Kohila raamatukogus tähistati kahe ettevõtmise – Kohila lugemisklubi esimese hooaja ning lugemise väljakutse lõppu ning sel puhul oli külla kutsutud ameerika-itaalia-eesti ajakirjanik, kirjanik, blogija ja reisumees Justin Petrone.
Justin alustas oma juttu küsimusega, et kust alustada. Ikka algusest, arvasid kuulajad ja nii saadi teada, et kõige esimene mälestus, mis Justinil on, pärineb väga varasest lapsepõlvest ja selleks on kreeka toit. Tema ema sõi raseduse ajal pidevalt kreeka toitu, nii et juba umbes pooleteiseaastasena armastas Justin Kalamata oliive süüa. “Nüüd olen võimeline ühe õhtuga purgi oliive ära sööma, need annavad mulle elujõudu,” sõnas Petrone.
Õhtu jooksul pajatas Justin mõnusa huumori saatel mitmeid lugusid, rääkides muuhulgas perekondlike mustrite kordumisest, itaallaste traditsioonist esivanemate nimesid lastele panna (mis tekitab parajat segadust), maffiast ja eestlaste esoteerika lembusest.
Eestis on Justin elanud aastast 2002 ja kui temalt küsiti, miks temasugune lõunamaa verd mees ikka siin on, vastas ta, et lojaalsusest oma kolmele lapsele. “Peresüsteemi seest ei saa välja. Kuidas ma jätan oma lapsed siia külmale maale?” sõnas Justin. Kui küsiti, kuidas ta ise meie kliimaga hakkama saab, küsis ta vastu, kuidas meie sellega hakkama saame. Ta tunnistas, et talved on tema jaoks psühholoogiliselt rasked ja kui lõpuks on päikest rohkem, ajab see pärast D-vitamiini puuduses olemist ka justkui hulluks.
Sellistel emotsionaalsematel hetkedel on juhtunud, et väga varastel hommikutundidel saab mõni parasjagu silmarõõmuks olev naine Justinilt emotsionaalse sõnumi. Ta isegi tahaks selliseid kirju saada, kuid eesti naised ei kipu seda tegema. Justin rääkis, et eks ta on proovinud küll neid emotsioone eesti naisest välja saada, näiteks kinkinud oma lemmikule apteeginaisele naistepäevaks lille, kuid napisõnalist naist see žest jutukamaks ei teinud.
Justin elab Viljandis ja ta sõnas, et kui ta veel Tartus olles otsis, kuhu elama minna, soovitas ühe päeva jooksul kolm inimest talle just Viljandit ja korterigi leidis ta seal kohe. “Kõige raskem ei ole aga mitte sisse saada, vaid välja saada,” sõnas Justin, viidates sellele, et kui ta kunagi tahakski mujale minna, siis ega Viljandi temast enam lahti ei lase.
Veel küsiti Justinilt, kust tulevad ideed kirjutamiseks. Osa ta raamatuid on ainest saanud elust enesest, rääkis mees. Kuid ta on kirjutanud ka romaane ja nende kirjutamine on täiesti teistmoodi kogemus. Teine romaan, mis alles ootab raamatuks saamist ja käsitleb aastat 1965, sai alguse paarist lausest, kuid viis välja põhjaliku uurimustööni, et kujutada seda aega võimalikult elutruult.
Mujalt tulnuna märkab Justin eestlaste juures asju, mida me ise tähelegi ei pane. Näiteks häirib teda meie saksalik täpsus, mida ta ise üritab väikeste hilinemistega murda, maailm ju sellest kokku ei kuku. Eestlastel olevat ka komme kohtudes rääkida oma kassidest, ameeriklased seevastu räägivad kinnisvarast ja itaallased hoopistükkis saiast.
6. mail toimunud kohtumisel tehti kokkuvõtteid ka Kohila lugemisklubi esimesest hooajast ning lugemise väljakutsest. Kohila lugemisklubi jõudis esimesel hooajal kesta vaid neli kuud, kuna alustati jaanuaris. Uus hooaeg aga algab juba oktoobrist ja nii vanadele kui ka uutele liikmetele teadmiseks, et suviseks kodutööks jääb lugeda mõnd Tõnu Õnnepalu raamatut.
Seevastu lugemise väljakutse, mis vältas kokku üheksa kuud, 5. oktoobrist kuni 30. aprillini, toimus juba kuuendat korda. Raamatukogu oli sel korral ette valmistanud kaks väljakutset – „tavaline“, mis sisaldas seinast seina 20 teemat, ning „PRO“, kus oli kaheksa veidi keerulisemat teemat. Seekord osales varasemast vähem lugejaid, kuid kokku loeti siiski kena hulk raamatuid – 175.
