Head Eesti inimesed, head lapsevanemad, head kaasmaalased.
Täna seisame siin sinimustvalgete lippude all. Mina seisan teie ees kahes rollis – vallavanemana ja reservväelasena. See vorm ei ole lihtsalt sümbol – see on meeldetuletus, et vaba Eesti ei ole iseenesestmõistetav.
Me elame ajal, mil Euroopas käib jätkuvalt täiemahuline sõda ning Ukraina kaitseb oma vabadust Venemaa agressiooni vastu! Minu roll täna ei ole rääkida riigi kaitsmisest relvaga. 24. veebruaril siinsamas liputseremoonial kõnelesin teile riigi hoidmisest, mis algab kodust. Sellest, kuidas me oma lastega suhtleme, millist eeskuju neile anname. Täna jätkan samast mõttest ning toon fookusesse meie valmisoleku kriisideks.
Kahjuks kõlavad meediast veel tänagi mõtted, et kriisiks valmistumine on paanika külvamine. Kriisiks valmistumine aga ei ole midagi erakorralist. See ei ole märk hirmust. Vastupidi – see on märk vastutusest ja küpsusest. Me valmistume talveks enne külmade saabumist. Me kinnitame autos turvavöö enne teele asumist. Me kindlustame oma kodu enne võimalikku õnnetust, mida enamasti ei tulegi. Mitte sellepärast, et ootame halvimat, vaid sellepärast, et hoolime sellest, mis on meile kallis. Nii peab olema ka valmisolekuga. Ettevalmistus annab meile – inimestele – kindlustunde. Ja kindlustundest sünnib JULGUS.
Julgus ei tähenda hirmu puudumist. Julgus tähendab teadmist, mida teha – et sa saad hakkama, et sa ei jää ootama, et keegi teine lahendab kõik sinu eest. Tugev riik sünnib tugevatest inimestest. Inimestest, kes märkavad, aitavad ja tegutsevad. Inimestest, kes mõistavad, et nende enda eeskuju loeb, sest eeskujul on JÕUD. Ukraina on näidanud kogu maailmale, et riigi tugevus ei seisne ainult relvades või kaitseväes – selle tugevus on rahvas ise. Riigi tugevus algab inimestest. See algab meie kodudest, meie peredest ja meie enda suhtumisest.
Tugev kaitsetahe sünnib inimestest. Aga inimeste tahe, valmisolek ja pühendumus vajavad kasvamiseks ka võimalusi. Kaitseliit on selle hea näide – vabatahtlik riigikaitseline organisatsioon, mis koosneb meie endi inimestest: meie naabritest, töökaaslastest, sõpradest ja pereliikmetest. Kui soovime tugevat riigikaitselist tahet ja valmisolekut ka siin Raplamaal, siis peame looma selleks vajalikud tingimused. Mitte selleks, et asendada inimeste tahet, vaid selleks, et seda toetada ja tugevdada.
Ajutised lahendused kipuvad liiga sageli muutuma pikaajalisteks. Meil on siin isiklik kogemus. Raplamaa väärib oma keskuses kaasaegseid tingimusi, mis toetavad Kaitseliidu arengut ning annavad meie piirkonnale juurde tugevamat kaitsetahet ja valmisolekut. Ma kutsun üles vaatama ajutistest lahendustest kaugemale ning jätkama sealt, kuhu me koos Kaitseliidu ja vallavalitsusega mõni aasta tagasi pooleli jäime.
Täna on Raplal põhjust tunda ka erilist uhkust. Meile on osaks saanud suur au olla 19 aasta järel taas võidupüha pealinn. See on tunnustus meie kogukonnale ja kõigile neile inimestele, kes igapäevaselt panustavad Eesti hoidmisse. Tänan vabariigi presidenti, Kaitseliitu ja kõiki neid, kelle töö ja pühendumus selle võimalikuks tegid.
Täna, kui meie sinimustvalge tõuseb siia väljakule, vaadakem seda lippu mitte ainult tänutundega mineviku vastu, vaid ka kohustusena tuleviku ees. Hoiame alles selle tahte, mis kandis meie rahvas läbi vabadussõja ja okupatsiooni aja. Loome ja hoiame alles valmisoleku, mis annab kindlustunde ja julguse. Ning teeme sellest loomuliku osa oma elust. Sest hästi ette valmistatud rahvas ei ela hirmus, vaid kindlustundes, millest sünnib julgus tegutseda ka kõige keerulisematel hetkedel.
Kui täna siit koju läheme, siis mõelgem korraks kui hästi on meie pered valmis olukorraks, kus tavapärane elukorraldus äkitselt katkeb. Mõelgem läbi erinevad võimalused, sest kriis ei tähenda ainult sõda. Mõelgem, millised oleksid meie esimesed sammud siis, kui hetk nõuab tegutsemist. Kui need vastused on olemas, sünnib sellest valmisolek. Ja valmisolekust sünnib kindlustunne. Just siit algabki võidutahe.
Head võidupüha! Elagu vaba Eesti!
Rain Terras, kaptenleitnant reservis, Rapla vallavanem
