21.1 C
Rapla
Neljapäev, 18 juuli 2024
ArvamusKontrollituim sotsiaalteenus on nüüd hooldekodu

Kontrollituim sotsiaalteenus on nüüd hooldekodu

Meeli Tuubel,
sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik

Hooldereform jõustus 1. juulil 2023 ja tähendas avaliku sektori rahalist tuge hooldusevajajatele ja nende peredele, et muuta hooldekodukoht rahaliselt kättesaadavaks. Aasta hiljem, 5. juulil tegi riigikohtu üldkogu otsuse, kas see ülesanne oli õigesti seatud ja õiglaselt rahastatud omavalitsuste jaoks.

Aastajagu kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse muudatuse arutelu jõudmine riigikohtu täiskoosseisu otsuseni selle kaalukuse tõttu märgib kohtuvõimu efektiivsust ja kohalike omavalitsuste teadlikkust oma õiguste kaitsmisel. 16. aprillil kogu päeva kestnud üldkogu istung oli ka avalikult jälgitav. Paljud senised hooldekodukoha kättesaadavuseks toetuse saanud lähedased jälgisid mõningase murelikkusega 18 riigikohtu kohtuniku õigusvaidlust.

Üldhooldusteenust peab rahastama kohalik omavalitsus

Riigikohtu vaidluse keskmes ei ole küsimus, kas riigi otsus rahastada seni enamasti eakate ja nende perede õlul olevat kallist hooldekoduteenust oli õiguspärane, vaid kas selle ülesande täitjad, omavalitsused on õiglaselt rahastatud täpsustatud kohustuse täitmiseks. Kohus kinnitas, et eakate hoolduse korraldamine on omavalitsuslik ülesanne.
Hooldereformiga täpsustati seaduses selle kohustuse ulatust rahastamisel ja omavalitsustele anti raha vastavalt eakate osakaalule elanikkonnas, 2023. aastal 39,2 ja 2024. aastal 59,4 miljonit eurot. Järgnevatel aastatel arvestatakse ka omavalitsuste maksutulu tõusuga pensionäride tuludest. 2023. aasta rahastusest on omavalitsused kasutanud 25,7 miljonit eurot otseselt hooldekodude hoolduskulude tasumiseks ja ülejäänu võimaldas omavalitsustel korraldada elamist toetavaid teenuseid.
Kohtusse jõudis omavalitsuste ebaselgus, kas riigi antud ülesanne rahastada hooldekodu kohamaksumusest hoolduspersonali kulude osa on nii ulatuslik reguleerimine riigi poolt, et see muutub riiklikuks ülesandeks ja teenusekorraldus peaks olema teistsugune.
Alternatiivina tuli kohtul arutada, kas omavalitsusliku ülesande korral on see rahastatud õiglaselt, ehk kas omavalitsuse jaoks on hooldekodus hoolduskulude rahastamine nii ülemäärane kohustus, et kannatavad teised avalikud teenused nagu tänavate korrashoid või lasteaiakohtade tagamine. Riigikohtu seisukoht on, et ülemääraseid kulutusi hooldekodukoha tagamiseks peab iga omavalitsus halduskohtus tõendama.

Omavalitsuse ülesannete rahastamist lahendati laiemalt

Hooldekodukoha osalise rahastamise ülesande vaidlus lahendas tegelikult laiemalt omavalitsuslike ülesannete rahastamise põhimõttelisi küsimusi. Tuliseid arutelusid on olnud viimase kahe aasta jooksul Riigikogus, sotsiaalkomisjonis, meedias ja kohalike omavalitsustega. Sotsiaalkindlustusamet jälgis hooldereformi rakendamisel erilise tähelepanuga üldhooldusteenuse osutajate teenuse kvaliteeti ning regionaal- ja põllumajandusministeerium hoidis silma peal omavalitsuste kulutustel.
Sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, et osa hooldekodude kuludest tuleb omavalitsusel kanda riigi antud rahatoega, sõltumata teenust vajava inimese ja tema perekonna rahakotist, ei tähendanud omavalitsuste vabastamist kohustusest korraldada hooldusteenuseid ja rahastada neid vastavalt vajadusele.
Omavalitsuse ülesanne on kohapeal korraldada erinevaid sotsiaalteenuseid ja kujundada pikaajalise hoolduse teekond: kas ühel hetkel on tarvis abistamist kodus, aidata liikuda sotsiaaltranspordiga tervishoiuteenustele, kohandada avalikku ruumi erivajadusi arvestavaks või kui miski muu ei aita, otsustada koos hooldust vajava inimese ja tema perega professionaalse hoolduse kasuks hooldekodus.
Erinevad arusaamad omavalitsuste õiglasest rahastamisest võisid tuleneda sellest, et eelistatakse ööpäevaringset turvalisust pakkuvat hooldekodu kodus abi osutamisele, kus inimesel ja tema lähedastel on vaja oma toimetulekut rohkem ise korraldada. Mõjutab ka kaugemal elamine keskustest ja eluruumide kehv olukord.
Omavalitsusele on antud õigus otsustada hooldekodu kohamaksust tasutava hoolduskulude piirmäär, mis aitab hoida omavalitsuse kulud kontrolli all. Mõnes kohalikus omavalitsuses on tehtud otsused, et inimeste valik ei piirduks vaid vähemate tingimustega hooldekodudega.
Samas sätestab seadus ka kättesaadavuse põhimõtte, mis tähendab, et hooldekodu kohamaksu piirmäär ei tohi olla nii madal, et üldhooldust vajavad inimesed ei saa teenust üldse või peab selleks liiga kaua ootama. Täpsustuseks, hooldereform keskendub eakatele, mitte psüühilise erivajadusega inimestele, kelle jaoks on riigi poolt korraldatud erihoolekandeteenused.

Hooldekodude kulud on paratamatult suurenenud

Õiglane ei oleks ka arvata, et hooldereformita hooldekodude hinnad ei tõusnuks. Hooldekodude kulud on olnud aastaid pinges, kuna ligi 80% kuludest katsid hooldekodudes olijad ja nende pered ning tõusnud kulude jätmine üksnes peredele oleks ebaõiglane.
Senise kalleima sotsiaalteenuse rahastuskoorem on nüüdseks nihkunud avalikule sektorile, prognooside kohaselt peaks inimeste omafinantseering vähenema 52%-ni.
Riigi rahastus oli suunatud just hoolduspersonali jaoks, et panustada madala palgataseme tõstmiseks kõrge kvalifikatsiooninõudega hooldustöötajate ja nende abistajate puhul. Hooldereformiga nähti ette kohustus tuua ka hooldustöötajate töökoormus madalamaks. See nõue jõustub küll 2026. aastal, kuid paljud hooldekodud täidavad seda juba praegu. Ootus sotsiaalteenuste kvaliteedi paranemisele (paremad tingimused, suurem privaatsus ja hooldustöötaja suurem tähelepanu) on suur.
Eelmisel aastal tegi hooldekodukoha valiku 940 inimest, kellest 80% tegid selle valiku pärast hooldereformi jõustumist 1. juulil. Hooldusvajadus oli suur, muudatus aitas vähendada omastehooldajate koormust. Meil on 30 000 täisealist pereliiget, kes hooldavad oma lähedast, neist pool on suure hoolduskoormusega, rohkem kui 20 tundi nädalas. Hooldust vajavad inimesed ei tekkinud hooldereformi tõttu, vaid tulid hooldereformiga nähtavaks.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare