Rapla Naiste Ööde Filmifestival tuli juba kuuendat korda. Sel korral võttis kaasa naiste võimu ja väe. Iga aastaga aina võimsamalt teadvustab ka festival ise oma väge.
Kuuenda NÖFF-i suurim üllataja oli filmitegija Charlotte Schiøler, kes tuli NÖFF-ile Prantsusmaalt, et esitleda oma värsket filmi, aga koges festivali hoopis otsast lõpuni. Rääkimata sellest, et vaatamata minu keskmisele ootusele, sai just tema filmist minu uus lemmik. Täitsa võimalik, et mitte lihtsalt selle festivali lemmikfilm, vaid üleüldse see, mida teistele vaatamiseks soovitan.
NÖFF-i filmid on aga kõik vaieldamatult head. Meeldigu sulle mistahes žanr, ühele nõule jäävad kõik filmisõbrad, et lugude jutustamise kvaliteet on lihtsalt nii kõrge, et midagi halba ekraanilt näha on võimatu. Avafilm „Lõpmatu suve sündroom“ oli jalustrabav nii mõneski mõttes, aga vaevalt, et sellest kellegi lemmik saaks, juba pelgalt süžee poolest. Küll aga jääb see film sinuga kaasas käima, kaasahaarav lugu ja õhku rippuma jääv lõpp olid jututeemaks nii mõnelgi festivali päeval.
Olles saanud Charlotte’iga neil festivali päevadel jutustada ja tema kohalolu tunnetada, võib väga selgelt näha tema filmis „Maoussi“ säramas teda ennast. Ta ei salgagi, et see ongi tema isiklikust elust inspiratsiooni saanud lugu, milles mängib üht peategelast ka ta ise. Ehk siis mängib oma loos ta iseennast ja enda eest ei peida. Iseäranis siis, kui ka režissöör oled sina ise.
„Maoussi“ kirjeldust lugedes ei saanud ma õieti üldse aru, mis film see olla võiks. Mees, naine ja hiir. Peale vaadates eeldasin, et see võib olla hästi tehtud, aga vaevalt, et see mulle väga meeldida võiks. Ometi oli see film lihtsalt meeletult rabav! Nagu ikka, käsitlus oli klassikaline – mehe ja naise vaheline armastus. Omajagu keerukust lisas nüanss, et osapooled tulid erinevast kultuuriruumist.
Charlotte ise selgitas pärast filmiseanssi intervjuus, et oma filmiga tõstatas ta küsimuse, mis on üldse armastus? Kas see muudab armastuse ja abielu kuidagi vähem tõeliseks, kui üks osapool seda lepingut ja liitu väga vajab?
„Maoussi“ ei paku meeletult pikki ja keerukaid dialooge. Pigem on mõtted lihtsalt esitatud ja vaoshoitud, on palju, mida tuleb ise ridade vahelt lugeda. Samas lugu ise on hoogne ja mis näib kõige rohkem filmile kaasa aitavat – üdini positiivne ning elujaatav. Ehk olen liigselt harjunud eestimaise sünge elukäsitlusega filmidega, aga „Maoussi“ mõjus nagu sõõm värsket õhku.
See soe optimism meenutas mulle kohe üht teist väga tuntud prantsuse filmi „1+1“ („The Intouchables“), mis ka mõned head aastad mu lemmikfilmi tiitlit kandis. Ka seal võidutses elurõõm, selles armastati ja sai sundimatult nalja ja naeru.
Väikest veidrust lisas „Maoussis“ aga loomulikult nimitegelane, väike valge laborihiir. Kuigi olin skeptiline, sobis hiireke narratiivi väga hästi ning mõjus loos samuti värskena, avades uut vaatenurka. Ühe hea filmi teeb väga heaks, kui osatakse klassikalisi teemasid kujutada viisil, mis lubaks vaatajal samastuda, aga samas pakuks alternatiivset vaadet. Paha ei tee ka, kui on võimalus südamest naerda. „Maoussil“ see kahtlemata õnnestus. Nüüd ei oska muud loota, kui vaid, et ehk tuleb Charlotte peagi uue filmiga uuesti.
Sarnast optimismi ja lootust süstis Taiwani režissööri Tien-yu Fu „Vaba päev,“ milles oli juba rohkem dialoogi, aga oluliselt vähem sündmusi. Selle filmi eesmärk näiski olevat tõmmata meie tavapärast hoogu maha, et me vaevuks vaatama otsa sellele, mis toimub meie nina all, osutada vaiksele ilule, mis peitub argistena tunduvates asjades, tühisena näivates kohtades ja justkui näiliselt vähe hinnatud ametites. See on siiras ja liigutav film, milles on palju meelahutuslikku, aga ka midagi väga tundlikku.
Justkui vastupidiselt, lajatas vaatajaid rämeda ja väga sünge eluvaatega Eesti juurtega režissööri Karl R. Hearne’i triller „The G“. Kuigi lugu oli põnev ja peaosatäitja Dale Dickey tegi suurepärase rolli, muutis filmi tõeliselt heaks huumor, mis tervitas kohati ootamatutes kohtades ja situatsioonides.
Kinosaali meelitas publikut kõige rohkem aga hoopis Argentiina filmitegijate Romina Tamburello ja Federico Actise film „Vera ja naudingud,“ mis jutustas teismeliste maailmast, kus avastatakse seksuaalsust. Eelkõige tegelikult otsitakse võimalusi, kus ja kuidas saaks seda osa endast üldse avastama asuda. Julge ja paljude erootiliste kaadritega film ilmselt põnevust otsivat filmivaatajat külmaks ei jätnud.
Samalaadi kirge küttis üles ka Soome režissööri Kirsikka Saari dokumentaalfilm „Suur tants“, kus lastesaamisega 40 kg kaalus juurde võtnud professionaalne tantsija otsustab oma uut keha aktsepteerida ning asub tõestama, et tantsida võivad kõik, kes seda soovivad. Ning võivad seejuures ka end endiselt täisväärtuslike inimestena tunda.
Iseenda tundmise ja väärtustamise küsimusega tegeles ka Inglismaa režissööri Ella Glendiningi dokumentaalfilm temast endast „On seal keegi“. Nimelt on Ella sündinud väga haruldase kehalise iseärasusega ning ta asub otsima teisi endasarnaseid.
Hõim on võim
Eriliselt liigutavaks ja omal moel kogu festivali liitvaks sündmuseks kujunes Kristina Ude värske teose „Kuukiik“ esitlus. Raamatuesitlus liideti Ruudu Rahumaru kunstinäituse avamisega ning autoreid saatis oma muusikaga Karolin Saariste.
NÖFF on festival naistelt naistele. See sünnib üksnes tänu ühisele pingutusele. Nii mõtestasid vestluses ka Kristina ja Ruudu, et naise võim ja vägi peitub koos tegutsemises. Kõik emad vajavad küla, et kasvatada lapsi, ja vajavad küla ka naised, selleks et midagi vägevat luua. „Hõim on võim,“ ütles Ruudu. See jäi kõlama.
Kristina ainulaadne olemiseviis on võimaldanud tal luua midagi väga kaunist. Ta on kirjutanud põhjaliku raamatu menstruatsioonist. Kuigi kirjandusteos on kujundatud ja kirjutatud viisil, mis kõnetaks eelkõige lugejat, kes on menstruaalteekonda alles alustamas, sisaldab see informatsiooni, mida ilmselt enamik kaasaja täisealistest naistest Eestis ei tea.
Siinkandis ei ole tavaks, et emad või vanaemad avatult päevadest ja veritsemisest räägiks, veel vähem õpetaks seda mõistma või suudaks seostada seda nähtust millegi enama kui vaid argise paratamatusega. Kristina siiras soov on luua paremat maailma ning toetavamat keskkonda neiudele ja naistele, et nad suudaksid oma igakuises veritsemises näha midagi suuremat ja võimsamat, mis aitaks neil sellevõrra oma elu senisest enam ja mitmekülgsemalt nautida.
Ruudu liitub sel teekonnal sarnase mõttega, tuues oma näitusega „Ma ei jäta ennast üksinda“ naisi mõtteni, et esmalt ei tohi me iseennast ise hüljata. Me peame olema iseendale alati toeks ja vaatama ennast kui oma parimat sõpra, aga peame ka enda muresid jagama teistega. Kaasates enda hõimu, saame edukamalt terveneda. Tema näitus on vaatamiseks üleval Rapla kinomaja trepigaleriis.
Samasugust koostegemist ja koosloomist saime näha Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses kunstnike Simone Fezeri, Kai Koppeli ja Kati Kerstna ühisnäitusel „Konflatsioon“. Erinevate vaatenurkade ja kogemuste summana köidavad vaatajaid eriskummalised, aga selgelt kaunid ja mõtteainet pakkuvad kunstiteosed.
Fotonäitusega „Psalmid“, mis on avatud Rapla kultuurikeskuse Rütmani galeriis, jutustab autor Inga Heamägi ka mõnes mõttes oma hõimu lugu. Ühest küljest toetasid teda loomeprotsessides pereliikmed, teisalt sünnivad teosed koostöös palvetega.
Kirjanik Ene Sepa värske teose „Eestluse valem“ esitlus meelitas kohale aga hea hulga tema hõimust. Rapla kultuurikeskuse väike kaminasaal oli otsast otsani kuulajaid täis. Ene 12. raamat on taas noorsookirjandus, aga sel korral on ta väga huvitaval viisil püüdnud lahata eestlaseks olemise küsimust. Mis teeb ühest eestlasest eestlase ja kes selleks siis ikkagi kvalifitseerub?
Eesti lühidokumentaalfilmide seanss andis võimaluse pista nina kohalike noorte filmitegijate eludesse ja sellesse, mida oluliseks peetakse. Teiste seas jõudis ekraanile ka eelmise aasta noorte filmitegijate festivali „Kaader“ võidufilm, Betra Käsperi liigutav leinateemaline dokumentaal „Nelikümmend päeva (h)Ingele“.
Nii pisaraid kui ka naeru kutsusid esile „She Showcase“ loovkommunikatsiooni tipptööd. Cannes Lions Festival of Creativity Eesti esindaja Marika Jahilo, kes linastusel ekraanil näidatud töödest lähemalt rääkis, selgitas, et selle seansi jaoks valiti just naistele fokusseeritud tööd. Peamiselt reklaami või sotsiaalkampaaniana tuntust kogunud tööd vajutasid kõiki naiste jaoks valulikke punkte – rasedus ja selle katkestamine, kehaline puutumatus, sõltumatus, vabadus, vaimne tervis, füüsiline tervis jne. Kuigi rasked teemad, aitasid need kampaaniad nii mõnelgi juhul viia ellu reaalseid muudatusi eri riikide seadusandluses. Kui koos teha, võib nii mõndagi saavutada. Hõim on võim.
Sama võtsid tõestada ka filmitegijad paneeldiskussioonil. Esmakordselt istusid NÖFF-il kokku filmitööstuses tegevad naised, et arutada, kas naised filmitööstuse juhtpositsioonidel on unistus või tegelikkus. Vestlust juhtisid Kaire Russ ja Eve Tisler, osalesid Rootsi WIFT organisatsiooni esindaja Julia Boström, produtsent Aet Laigu ja filmitegijad Charlotte Schiøler ning Elen Lotman. Üksmeelselt leiti, et kuigi ajad on muutumas, on muutused äärmiselt aeglased ja vaevarikkad ning muutuste õnnestumiseks on vaja, et ka mehed probleemi näeksid ja selle vastu võitleksid.
Tulgu kuulsus ka omal maal
See on üsna tavaline igas eluvaldkonnas, aga ehk pisut selgemalt nähtav kultuuri kontekstis, kuidas on vaja võõrast ja väljastpoolt tulnud pilku, mis vaataks ja osutaks. NÖFF on end iga aastaga tõestanud kui väärikat PÖFF-i partnerfestivali, mis on igakülgselt oma tiitli välja teeninud. Ainult head ja väga head filmid jõuavad ekraanile, lisaks antakse hääl ja kõlapind filmitegijatele, autoritele, kirjutajatele ja kunstnikele laiemalt. Fookuses on naised filmis ja filmitööstuses, aga kõrvaltoodetena pakutud meelelahutus ei jää sugugi millelegi alla.
NÖFF-i linastustel ei ole kinosaalid pilgeni täis, aga see, kes on tulnud, oskab pakutavat hinnata. Mõnes mõttes mängis see külastajate kasuks, et mastaabid on seni väikesed. Avanes imeline ja haruldane võimalus kohtuda rahvusvaheliselt tunnustatud välismaiste filmitegijatega. Sel korral läks suisa nii hästi, et Taanist pärit, aga Prantsusmaal elav ja töötav näitleja-režissöör Charlotte tuli festivalile enda filmi esitlema, aga võttis osa kogu programmist.
Mõistmata eesti keelt, ei lasknud ta end heidutada. Suures osas õnnestus tal isegi osa saada eesti tegijate dokumentaalfilmidest, kuna neil olid ingliskeelsed subtiitrid. Avasõu ja mõned teised etteasted ning kõned või dialoogid tõlkisid talle teised. See kõik ei paistnud vähendavat Charlotte’i rõõmu saada festivalist osa. Kui inimene, kes on filmide keskel elanud ja töötanud ning osalenud väga suurtel ja glamuursetel filmifestivalidel nagu Cannes, oskab hinnata NÖFF-i, siis olgu see eeskujuks meile kõigile.
Ka NÖFF-ile endale. See ei ole lihtsalt üks järjekordne üritus väikeses kohakeses keset Eestimaad, aga mõttega loodud, kindlate eesmärkide ja püüdlustega, sotsiaalselt kriitiline ning professionaalselt korraldatud festival. Ainulaadne omasuguste seas, teist sellist festivali sellisel viisil lähinaabrite juures ei kohta.
Veel on selles osas minna, et kui PÖFF-i juba teatakse ja osatakse oodata enne, kui seansside ajad välja kuulutatakse, peab NÖFF ennast veel ka kohalikul tasandil huvilistele meelde tuletama. Kui festival jätkab sama rada, tasa ja targu oma võimetele vastavalt midagi iga aastaga juurde võttes, on potentsiaal siiski väga suur, et üks hetk osatakse oma naistepäevaplaane juba teadlikult Raplasse seada.
Vâga hásti kokku vôetud kogu NÖFF!
😇👍