Konstantin Kuningas
Teater Ekspeditsioon tõi välja Jarmo Reha autorilavastuse “Eidos”, mille dramaturgia valmis koostöös Aare Pilvega.
Lavastus uurib, mis on see kest, milles kõnnime. Sõna “idee” tuleb vanakreeka sõnadest eidos ja idea, mis tähendavad “vaadet, kuju”. Platon kasutas neid lahutamatult. Mihkel Mutt ja Rein Oja rääkisid 1999. aastal Sirbis eidos’est ja sellest, et Eestis võiks hakata tunnustama ka näitleja head füüsilist vormi.
Reha, Pilv ja Laur Kaunissaar võitsid Eesti Teatriliidu dramaturgia-auhinna “Oomeni” eest, mis ühendas Kreenholmi ruumi ja Aleksei Gastevi poeesia. Reha, kes alustas teatris NO99, avastas Pilve Gastevi “Töölislöögi poeesiat” lugedes. Ta nägi, et tõlkija on Pilv ja helistas talle. Alles hiljem sai teada, et Pilv oli olnud NO99 loomenõukogus.
Pilv mängis juba lapsena kodus näidendeid läbi, näitlejateks tinasõdurid ja muu. Mängiti Strindbergi, Unti, neid mõistmata. Siis sai temast kirjanik ja kirjandusteadlane. Juba noore mehena võttis ta ühe meie kuulsa luuletaja aatomiteks.
Reha jäi Pilvele silma teatritudengina. “Miskipärast polnud seekord toda Jarmo Reha – ta pakub mulle huvi, mu meelest on tal mingi sisemine tuum sees,” kirjutas Pilv Eero Epnerile pärast “Pedagoogilise poeemi” teist korda vaatamist.
Milline teie lugejateekond on olnud?
Reha: On üks kindel märgiline hetk, mis pani mind lugema. Olin 10. klassis VHK-s ja mäletan, et olin seal gümnaasiumi raamatukogus. Tegin juttu inimestega nagu ikka, et arutada miskit… ja kasutasin vestluses sõna “filosoofia”. Täiesti vales kontekstis… Ja mind tõmmati selle eest vaibale: “Sa ei tea, mida filosoofia tähendab, eks?” Tundsin end totaalse idioodina, sest inimene, kes seda küsis, oli üks tohutult intelligentne ja lugenud abituriendist naisterahvas.
Pärast seda võtsin ette kõik, mida ma filosoofia kohta leidsin. Esimene raamat oli Esa Saarineni “Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule”. Hakkasin selle raamatu kronoloogia põhjal läbi käima kõiki filosoofe: otsisin välja nende põhiteosed, lugesin läbi. Panin enda mõtted märkmikku kirja. Ja sealt tekkis mingi vajadus lugeda maailma mõtestavat kirjandust. Tegin isegi nimme gümnaasiumi lõpus filosoofiaeksami – sain kõrgeima hinde.
