Jaak Aab, Riigikogu majanduskomisjoni liige (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Eesti vajab tuuleenergiat, kuid me ei vaja tuulikuid igasse valda ega iga arendaja pakutud asukohta. Vajame ca kümmet hästi kavandatud maismaatuule- ja üht meretuuleparki ning energiasüsteemi, kus tootmine, võrk, salvestus ja juhitavad võimsused moodustavad ühe terviku.
Eesti vajab juurde elektritootmist. Selle üle ei ole enam põhjust vaielda. Viimastel aastatel oleme märkimisväärse osa tarbitavast elektrist importinud (37% 2025. a) ning elektrifitseerimine kasvatab tulevikus nõudlust veelgi. Uusi tootmisvõimsusi vajavad nii kodutarbijad kui ka Eesti tööstus ja majandus tervikuna. Tuuleenergia on kõige odavam ja kättesaadavam lahendus elektritootmise mahtu kiiresti tõsta. Rohkem kodumaist elektritootmist aga on vaja nii varustuskindluse, energiajulgeoleku kui ka odavama elektri hinna saavutamiseks. Küsimus ei ole enam selles, kas tuuleenergiat arendada, vaid selles, kui palju, kus ja millises järjekorras seda teha. Just siin on riik jätnud oma töö tegemata.
Valitsus kuulutas, et Eesti vajab kiiresti väga palju taastuvelektrit, kuid ei koostanud selle kõrvale selget üleriigilist ruumilist tegevuskava ega konkreetset energiaplaani. Planeeringute läbiviimise ning kohalike elanikega suhtlemise vastutus lükati suures osas omavalitsuste ja arendajate õlule. Riik jäi kõrvaltvaatajaks.
Tulemuseks oli olukord, kus tuuleenergia arendajad asusid peaaegu korraga otsima võimalusi kümnetes omavalitsustes. Avalikkuse ette jõudsid plaanid, mille kogumaht ulatus esialgu ligikaudu 7000 megavatini ja hiljemgi veel 4000 megavati lähedale! Nii tekkis inimestel arusaadavalt tunne, mis püsib avalikkuses tänase päevani, et kogu Eesti kavatsetakse tuulikuid täis ehitada. Tegelikult ei tähenda arendushuvi veel seda, et kõik need tuulepargid on Eesti elektrisüsteemile vajalikud või üldse kunagi valmis ehitatakse. Riik oleks pidanud seda inimestele algusest peale ausalt selgitama.
Vajame vaid ca kümmet tuuleparki
Eesti ei vaja 7000 megavatti maismaatuuleparke. Ka 4000 megavati lisandumine maismaale ei ole realistlik ega praeguste prognooside järgi vajalik. Eesti vajadus on tõenäoliselt suurusjärgus 1500–2000 megavatti täiendavat maismaatuule võimsust. Sõltuvalt parkide suurusest tähendab see ligikaudu 10–15 uut suuremat tuuleparki, mitte sadade arendusplaanide teostumist. Seega tuleb eristada Eesti tegelikku energiasüsteemi vajadust arendajate esitatud taotluste kogumahust.
Just selle eristuse oleks pidanud tegema valitsus. Riik oleks pidanud määrama, kui palju tuuleenergiat Eesti vajab, millistes piirkondades on selle arendamine elektrivõrgu, looduskeskkonna, riigikaitse ja asustuse seisukohalt kõige mõistlikum ning millised alad tuleb jätta kõrvale. Seda oleks saanud teha riigi eriplaneeringu või teemaplaneeringuga.
Selle asemel jäi iga omavalitsus üksinda lahendama küsimust, mis olemuselt ei ole kohalik, vaid riiklik. Kohalikud volikogud ja ametnikud pidid hindama Eesti elektrisüsteemi tulevikku, korraldama keerukaid planeeringuid, vastama elanike põhjendatud küsimustele ning lahendama vastasseisu, mille oli suuresti tekitanud riigi enda otsustamatus. Arendajad omakorda kulutavad oma raha ja aega tegevuse peale, mis tuulepargi ehituseni ei vii.
Inimeste vastuseis ei tekkinud tühjalt kohalt
Valitsusel on olnud mugav seletada tuuleparkide aeglast arengut kohalike elanike vastuseisu ja pikkade kohalike planeeringutega. See on vaid pool tõde. Vastuseis tugevnes paljuski seetõttu, et inimesed ei saanud riigilt vastuseid kõige põhilisematele küsimustele.
Kui palju tuuleparke tegelikult vaja on? Miks peab park tulema just meie piirkonda? Kui paljud samal ajal algatatud planeeringud võivad päriselt realiseeruda? Milline on mõju elukeskkonnale, loodusele ja kinnisvarale? Kuidas saab kasu kohalik kogukond? Kes vastutab, kui arendaja plaan poole menetluse pealt muutub?
Kui riik nendele küsimustele ei vasta, täidavad infolünga paratamatult arendajate lubadused, vastaste kuulujutud, libateadlased ja kõige mustemad tulevikustsenaariumid. Usaldust ei saa luua üksnes väitega, et taastuvenergia on vajalik. Inimesed peavad nägema, et otsused on põhjendatud, mõjud ausalt hinnatud ja koormus piirkondade vahel õiglaselt jaotatud.
Maismaatuulepark mõjutab paratamatult ümbrust. Muutub maastik, lisanduvad teed ja elektriliinid ning hinnata tuleb müra, varjutust ja mõju elustikule. Neid küsimusi ei tohi pisendada ega kohalike inimeste muresid arenguvaenulikkusena kõrvale lükata.
Samas ei tähenda iga arendusidee automaatselt sobimatut tuuleparki. Hästi valitud asukohas, piisaval kaugusel elamutest ja põhjalikult hinnatud keskkonnamõjudega saab tuuleenergiat arendada nii, et mõju inimestele jääb mõistlikesse piiridesse. Selle eelduseks on aga usaldusväärne planeerimine ja riigi selge juhtroll.
Maismaa- ja meretuul peavad teineteist täiendama
Maismaatuule eelised on väiksem rajamiskulu ja üldjuhul kiirem valmimine. Seetõttu on mõistlik toota osa Eesti lähiaastate elektrivajadusest maismaatuulest. Aga ka meretuule arendamise ettevalmistusse on juba palju aega ja raha investeeritud Mõistlik energiapoliitika ei vastanda maismaa- ja meretuult.
Merel on tuuleolud üldjuhul paremad ja stabiilsemad ning sama nimivõimsusega park toodab aastas rohkem elektrit kui maismaal. Üks 1000 megavati võimsusega meretuulepark toodab aastas peaaegu samapalju energiat kui tuumajaam! On välja arvutatud, et sellise tuulepargi olemasolu korral oleks meil keskmine elektri hind selle aasta jaanuaris olnud poole väiksem. Investeering aga on kordades odavam tuumajaamast.
Meretuule peamine puudus on kõrgem rajamis- ja võrguühenduse maksumus. Seetõttu ei sünni meretuulepark üksnes lootusest, et küll turg selle kunagi valmis ehitab. Riik peab kujundama läbipaistva ja tarbijale võimalikult soodsa toetus- või garantiimudeli, seadma arendustele konkurentsi ning siduma toetuse tegelikult toodetud elektri ja saavutatud hinnaga.
Riik peab võtma vastutuse
Eesti vajab nüüd valitsuselt viit selget otsust. Esiteks tuleb avalikult määrata, kui palju maismaa- ja meretuule võimsust Eesti aastatel 2030, 2035 ja 2040 tegelikult vajab. Need arvud peavad lähtuma realistlikust elektritarbimise prognoosist, mitte arendajate taotluste kogumahust. Optimaalse arvu maismaa- ja meretuuleparkidega on võimalik langetada aasta keskmist elektri hinda Eestis ligi poole võrra.
Teiseks peab riik koos omavalitsustega tegema üleriigilise ruumilise valiku. Tuleb välja selgitada piirkonnad, kus tuuleenergia arendamiseks langevad kokku head tuuleolud, piisav kaugus asustusest, väiksem looduskeskkonna koormus ja elektrivõrgu olemasolu. Samuti tuleb selgelt määratleda piirkonnad, kuhu tuuleparke rajada ei saa.
Kolmandaks tuleb siduda tootmise planeerimine võrgu arendamisega. Tuuleparki ei ole mõtet kavandada kohta, kust toodetud elektrit pole võimalik mõistliku aja ja kuluga võrku viia. Võrguühenduste eest vastutavad riik ja Elering, mitte kohalik omavalitsus.
Neljandaks tuleb korraldada konkurentsipõhised vähempakkumised. Nii saab riik valida välja vajalikus mahus kõige kulutõhusamad ja väiksema mõjuga projektid. See annaks ka kogukondadele kindluse, et kõiki planeeringuid ei ehitata välja.
Viiendaks peab kohalik kogukond saama tuulepargist selgelt tajutavat ja pikaajalist kasu. Olemasolev tuulikutasu on samm õiges suunas, kuid lisaks tuleb arutada kohaliku elektrihinna, taristu investeeringute ning kogukondade võimaluse üle projektides osaleda.
Tuuleenergia areng ei saa toimuda nii, et valitsus seab üldise eesmärgi, arendajad jooksevad mööda Eestit laiali ning omavalitsused ja kogukonnad jäävad omavahel tagajärgi lahendama. Energeetika on riikliku julgeoleku, majanduse konkurentsivõime ja inimeste toimetuleku küsimus. Seetõttu peab ka vastutus selle arengu juhtimise eest olema eelkõige riigil.
Eesti vajab tuuleenergiat, kuid me ei vaja tuulikuid igasse valda ega iga arendaja pakutud asukohta. Vajame 10–15 hästi kavandatud maismaatuuleparki, meretuule võimaluste mõistlikku kasutamist ning energiasüsteemi, kus tootmine, võrk, salvestus ja juhitavad võimsused moodustavad ühe terviku.
Praeguse killustatuse asemel on vaja konkreetset riiklikku plaani. Alles siis saavad ka omavalitsused ja kogukonnad teha otsuseid teadmisega, et nende panus on vajalik, õiglaselt jaotatud ja osa Eesti terviklikust energialahendusest.
