Kiirraudtee ehitajad panevad pidurit – et kuulata linnulaulu ja lasta konnad üle tee

Rail Baltic Estonia

Kui kevadhommikutel Raplamaal metsas liigelda, on õhus kummaline vaikus. Ometi peaks siin praegu käima vilgas töö: käib ju ühe Euroopa suurima taristuprojekti, Rail Balticu kiirraudtee ehitus, mille ajagraafik on tihe ja kus viivitused ei ole kergelt andestatavad.

Ent metsas ei praksu oksaraod, ei kosta sae häält, traktorid seisavad. See ei ole juhuslik paus. See on osa plaanist. See on pesitsusrahu.
Eestis kestab pesitsusperiood ametlikult aprillist juulini – aeg, mil linnud ehitavad pesi, hauduvad mune ja kasvatavad poegi. See on ka aeg, mil kõik suuremad raadamistööd peavad peatuma, sest pesitsemise häirimine ei pruugi jätta linnule teist võimalust oma pojad suureks kasvatada.
„Paljud liigid, sealhulgas röövlinnud, jätavad häirimise korral pesa lihtsalt maha. Kui müra tase muutub 10–15 detsibelli, loetakse see näiteks kanalistele juba tõsiseks häiringuks,“ selgitab Keskkonnaameti eluslooduse spetsialist Agu Leivits. „Pesitsusrahu on üks lihtsamaid viise, kuidas vähendada inimtegevuse mõju sellel tundlikul ajal.“
Haruldaste liikide dikteeritud ehitusgraafik Rail Balticu ehituse jaoks ei tähenda lihtsalt töödeta aega. See tähendab keerulist logistilist harjutust, mille käigus tuleb tööde ajagraafik kujundada nii, et masinad saaksid liikuda seal, kus see veel lubatud, ja vaikus jääks sinna, kus elu alles algab. „Üldine linnurahu on kõigile osapooltele teada ja tööd on juba ammu vastavalt pesitsusrahu algusele planeeritud,“ ütleb Rail Baltic Estonia keskkonnaspetsialist Betti Tamtik.

Leevendusmeetmed ja piirid,  millal pausist ei piisa

Raietööd Raplamaal Kärpla–Selja vahel on peatatud, nagu ette nähtud. Eestis on pesitsusrahu ajal raadamist keelavad piirangud üldteada, ent Rail Balticu puhul lisandub sellele veel midagi, mida teistes projektides nii tihti ei kohta: täpne arvestus konkreetsete kaitsealuste liikide ja nende elupaikade erisustega. Must-toonekurg, metsis ja händkakk ei ole linnud, kes häiringu korral lihtsalt järgmisse metsatukka koliksid. Kui pesa on maha jäetud, on tagajärg pöördumatu.
Rail Balticu trass läbib Lõuna-Raplamaal ja Põhja-Pärnumaal ka Taarikõnnu–Kaisma linnuala, kus selliste haruldaste liikide kaitse nõuab tavapärasest enam. „Näiteks Taarikõnnu–Kaisma linnualast mööduval lõigul leiti, et mõjud on leevendatavad: kasutatakse müratõkkeid, rajatakse ökoduktid ning linnualal tegeletakse elupaikade taastamisega,“ ütleb Leivits.
„Vastutus on meeletu,“ nendib Betti Tamtik. „Nendes lõikudes on väga palju kaitsealuseid liike ja kõigi heaolu eest tuleb seista. Samal ajal peab raudtee ka tähtajaks valmis saama.“

Tee vabaks, konn tuleb!

Aprilli alguses, kui Raplamaal kogus kiirraudtee ehitus hoogu, algas paralleelselt ka üks teine ehitus – „kiirteed“ konnadele. Sajandid on õpetanud konni liikuma kindlal suunal: talvituspaik, sigimistiik, suvine toitumisala. „Tegemist pole juhusliku uitamisega,“ kinnitab kahepaiksete ekspert Merike Linnamägi (Native Species OÜ). „Kahepaiksed suunduvad aastast aastasse tagasi samadesse veekogudesse, kus nad varemgi sigisid. Neil on kindel siht silme ees – täna hakkan kodutiiki minema.“
Rail Balticu trassil Raplamaal Keila jõe luhal paigaldati tänavu alalised tõkked, mis suunavad konnad spetsiaalselt rajatud tunnelitesse. Need ei ole torud, mis lihtsalt „kuskile ära viivad“, vaid läbimõeldud läbipääsud, mille kaudu saavad liikuda ka roomajad, väikeimetajad, ja – nagu ühes varem rajatud läbipääsu ehituse käigus selgus – isegi mõned linnuliigid.
„Tallinnas Nõmmel asuva Tähetorni tänava konnatunnelite näitel tuvastasime vähemalt 23 liiki, kes seda läbisid,“ toob kahepaiksete ekspert Jaanus Remm (ReWild OÜ) näite. „Lisaks veel putukad, näiteks ööliblikad keldriöölased, kes kipuvad tunnelites varju otsima.“

Milleks konnale abikäsi ulatada?

Konnade roll ökosüsteemis on mitmekülgne. Nad söövad sääsevastseid, tigusid ja muid kahjureid, aidates tasakaalustada bioloogilisi suhteid. Vähem nälkjaid ja sääski oma aias on ilmselt meelepärane enamusele inimestele. Konnadest toituvad omakorda saarmad, euroopa naaritsad, must-toonekured ja konnakotkad ning ka paljud teised.
„Kahepaiksed on suurepärased keskkonnaseisundi indikaatorid,“ märgib Linnamägi. „Kui konnad hakkavad kaduma, on see esimene ohumärk, et midagi on halvasti ja tuleks hakata uurima, mis juhtunud on.“ Aga võib-olla kõige olulisem on see, et kogu see töö õpetab märkama.
„Inimesena on igati normaalne, kui oma elu ja toimetamisi korraldades laseme edasi elada ka kõigil teistel, kes meie kõrval elavad,“ ütleb Remm.