Sealtpeale, kui inimene õppis mõtlema ja verbaalselt ennast väljendama, on ta mingil kummalisel põhjusel püüdnud elus reaalselt esinevaid ohtusid tegelikkusest suuremaks jutustada ning nõnda toodetud hirmu enda huvides ära kasutada.
Ajalugu võib kinnitada, et inimkond on eksistentsi algusest peale elanud hirmu kujundatud keskkonnas. Sõltuvalt valitsejatest ja valitsevatest oludest on hirmu tekitavad ohud olnud kas talutavad või talumatud. Talumatu hirm halvab mõtlemist ja moonutab maailmapilti.
Meie tänast aega, eriti kümmet viimast aastat, on iseloomustanud taas süsteemselt paisutatav ühiskondlik hirm. Hirmust räägitakse väga palju ja seda kujutatakse paljude nähtuste ühe võtmetegurina. Võiks isegi öelda, et elame ajas, kus hirm on saanud oluliseks kommunikatsioonivahendiks. Meie päevi ja öid saadab sõjahirm, hirmutab reaalne keskkonnakatastroof, me oleme majandusraskustes ja kardame tulevikuga kohtuda.
Kui seni on usutud – ja tegelikult nii on ka olnud -, et meedia on neutraalne peegeldus inimeste maailmast, siis täna kinnitavad semiootikud, et meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, on muutunud pigem poliitilisi võitlusi ärgitavaks tundemasinaks, mis peegeldamise asemel hoopis konflikte võimendab. Nad kinnitavad, et suurem osa isiklikust ja ka avalikust suhtlusest ning tähendusloomest toimub ekraanide vahendusel ja levib seega kiiresti kogu ühiskonnas. Me oleme kõik sellest mõjutatavad. Samas mõned suudavad ennast pealesuruva paine eest kaitsta, teised muutuvad selle orjadeks.
Iga inimene elab lapsepõlves kujunenud ja hiljem edasi arendatud individuaalsete harjumuste süsteemis. Üldjuhul aitab enamik harjumusi meid püsida inimeste enda poolt kehtestatud moraaliraamistikus ning toetab meid distsiplineeritult elurada algusest lõpuni käima.
Mingi osa harjumustest võib kujuneda teatud eeldustel sõltuvusteks, mis hakkavad inimese käitumist suunama. Siinkohal viitame pealtnäha süütult meelelahutuslikule ja justkui mitte millekski kohustavale avalikule elule sotsiaalmeedias. Seda sõltuvust iseloomustab pealiskaudsus, mis toitub ainult pealkirjadest ammutatud informatsioonist ja emotsioonidest, mida kannavad edasi erinevad kommentaariumid.
Kommentaarid jagatud emotsioonide kohta võimendavad väga tihti alateadlikult ebakindlust ja dramatiseerivad ohutunnet. Eriti on see tajutav siis, kui poliitikud valmistuvad valimisteks ja mängivad valimisjärgseid kokkuleppemänge. See teravdab vastutustundetult loodud pilti pidetust maailmast, paisutab lootusetust ning hirmu tuleviku ees.
Kuidas sellest kaosest võimalikult väheste kriimudega mööda pääseda? Õnneks on inimese harjumuste süsteemis ka teisi sõltuvusi, mis ei ole saatanast. Kahtlemata on neist üks vajadus regulaarselt tarbida maailmakultuuri. See on soov vaadata labaste kinopiltide asemel tõelisi väärtfilme, kogeda etenduskunsti, lugeda ilukirjandust.
Kõik see, eriti aga raamatud, aitavad lugemisharjumusega inimesel meedias kultiveeritavast hirmukeskkonnast eemalduda ja kogeda rõõmu, igavikulist lootust ja usku inimesse ja paremasse tulevikku. Kunstiteosed, isegi siis, kui nad peegeldavad inimkonna traagilisi hetki, kannavad endas fluidumit, mille keskmes on inimlikkus.
Sellest teadmisest lähtudes soovime kõigile head raamatukogukuud.
