5. aprillil 1893 kirjutas Ado Grenzsteini vastutaval väljaandmisel ilmunud Olevik muu hulgas: „Rapla vallavanem annab teada avalikus kuulutuses, et need inimesed, kes pulmades joobnult peiupoisiks on, kui ka tõised, kes Alu (Rapla kiriku kõrts) kõrtsi ette koguvad ning sääl inetumalt endit üles peavad, vastutamisele võetakse ning kohtu kätte karistada antakse. Nagu kuulda, olla juba mõned karistatud, mida viina vennad karskuse seltsi süüks ajavad. Nõnda samuti tulla ka need karistuse alla, kes seda rumalat kommet, surnu puusärgi pääl istuda, tarvitavad.”
Ühelt pool piinlik muidugi, et sellisest käitumisest kogu Eestile kuulutati, teisalt aga hea teada, et Raplas toona niisugune otsusekindel vallavanem (kes teab mehe nime?) oli, kes oli nii mõnelegi eeskujuks. Hea on muidugi seegi, et sellest täna, 131 aastat hiljem lugeda saame. Ajakirjandusel on algusest peale olnud kaks olulist ülesannet: esiteks oma lugejatele teada anda siin ja kaugemal sündivast ning teiseks jäädvustada järeltulevatele põlvedele ajas tehtud halbu ning häid tegusid, millest õppida.
Näiteks see, mis sünnib praeguses Rapla vallas korvpalli või mille tahes muu ümber, jääb samuti tänu Raplamaa Sõnumites kirjutatule aastasadadeks järeltulijatele lugeda ja hinnata. Nii on see põhimõtteliselt kirjakeele leiutamisest peale olnud. Aga ei pruugi nii jääda.
1. aprillist 2024 lõpetas paberkujul ilmumise Eesti Päevaleht, üks meie kolmest üleriigilisest uudislehest. On lubatud, et paberlehe kadumine ei tähenda veel Päevalehe enda surma, sest digiportaalis jääb ta endise nime all tegutsema. Paraku väga tõsiselt seda kinnitust siiski võtta ei saa – Delfi portaalis pakutavate uudiste hulgas olid Päevalehe tooted praegugi, kuid neid oli raske sealt välja noppida.
See on asja üks pool ja sugugi mitte ehk suurim õnnetus. Tõsisema mure ütles Päevalehe viimases numbris välja keele-, kultuuri- ja ajakirjandusteadlane Tiit Hennoste: „Kõigepealt, mul pole suurt usku digimaterjali korralikku säilimisse. Paberil raamatud on säilinud aastasadu. Digimaailmas ei garanteeri miski, et ühel hetkel ei muutu nt arvutiprogrammid nii, et varasemaid tekste ei saa enam lugeda. Seda on olnud juba mitu korda. Ja programmid tehakse kusagil kaugemal, nende tulevikku ei määra Eesti mingil kombel.
Teine probleem on mõneti vastupidine. Teadupärast säilib netiavarustes kusagil kõik (või suur osa). Aga netimaailm on olnud algusest peale selline, kus samast tekstist ujuvad ringi mitmed versioonid. Ja kus ei saa üldse kindel olla, milline on teksti lõplik versioon.”
Seega on Eesti Päevalehe lahkumine märgilise tähtsusega sündmus. Siit võib alata ajakirjanduse ehk vaba sõna agoonia. Tegelikult on märgid juba nähtavad. Eelkõige väljenduvad need paberlehtede tiraažide vähenemises. Selle üks põhjus on kindlasti lehtede hinna kallinemine, mille taga on üleüldine hindade tõus, kuid suuresti ka erinevate valitsuste ükskõikne, vahel ka selgelt pahatahtlik poliitika. Kuid näiteks seegi, et koolid saadavad ellu aina rohkem noori, kellel puudub elementaarne lugemis- ja analüüsioskus.
Ükskord saadakse muidugi aru, et ajakirjanduseta ei ole demokraatiat olemas, kuid siis võib juba hilja olla.
