Rain Terras, Rapla vallavanem
Hea lugeja, Eesti taasiseseisvumispäeva eel kutsun sind kaasa mõtlema meie laste heaolule. Ütleme sageli, et lapsed on meie tulevik. Need sõnad saavad tõelise sisu alles siis, kui suudame ühiskonnana hoida last ka olukordades, kus elu muutub keeruliseks.
Elu ei ole sirgjooneline. Mõnikord põimuvad lapse suhted kõige lähedasematega, täiskasvanute erinevad arusaamad, kogetud valu ja tugevad emotsioonid raskesti lahtiharutatavaks rägastikuks. Sellistes olukordades vajavad mõistmist ja tuge kõik osapooled, kuid kõige enam laps, kelle võimalused oma häält kuuldavaks teha ja ennast kaitsta on kõige väiksemad.
Omavalitsuses töötades olen aastate jooksul näinud, kui kergesti võivad lapse ümber tekkinud erimeelsused saada avaliku tähelepanu ning kui keeruline on siis kaitsta korraga last, tema lähedasi ja neid spetsialiste, kelle ülesanne on lapse heaolu eest seista.
Sellest peamegi rääkima. Mitte selleks, et lahata avalikkuse ees mõnda konkreetset juhtumit või otsustada, kellel on õigus. Peame rääkima sellest, kuidas lahendada lapsega seotud erimeelsusi nii, et hoitud oleks kõigi osapoolte väärikus ja vaimne tervis, kuid esikohale jääks lapse heaolu. Eriti oluline on see siis, kui erinev arusaam jõuab avalikku ruumi.
Kui lapse lugu jõuab avalikkuse ette
Laste heaoluga seotud lood on keerulised. Neis põimuvad lapse vajadused, suhted vanemate ja teiste lähedastega, kogemused koolielus, spetsialistide hinnangud ning tugevad emotsioonid. Harva on neis ainult üks probleem, põhjus või vaatenurk.
Mõnikord lisanduvad vaimse tervise raskused. Vahel vajab tuge laps, vahel lapsevanem ja sageli mõlemad. Vanema vaimse tervise raskused ei tee temast halba vanemat, kuid võivad mõjutada tema toimetulekut, suhteid ja olukordade tajumist. Ka tema vajab abi, mitte avalikku hukkamõistu. Otsuste keskmesse peab siiski jääma laps ning neid olukordi peavad hindama spetsialistid, mitte avalikkus.
Olen näinud, kuidas lapse enda lähedased toovad avalikku ruumi tema kõige isiklikumad küsimused, soovides selgitada oma seisukohta, leida toetust või juhtida tähelepanu tajutud ebaõiglusele. Need tunded on inimese jaoks tõelised, kuid isiklikus valus ei mõelda alati lõpuni, mida avalik tähelepanu võib tähendada lapsele, tema tulevikule ja vaimsele tervisele.
See ei puuduta ainult sotsiaalmeediat. Lapse lugu võib jõuda ajakirjandusse, avalikesse pöördumistesse ja kommentaariumidesse. Tema nime ei pea nimetama. Väikeses kogukonnas võivad vanema nimi ja kirjeldatud asjaolud olla piisavad, et laps ära tunda.
Õigus küsida, vastutus kaitsta
Lapsevanemal on õigus küsida selgitusi, tutvuda dokumentidega, vaidlustada otsuseid ja nõuda ametnike tegevuse kontrollimist. Tema muret ei tohi kõrvale lükata põhjendusega, et spetsialist küllap teab, mida teeb. Usaldus on vajalik, kuid see ei saa asendada kontrolli.
Õigustega kaasneb aga vastutus. Lapsevanemaks olemine ei anna õigust seada enda vajadust rääkida, oma õigust tõestada või avalikkuse toetust koguda kõrgemale lapse õigusest privaatsusele ja heaolule. Kui lapsevanem toob avalikku vaidlusse lapse kõige isiklikumad asjaolud, muudab ta lapse loo oma võitluse osaks. Seda ei õigusta vanemaks olemine, kogetud ülekohus ega kindel veendumus oma õiguses. Laps ei tohi muutuda täiskasvanute vastasseisu vahendiks.
Kui üks räägib ja teine peab vaikima
Kahjuks on juhtumeid, kus lapsevanem avaldab dokumente, kirjeldab sündmusi, esitab raskeid süüdistusi ning nimetab konkreetseid ametnikke, õpetajaid või teisi lapsega seotud inimesi. Sellises olukorras tekib avalikus vaidluses oluline ebavõrdsus. Nimetatud inimesed ei saa end kõiki asjaolusid avades kaitsta, sest see tähendaks lapse ja pere konfidentsiaalse teabe avaldamist.
Ka siis, kui esitatud väited ei vasta asutuse käsutuses olevatele dokumentidele, ei saa asutus seda lapse privaatsust rikkumata avalikkusele tõendada. Nii jääb kõlama väidete esitaja versioon. Vaikimine ei tähenda vastuste puudumist ega süü tunnistamist, vaid on oluline osa lapse kaitsmisest.
Enamasti ei saa ennast avalikkuse ees kaitsta ka laps. Tal ei pruugi olla selleks vanust, oskust ega võimalust ning ta ei peakski vastutama täiskasvanute esitatud väidete ümberlükkamise eest. Ometi puudutab kogu vaidlus kõige vahetumalt just tema elu.
Vaatamiste, jagamiste või toetavate kommentaaride arv ei tõenda väidete õigsust. Ametniku tegevust tuleb kontrollida selleks ette nähtud menetluses, kus osapooled kuulatakse ära ja dokumente hinnatakse tervikuna. Konfidentsiaalsus ei tohi muutuda asutusele kaitsekilbiks, kuid lapse kaitseks seatud piire ei tohi avaliku surve tõttu kõrvale jätta.
Kes kaitseb neid, kes kaitsevad last?
Tegelikult ei kaitse last seadused ega asutused iseenesest. Seda teevad inimesed, kellelt ootame erapooletust, õiglast kohtlemist, seadusest lähtumist ja eelkõige lapse huvide eest seismist. Nende ülesanne on aidata last, kes vajab keeruliseks kujunenud eluolukorras tuge, olenemata tema abivajaduse põhjusest. Selleks tuleb neil sekkuda perede elu kõige keerulisematesse olukordadesse, kuulata ära kõik osapooled ning teha vahel lapse heaolust lähtuvaid otsuseid, millega kõik ei nõustu.
Kui spetsialisti üle mõistetakse avalikkuses kohut ühe poole esitatud loo põhjal, ei saa seda pidada lihtsalt ametiga kaasnevaks kriitikaks. Ametnik peab oma töö eest vastutama, kuid ta ei pea taluma tõendamata süüdistusi ega avalikku alandamist olukorras, kus lapse privaatsuse kaitsmise kohustus ei võimalda tal ennast kõiki asjaolusid avades kaitsta. Sõnavabadusega kaasneb alati ka vastutus oma sõnade mõju eest.
Lapse ja teda aitava spetsialisti kaitsmine ei ole kaks vastandlikku eesmärki. Kui jätame keerulist tööd tegeva inimese kaitseta, jääb ühel päeval vähemaks neidki, kes on valmis abi vajava lapse kõrval seisma.
Enne lapsega seotud loo avaldamist, kommenteerimist või jagamist peaks iga inimene küsima: kas minu tegevus aitab praegu last või suurendab täiskasvanutevahelist võitlust?
Vastusest sellele küsimusele algabki lapse tegelik kaitsmine. Iseseisva ja hooliva ühiskonna tugevus seisneb selles, et last hoides ei jäta me kaitseta ka neid, kes tema eest seisavad.
Hetkel tuleb lapsi kaitsta üha rohkem “igast triikrauast” pasundavast ja peale surutava pedepropaganda, Joller&Co vaktsiiniterroristide ja militariseerumise eest. Pole ime, et noortel nii palju depressiioni tekib. Suhtlemine peab olema kontaktne, mitte aga veebi kaudu. Kus on huvikoolid? Miks nii vähesel määral sportimist propageeritakse ja toetatakse? Härra vallavanem, aeg käised üles käärida!
Kui USA-s on hakatud vaktsiiniterroriste liistule tõmbama, siis millal ükskord jõuab järg Euroopa ja ka Eesti kätte? Meil on terve rida tegutsevaid poliitikuid, kes peaksid selles osas vastutuse võtma.Kõige juhmim tegelane on Eestis olnud minister Joller, kes isegi siis, kui mujal maailmas hakkasid asjad välja tulema, karjus ikka edasi, et tegu on vandenõu ja libameditsiiniga. Selline minister peaks tagasi astuma ning paremal juhul ka kohtu alla antama mürgisüstide propageerimise eest – ja veel nii jõuliselt, et ta ise demoniseeris rahvast ning häbimärgistas kõiki, kes julgesid kahelda.
Elas kord ühes kaunis Eestimaa vallas vallasaks, kellel oli haruldane anne Ta oskas kirjutada nii pikki ja kauneid jutukesi, et lugeja jõudis kolmanda lõigu juures unustada, millest jutt üldse algas. Tänapäeval aitab muidugi AI ka. Teksti saab palju, sõnu veel rohkem ja vastutust täpselt parasjagu nii vähe, et see kogemata kuhugi lause vahele ära ei eksiks. Selles vallas oli aegade jooksul töötanud igasuguseid vägevaid ametnikke. Neid kaitses muistne ja võimas loits nimega ringkaitse. Kui tavainimene eksis, oli probleem. Kui ametnik eksis, oli menetlus. Kui ametniku eksimusest tekkis suurem jama, oli vaja koosolekut. Kui jama läks päris suureks, palgati õigusbüroo. Ikka… Loe edasi »
Paistab, et oled pealkirjade lugeja. See, kes rohkemat ei suudagi haarata. No loetu ununebki… Tihti ei suudata ka ise rohkemat kirjutada, see paistab ka siin selle kommentaariga silma. Vähemalt proovi piirduda pealkirja kirjutamisega, maksimaalselt 3-4 lausega. See on sinu stiil, igal ühel oma.
selge artikkel, ja hea eesti keel kirjas, sellisel tasemel võiksid olla teisedki lood lehes
Lastekaitsespetsialistid ei saa anda subjektiivseid hinnanguid, arvata, oletada, kui ei ole kaasatud erialaspetsialiste.
Eesti lastekaitse on kuristikus, sest lapsi ja peresid mitte ei aidata, vaid taasohvristatakse ja väärkoheldakse riiklikul tasemel. Hariduses on puuduliku, empaatiovõime null, traumateadlikkus null ja suhtlusoskus null.
Eesti lastekaitsesüsteem tuleb kuni rohujuure tasandini maha lõhkuda ja uuesti üles ehitada. Millal ükskord tehakse riiklik lastekaitsetöötajate register, kuhu saab rikkumiste osas teada anda ja millal KarS- s on lõik LKS- de karistuste kohta. Andku Jumal, et see aeg kiiremini saabuks. Olge hoitud!
Terje, lastega seotud küsimustes ei saa tõesti teha järeldusi kõhutunde, oletuste või ühe osapoole emotsionaalse loo põhjal. Vaja on pädevust ja vajadusel teiste erialaspetsialistide kaasamist. Minu kompetents selles teemas on eelkõige kogemuslik, lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse juhina. Ma ei pea ennast lastekaitse eksperdiks. Just seetõttu tekib mul küsimus ka sinu väga jõuliste väidete kohta. Kui ütled, et Eesti lastekaitse on „kuristikus“, lapsi ja peresid „väärkoheldakse riiklikul tasemel“, hariduses on empaatiavõime ja traumateadlikkus „null“ ning kogu süsteem tuleb „maha lõhkuda“, siis ootaksin sellistele hinnangutele ka vastavat erialast alust: uuringuid, andmeid, konkreetseid juhtumeid või pikaajalist valdkondlikku kogemust. Hea näide on Tiia Listeri… Loe edasi »
Rain Terras, Teie vastus Terje Kivisaarele muudab Teie enda artikli tegelikult veel huvitavamaks. Kirjutate: „Lastega seotud küsimustes ei saa tõesti teha järeldusi kõhutunde, oletuste või ühe osapoole emotsionaalse loo põhjal.“ Nõus. Aga nüüd rakendame seda põhimõtet Teie enda artiklile. Te ütlete vastuses ise: „Minu kompetents selles teemas on eelkõige kogemuslik, lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse juhina. Ma ei pea ennast lastekaitse eksperdiks.“ Samas küsite Terjelt tema seisukohtade kinnituseks uuringuid, andmeid, konkreetseid juhtumeid või pikaajalist valdkondlikku kogemust. See on täiesti mõistlik nõue. Aga millele tuginevad siis Teie enda artiklis esitatud järeldused? Artiklis kirjutate vanema vaimse tervise võimalikust mõjust olukordade tajumisele, vanema isiklikust… Loe edasi »
Tere lugupeetud Rain Terras, Siirad tänud Teile vastuse eest! Kõige olulisem on minu jaoks saavutada dialoog ning dialoog saab toimida ainult siis, kui see tugineb vastastikusel austusel, oskusel kuulata ja valmisolekul kuuldut analüüsida. Seetõttu tänan Teid ja loodan väga, et meie dialoog saab jätkuda ka edaspidi. Teie põhimõttega, et lastega seotud küsimustes on vaja pädevust ning vajadusel teiste erialaspetsialistide kaasamist, olen ma 100% nõus. Ilma erialase pädevuse, koostöö ja erinevate spetsialistide kaasamiseta ei ole võimalik lapsi süsteemselt ja tegelikult aidata. Kui olen oma kommentaarides väitnud, et lastekaitsespetsialistid tuginevad sageli kõhutundele, oletustele või isiklikele arusaamadele sellest, kuidas üks või teine olukord… Loe edasi »
https://www.ohtuleht.ee/1162917/vastukaja-terje-kivisaar-lapsendamise-eel-peab-riik-isa-aktiivselt-otsima-mitte-ootama-et-ta-ise-ilmub
https://www.ohtuleht.ee/1162185/elatis-terje-kivisaar-kusimus-peaks-olema-kuidas-kaitsta-last-mitte-kui-palju-peab-uks-vanem-maksma
https://www.ohtuleht.ee/1164233/vastukaja-terje-kivisaar-elatis-ei-ole-ainult-raha-laps-ei-tohi-perekonnaoiguses-ara-kaduda
https://arvamus.postimees.ee/8484230/fookus-laste-hooldusoiguse-menetlemine-vajab-pohjalikku-reformi
https://arvamus.postimees.ee/8511499/terje-kivisaar-kas-igas-olukorras-on-lapse-tegelik-huvi-valja-selgitatud-jarjepidevus-ei-saa-alati-olla-hooldusoiguse-aluseks
Kui terviktekstide lugemine ei ole võimalik, siis ma saan saata kõikide artiklite terviktekstid ka siia. Head lugemist!
Terje Kivisaar, palun kirjutage [email protected]. Aitäh
Huvitav on neid seisukohti lugeda, kui Terje Kivisaar ise ei täida kehtivat suhtluskorda.
Nõukaaegses kooli juhtunu – vaheajal hakkas üks poiss väiksemat peksma. Meesõpetaja tuli, võttis peksjal rinnust kinni ja raputas ning ütles mis vaja oli. Meie, ülejäänud, olime õnnelikud, et ometigi pandi see väiksemaid alatasa peksnud poiss paika. Too poiss ei julgenud sõnagi vastu öelda ja loobus teiste peksmise pikaks ajaks ära. Tänapäeval kihaks sots. meedia, õpetaja oleks koolist minema löödud. Hiljem selgus, et peksja poiss sai kodus isalt aeg ajalt peksa. Laste ja perede lood on erinevad. Oluline oleks vist, kui erapooletud ja empaatilised inimesed räägiksid algpõhjuste selgitamiseks lapsega ja vanematega eraldi. Oleme oma elud muutnud liiga materiaalseks. Kõige tähtsamad elus… Loe edasi »
Kirjutis on ajendatud ilmselt sellest, et mõni lastekaitseametnik tõttas oma ülemusele kaebama, kuidas lapsevanem on tema kehva töö avalikustanud. Ning ülemus viskus oma alluva kaitseks pikemalt mõtlemata barrikaadile. Rõhutate küll korduvalt mõlema osapoole arvamuse ärakuulamist, kuid tegelikult on ka Teie kirjutis samamoodi ühepoolne. Te oleksite pidanud kaasama ka mõnd lapsevanemat, kes on otsustanud oma pere loo avalikustada, et temalt küsida, mis ta selleni viis. Ent seda te ei teinud, miks? Te süüdistate lapsevanemaid ja kasutate emotsionaalselt võimalikult laetud sõnu, korrates, et „lapsevanemad mõistavad ametnike üle kohut“ jms sama jaburat. Ent vaikite maha selle, kui kiirelt ja mõtlematult ametnikud ise perede… Loe edasi »
Tundub, et see vist igas asutuses sama käekiri! Asutus, mis peab ema ja lapsi kaitsma vägivalla eest, tegi kõik selleks, et vägivald jätkuks! Tehti kõik selleks, et ema taaskord ära hirmutati, seekord nande nn. ,,vanamemmedest kaitsjate,, poolt. Räägiti koolis ema lugu, kus ei jäänud midagi saladuseks. Last hakati narrima ja ema pidi lapse kooli vahetama! Perearstile ka lõpuks ei soovinud minna. Psühhoterapeut tegi kõik selleks, et emale abi pakkuda, rääkides ta lugu! Lõpuks see ema kolis minema! Naine sai taasohvristatud nande ,,kaitsjate,, poolt! Võin näiteid tuua päris palju, kuidas sellised asutused töötavad! Isegi tänavalt korjati naiselt lapsed ära…..lastekaitsjate poolt! Ja… Loe edasi »
Tänud Teile sisuka ja konkreetse postituse eest! Selles osas olen Teiega täielikult ühel meelel, et kui lapsevanem ei ole rahul lastekaitsetöötaja tööga, siis peab KOV-i juhtkond seda tõsiselt võtma. Kahetsusväärselt seda praktikas sageli ei tehta, vaid lapsevanemale soovitatakse pöörduda kohtusse. Mõelgem nüüd ise: kas lapse parimates huvides on see, et probleem jääb aastateks lahendamata ning lapsevanem peab hakkama tallama kohtuteed, või oleks lapse huvides hoopis see, kui KOV algataks sisekontrolli, hindaks lastekaitsespetsialisti tegevust ning vajadusel taandaks ta konkreetsest menetlusest ja määraks juhtumit lahendama teise, erapooletu spetsialisti? Teie kirjeldatud olukorraga olen samuti nõus, et kui lastekaitsespetsialisti seisukoht ja narratiiv lapsevanema suhtes… Loe edasi »
Terje, aitäh väga sisuka tagasiside eest. Tegelikult ma olen Teiega täiesti nõus ka selles, et lastekaitseametnik ei tohiks võõrast perest oma kodus rääkida. Kuid paraku olen kogenud lastekaitseametnike poolt juba nii tohutult palju kõikvõimalikest seadustest üleastumisi, et selle taustal ma ei räägigi enam sellest, mida tohib või mida ei tohi, vaid hindan ametniku tegevust skaalal, kui palju ta seadusi ignoreeriv tegevus last kahjustab. Jään endiselt endale kindlaks selles, et üks kõige ohtlikumaid seiku on see, kui ametnik (kes v-o ei ole kunagi ei last ega kedagi teist sellest perest näinudki) sosistab pere seljataga oma kolleegidele perest negatiivseid seiku, mida üldreeglina… Loe edasi »
Ei ole küll kursis teemaga, mis ajendas seda arvamust kirjutama, kuid minu arusaam ja isiklik seisukoht on see, et lapse heaolu algab vanema ja pere heaolust. Kui vanemal on raske, psühholoogilised probleemid jne., siis peaks toetama ja suunama ka vanemat, kuna see aitab aidata ka last. Lapse huvides ei ole kindlasti lapsevanemale vastu töötamine, tema halvustamine, ründamine. Kuulsin juhtumist kus lapsel oli probleeme kooli jõudmisega, jumala normaalne pere ja korralikud vanemad. Lastekaitse ähvardas perele trahvi teha, kui laps koolist edasi puudub. Kuidas aitab trahvi tegemine peret ja lapse kooli jõudmist? Imelik mõtlemine lastekaitsel. Kui ainult arve tasumine aitaks, polekski ju… Loe edasi »
Lugedes artiklit ja kommentaare, siis matemaatikas on hea lühend, mis siia sobib: MOTT
Nii on. Eestis on lastekaitse sügavas kriisis ja seda kriisi ei leevenda perede vaigistamine ega ametnikele ebaproportsionaalselt üha suurema võimu andmine. Need ei ole enam mõned “üksikjuhtumid”, kus “kindlasti vanem ise jätab midagi rääkimata”, vaid tegemist on süsteemse murega, kus abistamise ja toe pakkumise kattevarjus tegeldakse sootuks millegi muuga. Nimetatud sõnade nagu “abistamine” ja “toe pakkumine” tähendus on seetõttu devalveerunud, mõjudes ähvardusena ja tähendades pigem sanktsioone ja veelgi rohkemaid probleeme, mitte aga seda, mida need sõnad kunagi algselt tähendasid.