1.1 C
Rapla
Esmaspäev, 26 veebr. 2024
ValladKohila valdSigrid Põld - linnavurle, kelle süda on terve elu olnud...

Sigrid Põld – linnavurle, kelle süda on terve elu olnud Hageris

Kohila vallas tähistatakse 2024. aastal kultuuririkkuse aastat. Keegi seda väljastpoolt peale surunud ei ole, initsiatiivi näitas üles Kohila valla kultuurinõunik Sigrid Põld, kes läks kaasa mõttega tutvustada Kohila vallas elavaid rahvusi.

See on Sigridile igati omane käitumine – mitte oodata käsku, vaid haarata ise härjal sarvist. Ja pealegi saab sedasi tuua traditsioonilisse kultuurikalendrisse värskust.
Sigrid Põld on juba loomu poolest pealehakkaja ning eestvedaja. Seda näevad kõik tema ümber ja enda sõnul on ta selline olnud kooliajast saati. Käed rüpes istuda ta ei oska. Ehe näide on see, et Hageri koguduse juures tegutseva kammerkoori Lambertus asutas ta juba 15-aastaselt ning juhatab seda koos Merle Liblikuga tänase päevani.
Kohila vallavalitsuses on Sigrid Põld töötanud viimased kaheksa aastat ning selle aja jooksul on ta järjepidevalt vastutanud kultuurisündmuste eest. Olgu selleks siis vabariigi aastapäeva tähistamine, õunaaia perepiknik, jõulumaa läbiviimine Kohila Vabaduse platsil vms, kõigel on tema näpujäljed peal.

Kuna mainitud sündmused leiavad aset igal aastal, võib rutiin olla väga väsitav. Seda tõdes ka Sigrid Põld ning just seetõttu kaasati kalendrisse kultuuririkkuse aasta tähistamine. Algust tehti sellega teisipäeval, 23. jaanuaril, kui toimus üritus “Killuke Taanit”. Nagu nimigi ütleb, võeti sel õhtul fookusesse Taani riik, mida tutvustas Kohila vallas elav taanlanna Louise Flensburg Lend. See tõi Kohila mõisakooli algklassidemajja üle neljakümne kuulaja, mis on iseenesest väga ilus arv. Põld tõdes, et ta oli valmis ka selleks, et ainult 20 inimest tuleb uksest sisse.
40 huvilist ei pruugi aga olla maksimum. Järgmisena tuleb samas sarjas üritus “Killuke Ameerikat”, kus oma kodumaad tutvustab Kohilas töötav ameeriklane Matt Edminster. See leiab aset esmaspäeval, 12. veebruaril Kohila raamatukogus. Eks siis näeb, kui paljudele pakuvad huvi Ameerika Ühendriigid. Selliseid õhtuid korraldatakse terve 2024. aasta vältel.

Sündmuste korraldamine

Tahes-tahtmata on üheks kultuurikorraldaja töö mõõdupuuks see, kui palju huvilisi tema üritused kokku toovad. Näiteks 8. detsembril tõi Kohila talvevõlumaa õhtu peale kokku ligikaudu tuhat külastajat. Ja see on väga suur arv, arvestades, et termomeeter näitas õhtul 13 külmakraadi.
Kõiki neid sündmusi, mida Põld on Kohilas korraldanud, võib pidada õnnestunuks. Kõik üritused, mille korraldamist on ta alustanud, on ta ka lõpule viinud. Suure pabistajana on ta nende peale kulutanud nii mõnegi ajuraku. Kui on vaja pärast tõsta kokku toolid ja lauad, on ta ürituse õnnestumise nimel olnud valmis ka seda tegema. Omaette küsimus on ka see, kas küsida külastajailt piletiraha või teha see nende jaoks tasuta. Põld on oma töös kuulnud argumente mõlema variandi kasuks. Ühest küljest öeldakse, et ma ei tule, sest ei raatsi piletit osta. Teise poole argument kõlab jällegi nii, et kui on tasuta üritus, siis pole järelikult ka kvaliteeti. Võta siis kinni, kumb on õige.
Sigrid Põld tõi välja, et tema saab toetuda Kohila valla eelarvele ning see võimaldab korraldada üritusi nii, et osalejatelt piletiraha ei küsita. ETV uuriva ajakirjanduse saade “Pealtnägija” näitas jaanuaris lugu sellest, kuidas turvati Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid nendel päevadel, kui ta viibis Eestis. Selle loo lõpus oli klipp Põhja prefektuuri operatiivbüroo juhist Vaiko Vaherist, kes rääkis, et kui kogu operatsioon sai ühele poole, oli tal hinges tühjuse tunne ning ta läks oma kabinetti ja pani mängima Spotify play-listi.
Sigrid Põld tõi välja sama võrdluse, kui tema korraldatud üritus saab läbi. Sa oled selleks mitu kuud valmistunud, kõik mõtted on seotud sellega ja siis jõuab see kätte. Paar tundi läheb mööda ja kõik ongi läbi. Põld ütles, et vaat siis ongi hinges seesama tühi tunne, mida kirjeldas Vaiko Vaher. Esmalt tunned rahulolu ja seejärel asendub see tühjusega. “Mul olid külmavärinad peal, kui “Pealtnägijat” vaatasin. Mõtlesin, et appikene, kultuuritöötajatel on kogu aeg sama tunne,” sõnas Põld. Ent elu läheb edasi ja ega töö otsa lõpe. Järgmised üritused vajavad samamoodi korraldamist.

Silm särama

Sigrid Põld on pärit Tallinnast, käinud seal koolis ning omandanud ka muusikaalase hariduse just pealinnas. Klaveriõpinguid alustas ta juba kolmeaastaselt, tehes seda kokku 21 aastat. Ta on õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Kui vaadata sellist tausta, polnudki teist valikut, kui et temast peab saama kultuuritöötaja.
Side Hageriga on tal olnud tugev lapsepõlvest saati. Isegi kui ta elas Tallinnas, veetis ta suved vanaema ja vanaisa juures Hageris, seda 1. juunist kuni 31. augustini. Ise peab ta ennast linnavurleks, kelle süda on eluaeg olnud Hageris. Praegu elab ta koos perega just Hageris, samas tunnistab ta, et hing ihkab tagasi Tallinnasse. Sealne elurütm ja linnavaim on talle jätkuvalt südamelähedased. Õnneks ei ole Kohila ega Hageri Tallinnast eriti kaugel.
Nii hakkas ta käesolevast aastast käima õhtuti Tallinnas tennist mängimas. Varem ei olnud ta selle spordialaga kokku puutunud, aga nüüd on sellest saanud tema elu lahutamatu osa. “Just eile õhtul tulin trennist ära, nii et käed olid püsti,” sõnas ta.
Tegevusi ja huvialasid, mis tennise kõrval silma särama löövad, on Sigridil palju. Näiteks meeldib talle raamatuid lugeda. Neid võibki ta neelama jääda. Intervjuu ajal oli tal kodus öökapil Mika Keräneni raamat “Minu Karjala”. Palju raamatuid ongi ta lugenud just sellest sarjast. Olles ise elanud aastaid Saksamaal, on tal isegi peast läbi käinud mõte, et võiks ise kirjutada raamatu “Minu Saksamaa”. Marianne Suurmaa on selle aga juba ära kirjutanud.
Üks Sigridi suur kirg on reisimine. Raamatute lugemine ja reisimine on omavahel väga otseselt seotud, sest ühtegi uut maad ei lähe ta avastama enne, kui on selle kohta käiva kirjanduse enda jaoks läbi töötanud.
Lisaks tennisele on ta enda jaoks sel aastal veel ühe hobi avastanud. Nimelt käib ta nüüd koos abikaasa Juhaniga rahvatantsutrennis. Sigridi jaoks on see uus valdkond, aga abikaasa tegeles sellega juba ülikooli ajal. Ta meenutas, et siis käis ta vaatamas ja vesistamas, kuidas Juhan tantsu lööb. Nüüd tehakse seda koos.
Muidugi ei saa Sigridi puhul üle ega ümber kammerkoorist Lambertus. Ta on seda järjepidevalt juhatanud kõik 30 aastat. Koor toob kokku lauljaid Tallinnast, Keilast, Kohilast, Raplast, loomulikult Hagerist ning mujaltki. Koos kooriga tehtud reisid on nii mälestusväärsed, et neist võiks raamatuid kirjutada. Tavapäraselt on kooriproove viidud läbi Hageri kogudusemajas, kuid praegu on see remondis. Ega siis proovid seetõttu ära jää. Selle asemel on Sigrid kutsunud lauljad enda juurde koju. Õnneks on elutuba piisavalt suur, nii et kõik mahuvad ära.

Hageri ajalugu

Sigridi sõnul on see täiesti ajuvaba, kui õnnelik inimene ta on. Ent mööda ei saa ka sellest, et just eelmine aasta kulges tema jaoks raskelt. Üheks põhjuseks oli Hageri muuseumi juhataja Virve Õunapuu lahkumine. Temaga laabus koostöö alati ning seega tegi uudis tema lahkumisest eriti kurvaks. Õunapuud ja Põldu ühendas nii armastus Hageri kui ka sügav huvi ajaloo vastu. Nii näiteks võttis Sigrid Põld aastal 2009 kätte ja asus Tartu Ülikoolis ajalugu õppima.
Juba toona oli selge, et lähemalt huvitab teda just Hageri piirkonna ajalugu. Olles kõik oma lapsepõlvesuved veetnud seal vanaema ja vanaisa juures, teadis ta juba üht-teist, kuid hing ihkas rohkem. Nii tipnesidki tema õpingud Tartu Ülikoolis 2016. aastal magistrikraadi ning lõputööga teemal “Konstantin Adolf Thomson ja Hageri kogudus 1892–1936. Maavaimuliku ja maakoguduse tegevus muutuvas ühiskonnas”.
Sigrid Põld on korrektne inimene, talle meeldib oma plaanid eelnevalt kirja panna. Nii oli rahvatantsu ja tennisega, mille ta pani eesmärkidena selleks aastaks kirja ning hakkaski nendega tegelema. Ühe eesmärgi on ta endale selleks aastaks veel kirja pannud, milleni praegu veel jõudnud ei ole. Nimelt tahaks ta uuesti hakata klaverit mängima. Loomulikult ta oskab seda, kuid neid oskusi tuleb soojas hoida. “Küll ma sellegi aja enda jaoks leian,” sõnas Sigrid Põld.

*

Sõbrannad iseloomustavad Sigridit

Silja Lepik: Tunnen Sigridit juba varasest lapsepõlvest ja minu silmis on ta kindlasti üks aktiivsemaid ja inspireerivamaid inimesi, keda tean. Sigridiga ei hakka iial igav, sest spontaansust ja sädet on temas nii palju, et paratamatult sütitab ta sellega ka kõiki oma lähedasi. Oleme päris palju asju koos teinud ja ette võtnud, sealhulgas korraldanud kooriüritusi, reise, laagreid, kogudusega seotud sündmusi jne.
Kindlasti ei piirdu Sigridi mitmekülgsus kultuuri ja muusika valdkonnaga, vaid siia lisandub veel värvikaid oskusi ja omadusi nagu armastus ajaloo ja reisimise vastu, kodu sisustamine, reisikorraldus ja suur pühendumine ja põhjalikkus kõigis oma ettevõtmistes.
Mäletan eredalt üht 2013. aasta suvist koori koosviibimist, kui Sigrid tuli minu juurde ettepanekuga korraldada koguduse bussireis läbi Baltikumi, Poola ja Tšehhi Saksamaale, umbes neljakümnele inimesele. Ehkki mõte ja sellega seonduv vastutus tundub tagantjärele mõeldes üsna hullumeelne, aga olles mõlemad turismiettevõttes töötamise kogemusega, otsustasime päris kiiresti, et teeme selle asja ära. Tunnistan, et üksi ei oleks ma elus midagi sellist ette võtnud, aga Sigridi entusiasmi ja sihikindlust arvestades ei olnud mul kahtlustki, et me koos sellega edukalt hakkama ei saaks. Ja saime ka!

Merle Liblik: Meid seob Sigridiga lisaks sõprussuhtele juba rohkem kui kahekümneaastane koostöö, juhtides kammerkoori Lambertus. Pikaaegne koostöö näitab, et tihti mõtleme väga sarnaselt ning vahel justkui sooviks üksteise lauset lõpetada. Sigridiga koostöö õnnestub ladusalt, kuna meie “töötamise stiil” on sarnane. Oleme pigem planeerijad kui spontaanselt tegutsejad. Ja vahel, kui endil just liiga palju mõtteid, ideid ei ole, siis on hea näha, et justkui juhitakse meie samme uute ideede või koostöödeni.
Sigrid on väga särav isiksus, kes niisama “käed rüpes” ei istu, vaid tal on pea mõtteid täis ning ta ainult ei mõtle, vaid tal on julgus ja entusiasm võtta vastu põnevaid väljakutseid ning tegutseda nende õnnestumise nimel. Sigridiga juba igav ei hakka. Olen kogenud, kuidas tema ümber kogunevad inimesed, kui ta jagab põnevaid elamusi mõnest järjekordsest loetud raamatust või muust sündmusest. Sigridil jagub silmi ja kõrvu ning südant korraldada midagi suurt ning samal ajal märgata inimest enda kõrval.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kõik uudised
Kuulutused