Ülle Sepp, Rita Vaks, Valmar Ideon
Hermilde Lokk (Baumeister) sündis 28. juunil 1925. aastal Harjumaal Raikküla vallas väikekohapidajate Jüri ja Leena Baumeistri tütrena. Et põldu oli vähe ja maad olid kehvad ning soised, teenis isa perele lisa ehitustöölisena. Ema Leena tegeles koduse majapidamise, laste kasvatamise ja talutöödega. Peres kasvas veel vanem vend Jaan. Temagi hakkas isa jälgedes ehitaja leiba teenima.
Hermilde koolitee algas Raikküla 6-klassilises algkoolis, mille lõpetamise järel jätkas õpinguid Järvakandi täienduskoolis, mille lõpetas 1942. aastal. Seejärel alustas ta õpinguid Kehtnas. Tol ajal oli Kehtnas kaks õppeasutust: kodumajanduse ja aianduse instituut. 1945. aastal asus Hermilde Baumeister õppima Kehtna kodumajanduse instituudis, kus õppis 2 aastat.
1947. a astus ta Tartu õpetajate instituuti, kus õppis loodusteaduste erialal. Nimetatud kooli lõpetas 1948. aastal 7-klassilise kooli looduse ja maateaduse õpetaja kvalifikatsiooniga. Hinnetelehe järgi hinnati tema teadmisi erialaainetes, samuti käsitöös väga heaks.
Sama aasta 24. augustil abiellus ta Tiit Lokiga, kes töötas Kuusiku Maaviljeluse Instituudi filiaalis majandusdirektorina. 1948. a sügisel sai Hermilde Lokist Rapla mittetäieliku keskkooli loodusõpetuse ja maateaduse õpetaja. 1950. aastal ühendati põhiharidust andev kool Rapla keskkooliga ja H. Loki töö jätkus samas õpetajana. Sama aasta 28. septembril kutsuti ta tööle Rapla rajooni TSN TK haridusosakonna koolide inspektoriks.
Haridusosakonnas iseloomustati H. Lokki nõudliku ja kohusetundliku töötajana. 1. septembril 1953. aastal lahkus Rapla keskkoolist direktorina töötanud Kamilla Padrik ja tema asemele suunati Hermilde Lokk. Samal ajal jätkas ta oma teadmiste täiendamist Tallinna Pedagoogilise Instituudi kaugõppeosakonnas loodusteaduse erialal ning lõpetas loodusteaduse geograafia teaduskonna 1956. aastal bioloogia ja keemia õpetaja diplomiga.
Rapla keskkool
Oma mälestustes Rapla keskkooli aegadest kirjeldab ta nii puudusi kui ka saavutusi. Suurimad probleemid olid õpilaste arvu kasvuga seotud ruumipuudus, õppetöö kahes vahetuses ja see, et haridusministeerium ei andnud luba koolimaja juurdeehituseks. Samuti puudus võimla ja sellega seoses oli raskusi kehalise kasvatuse tundide ning mitmesuguste spordiürituste korraldamisel. Lisaks kooli kesine materiaalne baas.
Saavutusteks peab ta küllalt kõrget õppeedukuse protsenti – 80-90%, õpilaste silmapaistvaid sportlikke saavutusi, edukat esinemist koolinoorte isetegevuse ülevaatusel, populaarse rahvatantsurühma tegevust Linda Rausi juhtimisel, üldse huviringide tegevust. Eriti edukana nimetab kirjandusringi toimetamisi õpetaja Karl Muru juhendamisel. Hästi töötasid ka tehnika-, muusika- ja näitering. Suurim sündmus oli kooli raadiosõlme valmimine.
Rapla keskkooli kunagine õppealajuhataja (1953-1958) Valve Kallaste-Kadak kirjutab oma mälestustes: ,,Direktor Hermilde Lokk oli tugev isiksus, koolijuhina täpne ja korrektne. Oma alluvate suhtes oli direktor hooliv ja toetav. Tema juhtimisel tegutses Rapla keskkool edukalt.” Viimasel Rapla keskkoolis direktorina töötamise aastal haigestus Hermilde Lokk raskelt. Ravi andis küll tulemusi, kuid ta lahkus ametist 1960. aasta kevadel.
1. septembrist 1960 sai Hermilde Lokist Rapla töölisnoorte keskkooli direktor. Algas pühendunud ja viljakas tegevus töötavatele noortele hariduse andmise korraldamisel ja juhtimisel. 1955.-1961. aastani tegutses Rapla töölisnoorte keskkool vene õppekeelega Rapla mittetäieliku keskkooli ruumides. Õppetöö toimus õhtuti. Nimetatud perioodil olid Rapla koolis ka vene õppekeelega grupid Raplas ja Kuusikul paiknenud sõjaväeosadest sõjaväelaste jaoks.
1961. aastal kolis Rapla töölisnoorte keskkool Rapla keskkooli peahoonesse aadressil Keskkooli tänav 2. Kool sai kasutada ühist kantseleid ja õpetajate toa ruumi, direktori kabinetti ning nelja klassiruumi. Õppetöö toimus õhtuses vahetuses kahel korral nädalas.
1961. aastal oli koolis kaks põhikohaga töötajat: direktor ja matemaatikaõpetaja Saima Herman. Kõik teised olid kohakaaslased, enamasti Rapla keskkooli õpetajad. Sel perioodil tegutsesid maa- ja töölisnoorte koolid teiste koolide juures. Teada on Kohilas ja Järvakandis töölisnoorte keskkoolid, Kehtnas ja Raikkülas maanoorte koolid. Pikka aega, kuni 1967. aastani töötas Märjamaa töölisnoorte keskkool.
Rapla kaugõppe keskkool
1966. aastal kool reorganiseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 5. juuli 1966. a määrusega nr 312 Rapla kaugõppe keskkooliks. Kooli juhtkond kinnitati järgmises koosseisus: direktor, direktori asetäitja ja metoodik. Kooli juurde kinnitati 14 konsultatsioonipunkti, õpilasi oli 512. Direktoriks sai endine haridusosakonna juhataja Jaan Ilves. Hermilde Lokist sai õppealajuhataja. Järgmisel õppeaastal sai temast aga uuesti direktor ja uueks õppealajuhatajaks tuli Vilma Miilen.
Õppetöö toimus ikka kaks korda nädalas õhtuti, enamasti päevakoolide juures. Juhtimine muutus aina keerulisemaks. Hakati eristama konsultatsioonipunkte ja õppegruppe, liigituse määras õpilaste arv 30. Tekkisid probleemid nii õpilaste kui ka õpetajate leidmisega. Suur oli õpilaste väljalangevuse protsent. Konsultatsioonipunkte ja õppegruppe kord avati, kord suleti. Juhtkonna töö muutus keerulisemaks. Algasid reidid konsultatsioonipunktidesse. Raskusi oli punktijuhatajate leidmisega ja nende töötasustamisega.
1974/75. õppeaastal rakendati tööle uue õppevormina päevased õppegrupid Raplas, Märjamaal, Kehtnas ja Juurus. See tähendas, et õpetamine kolis koolimajadest välja. Tekkisid tõsised probleemid ruumidega. Asutustelt saadi küll mitmesuguseid ruume, kuid need olid õppetööks sobimatud. Esialgu puudusid isegi tahvlid, didaktilisi materjale tuli kaasas kanda, muude õppevahendite kasutamine oli minimaalne. Lisaks tekkisid veel kõikvõimalikud arusaamatused ja konfliktid õppurite käitumise pärast, mida juhtkonnal tuli alatasa lahendada.
1978/79. õppeaastal sai kaugõppe keskkool Raplas oma kasutusse endise lasteaia hoone Tallinna maantee 37. Kool sai kasutada nelja suuremat ja kahte väiksemat ruumi. Kolmest toast said õppekabinetid: füüsika-keemia-matemaatika, emakeele ja ajaloo ning ühiskonnaõpetuse klassid, ülejäänud ruumidest direktori kabinet, õpetajate tuba ja kantselei. Verandale ja koridoridesse paigutati riietehoid ja õppevahendite kapid.
Ruumid tuli koolil oma jõududega remontida ja sisustada õppeinventariga. Direktorist sai justkui ehitustööde juhataja. Hermilde täitis selle ülesande eeskujulikult, leides õiged töömehed ja ka vajaminevad ehitusmaterjalid. Abi pakkus Rapla Tarbijate Kooperatiiv. Muretseti hädavajalikud õppevahendid. Mööbel saadi haridusministeeriumi lisafondidest. Jõukohaselt tegutsesid ka õpetajad. See oli suur samm edasi ja kõik toimetasid rõõmsalt oma maja nimel. Mindi täielikult üle ühepäevasele õppevormile.
See oli Hermilde jaoks üks viimastest töörõõmudest, et kool sai keskuse, õpetajad omale töökohad ning direktor omaette kabineti, mille ta lasi oma maitse järgi remontida ja sisustada.
Rahulikum aeg saabus 80. aastate teisel poolel, kui jäid vaid kaks konsultatsioonipunkti – Raplas ja Märjamaal. 1986. aastal direktor haigestus ja loobus ametist. Pärast aastast haiglaravi tervis paranes ja Hermilde jätkas vapralt keemiaõpetajana kuni 1988. aasta sügiseni, siirdudes siis vanaduspensionile. Kuid kahjuks tuli kuri haigus tagasi ja katkestas puhkuse. Hermilde Lokk lahkus meie hulgast 3. veebruaril 1990. aastal. Jäid vaid tema töö viljad ja ilusad mälestused.
Töökas, järjekindel ja nõudlik koolijuht
Koolijuhina oli Hermilde Lokk töökas, järjekindel, nõudlik nii enese kui ka alluvate suhtes. Ta oli asjatundlik, suurte kogemustega juht ja põhimõttekindel inimene, kes suutis igas olukorras jääda iseendaks. Tema sõnadel oli kaalu, isiksusel autoriteeti.
Aeg nõudis täpset käsutäitmist. Hermilde oli ääretult täpne ja kohusetundlik, tal oli kogunenud aastate jooksul nii häid kui ka halbu elukogemusi, seetõttu püüdis olla sõnakuulelik, kuid temas tiksus alati mingi mõõdutunne, mingi sisemine piir, mida ta ei ületanud. Kui tuli kõrgemalt poolt korraldus, mis ületas tema mõõtu, jättis ta selle täitmata.
Hermilde oli oma ametile ja koolile jäägitult pühendunud inimene. Aeg ja olud olid lausa üle mõistuse keerulised. Arvan, et tema kirjutamata mälestused 1960.-80. aastatest oleksid nukramat laadi kui eelpool nimetatud. Kõigest hoolimata ta tegutses ja võitles. Oli kauaaegne ametiühinguaktivist, kuulus vabariiklikku õhtukoolide ainekomisjoni, oli lektor paljudel õhtu- ja kaugõppekoolide vabariiklikel ja kohalikel üritustel. Teda kuulati ja hinnati. Tal oli palju sõpru nii haridusministeeriumis kui ka teistes õhtu- ja kaugõppekoolides.
Hermilde oli kaunis daam selle sõna kõige paremas tähenduses. Temas elas Kehtna kodumajanduskooli vaimsus. Ta oli alati soliidne, maitsekalt riietatud, soengus. Tema jaoks olid väga olulised klassiruumide puhtus ja maitsekas kujundus. Ta oli praktilise meelega majandusasjade korraldamisel ja raha jagamisel. Oli seltskondlik, võttis meelsasti vastu külalisi nii koolis kui ka kodus. Oli hea kokk, oskas alati üllatada millegi erakordsega. Hermilde oli ka väsimatu reisija, olles käinud paljudes selleaegsetes liiduvabariikides ja ka iseseisvates Ida- ja Lääne-Euroopa riikides. Ta oli ka hea reisikaaslane. Lisaks kõigele oli ta ka tubli lapsevanem, koos abikaasa Tiiduga kasvatasid ja koolitasid vennapoeg Heinot.
Sellisena meenub õpetaja, koolijuht ja kolleeg Hermilde Lokk. Tema koolile pühendunud elu väärib mäletamist. Lugupeetud Hermilde Lokk, me ei ole Sind unustanud. Koguneme Sinu sünniaastapäeval, et meenutada Sind, ja süütame mälestuseks küünla.
