5. aprillil 1893 kirjutas Ado Grenzsteini vastutaval väljaandmisel ilmunud Olevik muu hulgas: „Rapla vallavanem annab teada avalikus kuulutuses, et need inimesed, kes pulmades joobnult peiupoisiks on, kui ka tõised, kes Alu (Rapla kiriku kõrts) kõrtsi ette koguvad ning sääl inetumalt endit üles peavad, vastutamisele võetakse ning kohtu kätte karistada antakse. Nagu kuulda, olla juba mõned karistatud, mida viina vennad karskuse seltsi süüks ajavad. Nõnda samuti tulla ka need karistuse alla, kes seda rumalat kommet, surnu puusärgi pääl istuda, tarvitavad.”
Ühelt pool piinlik muidugi, et sellisest käitumisest kogu Eestile kuulutati, teisalt aga hea teada, et Raplas toona niisugune otsusekindel vallavanem (kes teab mehe nime?) oli, kes oli nii mõnelegi eeskujuks. Hea on muidugi seegi, et sellest täna, 131 aastat hiljem lugeda saame. Ajakirjandusel on algusest peale olnud kaks olulist ülesannet: esiteks oma lugejatele teada anda siin ja kaugemal sündivast ning teiseks jäädvustada järeltulevatele põlvedele ajas tehtud halbu ning häid tegusid, millest õppida.
