Tõnis Tõnisson
Toivo Kurmeti ilmumine üheksakümnendate alguses Raplasse oli nagu värske tuulepuhang nõukogude hallis argipäevas. Muidugi tundusid üle mõistuse ulmelised Lääne pagendusest tulnud mehe plaanid muuta tilluke alev Maghirlandi-nimeliseks üle ilma tuntud filmikeskuseks, kus tehakse nii mängu- kui ka animatsioonifilme, kus on maailmatasemel muusika- ja kunstikeskused ja kus (kõige tähtsam!) elavad õnnelikud inimesed.
Need raplakad, kes olid pääsenud raudse eesriide taha käima ja näinud, millist elu seal elatakse, olid iseenesestmõistetavalt valmis uskuma, et helgem elu võib ka siia sobida. Ütles ju Toivo Kurmetki, et ulmeplaneet Maghira avab end vaid neile, kes teda näha tahavad ja oskavad.
Üht-teist juba ka sündis. Teatud ringkondadest oli läbi imbunud, et Kurmet valmistub fantaasiaplaneedi Maghira elu kujutava seriaali võteteks, stsenaariumi kirjutajateks olid valitud Raplas elav kirjanik Andres Ehin ja Kohilast pärit füüsik Tiit Lukki. Viimase kaasamist põhjendas Kurmet tõdemusega, et kõiki imetabaseid nähtusi on võimalik füüsikaliselt ära seletada.
Käegakatsutavaid arenguid oli muidki. 1992. aasta jaanuaris asutati heategevuslik sihtasutus MAGHIRA FOND (MF), mille põhikapitalist kolmveerandi annetas Eesti Kaubakompanii (EK president oli Toivo Kurmet), veerandi lisas Raplas tegutsenud Estonian Graphic Center, sisuliselt EK tütarfima. Eesmärgiks seati Rapla (tulevikus kogu Eesti) noorte loomingulisuse arendamine, sest, nagu ütles Toivo Kurmet: „Fantaasiat ja eneseväljendamise oskust on vaja juba lapseeas tiivustada – fantaasiavisioonidest sünnibki tulevikureaalsus.”
Ühe esimese heategevusliku teona võttis MF oma hõlma alla 1990. aastal Rapla Huvikoolis alustanud ja paar aastat hiljem siseintriigide mõjutatult kõrvale tõrjutud Thea Paluoja laulustuudio ja asutas seejärel suurejoonelise Maghira Kunstikooli. Kooliprojekti hakkasid vedama Mini-Animaga N Liidus ja kaugemalgi mõned aastad varem kinematograafilist kuulsust kogunud Krista ja Jaan Urvet. Esimene direktorina, teine tänapäevase arusaama järgi „aktiivse vabatahtlikuna”.
Lisaks kunagise Mini-Anima Lepiku tänava ruumidele renditi kunstikoolile keldripinda veel Metsapargi 6 elamu esimesest sektsioonist. Sobiliku remondi maksis kinni ja muretses kunstikoolile hädavajaliku sisustuse MF.
Kool avati suure pidulikkusega 5. oktoobril 1992. Šampanjaklaase kõlistavate külaliste hulgas olid nii maa- kui ka alevivalitsuse esindajad Mikk Sarv ja Väino Sassi. Öeldi palju ilusaid sõnu. Kohila Kunstikooli poolt tervitama tulnud Virve Õunapuu süütas küünla ja soovis vaimuvalgust sellesse majja. Kirjanik Ly Ehin-Seppel rõhutas: „Krista (Urvet) sisustab juba teist keldrit Raplas (pidas silmas Mini-Animat) ja nende kaudu pääsevad meie järeltulijad kõrgemale ärklitubadesse, kus eesti rahva vaim on ikka ja alati lehvinud.”
Kõik tahtsid uskuda, et sündimas on midagi väga erilist ja jäävat. Seda isegi vaatamata raskele ajale, kus kõigest – alustades korralikest värvidest ja lõpetades joonistuspaberiga, mida tuli lastele lõigata kehva kvaliteediga tapeedirullidest – oli kohutav puudus. Ometi loodeti, et Raplal on tänu Kurmetile tohutult vedanud, et sellel paigal on ees suur tulevik.
Esialgu läkski kõik kenasti. Avapäeval oli kohal viiskümmend kunstijanust poissi ja tüdrukut. Ning täiskasvanud tulid, kuigi kursuste eest tuli maksta. Paraku jätkus päris pilvitut Maghira taevast vaid napilt aastaks. Juba 1993. aasta 2. oktoobril on Ülle Miilen Ühistöös murelikult kirjutanud: „Kui kunstikool Maghira Fondi all alustas, olid fondi toetamas mitmed ärimehed. Nüüd on neist ainukesena alles jäänud Toivo Kurmet. Ei ole praegune aeg kerge ärimeestelegi. Maghira Fondil on aina raskem oma kunstikooli ülal pidada.”
Kui Krista Urvet pöördus 1993. aasta sügisel Rapla linnavalitsuse poole palvekirjaga, mis algas sõnadega „Seoses Maghira Fondi maksejõuetusega on ohus selle fondi alla kuuluva kunstikooli edaspidine tegevus…”, naerdi ta esialgu lihtsalt välja: „Erakool tuleb omavalitsuselt raha küsima! Nalja teed? Nii võime meie ka õllejoojate seltsi asutada ja linnalt raha nõuda!”
Krista Urvet on selle perioodi nõnda kokku võtnud: „Maghira Fondi elu muutus ikka keerulisemaks ja palgapäevad lükkusid teadmatusse. Ikka hägusamaks muutus ka unistus imelisest Maghira-nimelisest maagiaplaneedist, kus pidi valitsema headus ja südamesoojus. Elus on liiga palju vastasseisjaid ja mittemõistjaid. Ütleb ju Murphy seaduski: „Kus on tegu, seal on ka tõke.” Tuli hakata mõtlema iseseisva kunstiseltsi loomisele.”
Ridamisi kerkis küsimusi: „Kui jätkata, siis kuidas, millises vormis ja mis nimega? Võib-olla tuleks laste kunstiõpe Raplas hoopis lõpetada, sest nii mõnigi peab seda vaid „toolijoonistuse õpetuseks”? Miks on kunstikoolid loodud Kohilas, Kehtnas ja Märjamaal, mitte aga Raplas? Või ongi Raplale tunnusomane ikka hiljaks jääda?”
Nii tuligi hall argipäev ja sellega seotud muutused tagasi. See, mis oli vahepeal ehitatud, lõhuti maha, kuigi oleks võinud edasi arendada. Kunstikool nimetati kunstiseltsiks ja viidi Avatud Hariduse Liidu egiidi alla ja… Aga see on hoopis teine lugu, ka omamoodi ilus, aga ei sobi tänasesse päeva. Ehk jutustame seda mõni teine kord.
Tollest kummastavate igatsuste ja lootuste ajast – 1992. aastast -, mis jäi lühikeseks nagu linnulend, tulid osalejatele (võib-olla ka mõnele kõrvaltvaatajale) kaasa kaunid mälestused. Igakevadised lastekunsti aruandenäitused näiteks. Legendaarses Kaevuõues lastekaitsepäeval korraldatud laste loovuse päevad. 1994. aasta maikarneval. Näitused Tallinnas lastegaleriis Kullo. Aga ka Kohilas Tohisool üles pandud näitus, mis jäigi Maghira-aja viimaseks. Laste õnnelikud näod ja säravad silmad muidugi ka… Imelik, et laste kunstikooli pole Raplasse tänaseni tahetud?
Nõnda oligi see kõik nagu oleks Sinilind pikemalt peatumata üle Rapla lennanud. Õnneks on see aeg talletatud tekstide ja piltidega mitme tol ajal ilmunud ajalehe külgedele.
Maghira kunstikool 1992. aastal
1. 3-4 a Kunstiõpetus Juhendaja Krista Urvet
2. 12-18 a Kunstiõpetus Helgi Tuuga
3. 16-18 a Kirjakunstikursus Helgi Tuuga
4. 7-12 a Savivoolimise kursus Ülla Sirendi
Täiskasvanutele 1994/95. õppeaastal
Pikaajalised kursused
1. Kirjakunst Juhendaja Helgi Tuuga
2. Lilleseade Mariann Roosla
3. Kuivseaded Mariann Roosla
4. Kõrspunutised Mariann Roosla
5. Lapitekikursus Aime Peever
Lühiajalised kursused
6. Pisiplastika Olga Sokk
7. Laastukorvi punumine Olga Sokk
8. Portselanimaal Aile Loik
9. Siidimaal Jane Siimso
10. Keraamika Haidi Ratas ja Urmas Puhkan
Ilus jutt partorgi poolt.