja elavdamisega. Selleks pakkusid tudengid välja võimaluse luua sinna restoran ja kogukonna kasvuhoone. Vabriku erinevad väärtused saaks esile tuua restorani erinevates ruumides.
„Kohila Terviseküla”, Anu Alver ja Fred-Eric Pavel
Alver ja Pavel märkasid paberivabrikut ümbritseva kauni looduse potentsiaali ja tooksid hoonesse tervisele ja heaolule suunatud kutsekooli. Suurt väljalangejate arvu loodavad tudengid vähendada mõnusa õppekeskkonna abil.
Kooli juurde loodaks majutus ja erinevaid võimalusi vaba aja veetmiseks. Nii oleks ka Kohila kogukonnal ligipääs kompleksi loodud võimaluste juurde, alustades kinosaalist, raamatukogust ja söögikohast kuni treenimis- ja lõõgastumisvõimalusteni. Kompleksist moodustuks terviseküla.
„Vabrik”, Tuule Kangur ja Darja Gužovskaja
Kohila paberivabrik jääks vabrikuks, kuid mitte oma senisel kujul. Tudengid uurisid kaarti ja märkasid lähedal asuvaid tööstusi ning leidsid, et need saaksid toimida ühtse tervikuna. Nii pakkusid nad välja paberivabrikusse tööstus tagasi tuua. Paberivabriku hoones võiks end sisse seada sõlmimisel põhineva mööbli tootmine, mille tooraine saaks tulla Kohila Vineerist.
Hoone ise läbiks värskenduskuuri ja saaks palju hubasema olemise. Samas soovisid tudengid ühendada tööstuse ja kogukonna. Hoone jaguneks tööstuse ja kogukonna osadeks, neid kahte ühendaks sisselõiked ja sillad, mis annaks külalistele võimaluse tootmisest osa saada sellega risti sattumata. Korstna otsa tuleks vaateplatvorm.
„Kohila lineaartelg”, Laura Haki ja Frank Kuresaar
Tudengitele jäi eriliselt silma Tööstuse tänav ringtee ja vabriku vahel. Nad märkasid, et Kohila vajaks avalikku paika kogukonnale ja pakkusid välja, et paberivabrikust võiks kujuneda uus linnasüda. Selleks saaks projekt “Lineaartelg” alguse Tööstuse tänava algusest ringtee juures ja kulgeks pargina kuni paberivabrikuni. Park koondab enda ümber Kohila põhilised laste- ja noorteasutused.
Telje lõpp-punktis oleks paberivabriku alale tekkinud seiklus- ja avastuskeskus oma õppimisvõimalustega. Seal oleks interaktiivsed installatsioonid, teemanäitused. Hoone kõrgemad ruumid kasutaksid tudengid ära ronimisvõimaluste ja keldriruumid sukeldumisvõimaluste loomiseks.
„VÕRE”, Hugo Georg Kalaus ja Madis Arp Keerd
Paberivabrikust saaks messikeskus, luues uusi töökohti ka Tallinna vahel pendeldajatele. Hoone põhjaosa jaguneks ruudustikuks, pakkudes renditavaid tehase-, kommerts- ja kontoripindasid. Ruudustik koosneb 3,4 korda 3,4 m suurustest moodulitest, mis annavad tootmisele võimaluse kasvada ja kahaneda vastavalt vajadusele.
„KASK”, Kristian Tigane ja Triinu Lamp
Tigane ja Lamp panid tähele kasvava elanike arvuga Kohila probleemi elamispindadega. Vanast paberivabrikust kujundaksid nad omamoodi väikese linna, kus elupindade vahel oleks võimalusi kokku saada ning aega veeta. Vabrikust kujuneks põnev kompleks, kus passiivne vaatlus kohtub füüsilise aktiivsusega. Viimast pakuks vabrikusse loodav alternatiivspordikeskus, kus oleksid näiteks ronimissaalid, paintballi park, seiklusrajad, sise- ja välirulapark.
„Kes(t)kus”, Liisalota Kroon ja Karl Robin Timm
Selle projekti põhiteema on eluasemeprobleemi lahendamine ja avaliku ruumi loomine. Elamisruumid ja kontoriruumid kujuneksid lihtsate konstruktsioonidena vabriku sees. Ülejäänud hoone oleks kütmata. See võimaldaks projekti ellu viia erinevates osades.
Erinevaid punkte ühendavad hoonesisesed rajad, mida saab kasutada ka matkarajana, kuid mis loovad hoones liikuvatele inimestele võimalusi omavahel kontakte luua.
Oma koha (näiteks avaliku kontori või söögikoha) leiaksid erinevas vanuses ja erinevate vajadustega inimesed, ka need, kes on Kohilasse vaid päevaks tulnud. Kompleksi territooriumil oleks kogukonna kasvuhooned, katusel elanike privaatsemad kasvuhooned.
„Teadmiste džungel”, Laura Venelaine, Karl Perens ja Villem Kai Johannes Laimre
Kohila vallavalitsusega koos eeltööd teinud tudengid märkasid Kohila koolide ruuminappust. Valla arengustrateegiast noppisid projekti loojad välja mõtte, et Kohila soovib suurendada kohalikku ettevõtlust ja noorte haridusvõimalusi. Paberivabrikust kujuneks täiendhariduskeskus, mis aitaks neid eesmärke ellu viia.
Keskusesse tekiksid töökojad, klassiruumid, kontoriruumid, ööbimiskohad, aga ka vaba aja veetmise võimalused. Silmapaistvaks tegi idee ka viis, kuidas hoone ja looduse vahel sümbioosi luuakse. Taimed kasvavad nii paberivabriku ümber kui ka sees. Osa neist on teisaldatavad. Nii jaguneks ka paberivabrik ise erineva läbitavusega džunglitsoonideks. Alumistel korrustel on taimestik hõredam, ülemistel korrustel aina tihedam ja keerulisemalt läbitav.
Projektid valmisid arhitektuuribüroo KUU arhitektide Joel Kopli, Koit Ojaliiva ja Juhan Rohtla juhendamisel, nõustas LCA konsultant Anni Oviir. Näitusega saab Kohila paberivabrikus tutvuda eelneval kokkuleppel Marika Jahilo ja Inna Laanmetsaga.
