Algus Koduloolases nr 5 (3.05.2023)
Täpsustus
Augusti ja septembri numbrites oli meil juttu Raplast Raseiniaid külastanud ja sealsetes kirikutes kontserte andnud vokaalansamblist ETRA. Pärast seda on küsitud, millise kultuuriasutusega ansambel seotud oli. 29. septembril 1990 on Ühistöös sellest veidi pikemalt juttu olnud. Avaldame teksti kärbetega.
Katusealune on Türil, päriskodu ei kusagil
Astusime mõned tuhvid keldritrepist alla, läksime mööda tualettruumidest, läbisime pleekinud klassitoa ja sisenesime kopituslõhnalisse hämarasse ruumi. See öeldi ETRA poolpõrandaalune residents olevat. Siin pidavat nad koos käima ja harjutama. Rapla 1. keskkooli algklasside maja (täna osa riigigümnaasiumist -T. T.) oli alles suviselt vaikne.
ETRA oli laua taga kohad sisse võtnud: Eha Meidla (kunstiline juht), Reet Runge, Enno Piisang, Jüri Orlov… Ainult Jaanus Luksi ei olnud – asjaajamised polnud lubanud tulla. Eha serveeris kohvi – rootslaste kingitus kena laulu eest (Eestis tol ajal kohvi vabalt ei müüdud – T. T.). Jagasime vennalikult olemasolevaid sigarette (suitsukriis oli vaevalt paar nädalat vana) ja rääkisime ETRAst, hiljutisest Leedu-reisist, tulevikuväljavaadetest. Muredest ja rõõmudest. Nagu ikka, nii nüüdki – rõõmud tundusid olevat läbikäidus, mured tänases ja homses.
Kolmteist aastat on koos lauldud. Muidugi mitte sama koosseisuga. Algusest peale on vastu pidanud ainult daamid. Jaanus sidus end ETRAga üheksa aastat ja Jüri kaks aastat tagasi. Enno liitus alles läinud sügisel.
Kui üksteist aastat täis sai, otsustati lõpetada. Peeti lõpupidu ja mindi laiali. Aga rahu ei saadud. Mõne aja möödudes oldi jälle koos.
„Ma olen mitu korda selle uuesti hakkamise üle mõtelnud,” arutleb Reet. „Laulmisega on nagu tippspordiga. Hea, kui oskad hiilgeajal lahkuda. Me ei suutnud siis ja oleme nüüd teisel ringil ja samas kohas tagasi.”
Ometi on tookordsest mõõnast üle saadud ja end uuesti leitud, kvartetist kvintetiks kasvatud, repertuaariltki teisenetud. Juurde on tulnud kirikumuusika. Mitmed kordaläinud esinemised kinnitavad, et suudetakse. Eriti lõppenud suve Leedu-reis. Seal astuti üles Raseiniai ja Betygola kirikutes ja hinnangud olid ainult kiitvad.
„Muidugi ei ole me Kiigelaulukuuik,” ütleb Eha. “Professionaalne muusikaline haridus on ainult minul… Ja ikkagi oleme praegu ainuke selline ansambel maakonnas.”
Siia see koer maetud ongi – ainuke küll, aga ikkagi ilma hooleta. Keegi ei ole neist lahti öelnud, aga keegi ei tunnista omaks ka. Pole õiget harjutusruumi ega esinemisvõimalusi. Palja proovi pärast Kaiust, Valtust, Kohilast, Alust ja Raplast kord nädalas kokku sõita oleks natukene nagu absurdsevõitu. Noh ja raha on ka vaja. Lauluseade maksab 30 rubla. Tegelikult on see tänu tutvusele odavalt saadud. Muidu küsitakse 50. Klaverisaatja peaks olema. Transport. Kõik maksab.
„Kõik, mis me laulmisega teeninud oleme, on ringiga jälle laulmise peale tagasi läinud. Kui oleks mõni firmagi, kes meile sõitudeks bussi annaks. Praegu reisime isiklike autodega,” konstateerib Eha.
Enno jätkab: „Maakonnal võiks ju ka mingisugune huvi olla. Meid saaks kasutada väliskülaliste vastuvõttudel, näituste avamistel ja jumal teab, kus veel. Suuri koore saadakse paari-kolme laulu pärast kutsuda – viit inimest mitte.”
„Me oleksime valmis ka ühe laulu pärast tulema, kui sellest kasu on,” lisab Eha. Reet ja Jüri noogutavad.
Aga kes peaks see olema, kes peaks see olema, kes ühe kodu ja katuseta ansambli vastu huvi tunneb? Lubajaid on muidugi olnud – maavalitsuse esindajatest kuni muinsuskaitsjateni, aga seni on sõnad ainult sõnadeks jäänud. Tõsi, tänaseks on tulevik veidi roosilisemaks muutunud – Türi kirik lubas Rapla ETRAle tööd anda. Nii et laulmisvõimalus on olemas, kuid päris rahuldust ikka ei ole.
Enno: „Meid võeti Türi kirikus väga hästi vastu ja vaimulikul muusikal on oma võlud, aga ainult selle juurde ka jääda ei tahaks.”
Eha: „Kirikumuusika on väga ilus ja sügav ning publik on vastuvõtlik. Seal on kerge musitseerida, sest kogu õhustik on eriline. Tead, mida kuulaja sinult ootab. Aga kahjuks ei too kirikuesinemised meile midagi sisse. Türi kogudus alustab ju praktiliselt nullist – 40 000 rubla põles kirikumõisasse, kirik ise on kokku kukkumas. Ega me raha pärast sinna läinudki.”
Reet: „Esimesel esinemisel annetasime ise koguduse kassasse.”
Aga raha on vaja. Reklaami tuleks endale teha, visiitkaarte peaks tellima, bensiini eest tuleb maksta… Neetud vaesus!
Ega nad virise. Saavad aru, et üldine majanduskriis peab end kultuuriski väljendama. Ja tegelikult on seni küsimise peale ikka võimalust ja jõudu pidi aidatud ka. Aga mitte kellegi oma olles ei saa ju homsesse päeva uskuda. Miks peaksid majandusmehed praegu mingisse ansamblisse raha andma? Ehk ainult siis, kui sponsorlus oleks maksuvaba…
(Järgneb)
