Rain Terras, Rapla vallavanem
Hea lugeja, Eesti taasiseseisvumispäeva eel kutsun sind kaasa mõtlema meie laste heaolule. Ütleme sageli, et lapsed on meie tulevik. Need sõnad saavad tõelise sisu alles siis, kui suudame ühiskonnana hoida last ka olukordades, kus elu muutub keeruliseks.
Elu ei ole sirgjooneline. Mõnikord põimuvad lapse suhted kõige lähedasematega, täiskasvanute erinevad arusaamad, kogetud valu ja tugevad emotsioonid raskesti lahtiharutatavaks rägastikuks. Sellistes olukordades vajavad mõistmist ja tuge kõik osapooled, kuid kõige enam laps, kelle võimalused oma häält kuuldavaks teha ja ennast kaitsta on kõige väiksemad.
Omavalitsuses töötades olen aastate jooksul näinud, kui kergesti võivad lapse ümber tekkinud erimeelsused saada avaliku tähelepanu ning kui keeruline on siis kaitsta korraga last, tema lähedasi ja neid spetsialiste, kelle ülesanne on lapse heaolu eest seista.
Sellest peamegi rääkima. Mitte selleks, et lahata avalikkuse ees mõnda konkreetset juhtumit või otsustada, kellel on õigus. Peame rääkima sellest, kuidas lahendada lapsega seotud erimeelsusi nii, et hoitud oleks kõigi osapoolte väärikus ja vaimne tervis, kuid esikohale jääks lapse heaolu. Eriti oluline on see siis, kui erinev arusaam jõuab avalikku ruumi.
Kui lapse lugu jõuab avalikkuse ette
Laste heaoluga seotud lood on keerulised. Neis põimuvad lapse vajadused, suhted vanemate ja teiste lähedastega, kogemused koolielus, spetsialistide hinnangud ning tugevad emotsioonid. Harva on neis ainult üks probleem, põhjus või vaatenurk.
Mõnikord lisanduvad vaimse tervise raskused. Vahel vajab tuge laps, vahel lapsevanem ja sageli mõlemad. Vanema vaimse tervise raskused ei tee temast halba vanemat, kuid võivad mõjutada tema toimetulekut, suhteid ja olukordade tajumist. Ka tema vajab abi, mitte avalikku hukkamõistu. Otsuste keskmesse peab siiski jääma laps ning neid olukordi peavad hindama spetsialistid, mitte avalikkus.
Olen näinud, kuidas lapse enda lähedased toovad avalikku ruumi tema kõige isiklikumad küsimused, soovides selgitada oma seisukohta, leida toetust või juhtida tähelepanu tajutud ebaõiglusele. Need tunded on inimese jaoks tõelised, kuid isiklikus valus ei mõelda alati lõpuni, mida avalik tähelepanu võib tähendada lapsele, tema tulevikule ja vaimsele tervisele.
See ei puuduta ainult sotsiaalmeediat. Lapse lugu võib jõuda ajakirjandusse, avalikesse pöördumistesse ja kommentaariumidesse. Tema nime ei pea nimetama. Väikeses kogukonnas võivad vanema nimi ja kirjeldatud asjaolud olla piisavad, et laps ära tunda.
Õigus küsida, vastutus kaitsta
Lapsevanemal on õigus küsida selgitusi, tutvuda dokumentidega, vaidlustada otsuseid ja nõuda ametnike tegevuse kontrollimist. Tema muret ei tohi kõrvale lükata põhjendusega, et spetsialist küllap teab, mida teeb. Usaldus on vajalik, kuid see ei saa asendada kontrolli.
Õigustega kaasneb aga vastutus. Lapsevanemaks olemine ei anna õigust seada enda vajadust rääkida, oma õigust tõestada või avalikkuse toetust koguda kõrgemale lapse õigusest privaatsusele ja heaolule. Kui lapsevanem toob avalikku vaidlusse lapse kõige isiklikumad asjaolud, muudab ta lapse loo oma võitluse osaks. Seda ei õigusta vanemaks olemine, kogetud ülekohus ega kindel veendumus oma õiguses. Laps ei tohi muutuda täiskasvanute vastasseisu vahendiks.
Kui üks räägib ja teine peab vaikima
Kahjuks on juhtumeid, kus lapsevanem avaldab dokumente, kirjeldab sündmusi, esitab raskeid süüdistusi ning nimetab konkreetseid ametnikke, õpetajaid või teisi lapsega seotud inimesi. Sellises olukorras tekib avalikus vaidluses oluline ebavõrdsus. Nimetatud inimesed ei saa end kõiki asjaolusid avades kaitsta, sest see tähendaks lapse ja pere konfidentsiaalse teabe avaldamist.
Ka siis, kui esitatud väited ei vasta asutuse käsutuses olevatele dokumentidele, ei saa asutus seda lapse privaatsust rikkumata avalikkusele tõendada. Nii jääb kõlama väidete esitaja versioon. Vaikimine ei tähenda vastuste puudumist ega süü tunnistamist, vaid on oluline osa lapse kaitsmisest.
Enamasti ei saa ennast avalikkuse ees kaitsta ka laps. Tal ei pruugi olla selleks vanust, oskust ega võimalust ning ta ei peakski vastutama täiskasvanute esitatud väidete ümberlükkamise eest. Ometi puudutab kogu vaidlus kõige vahetumalt just tema elu.
Vaatamiste, jagamiste või toetavate kommentaaride arv ei tõenda väidete õigsust. Ametniku tegevust tuleb kontrollida selleks ette nähtud menetluses, kus osapooled kuulatakse ära ja dokumente hinnatakse tervikuna. Konfidentsiaalsus ei tohi muutuda asutusele kaitsekilbiks, kuid lapse kaitseks seatud piire ei tohi avaliku surve tõttu kõrvale jätta.
Kes kaitseb neid, kes kaitsevad last?
Tegelikult ei kaitse last seadused ega asutused iseenesest. Seda teevad inimesed, kellelt ootame erapooletust, õiglast kohtlemist, seadusest lähtumist ja eelkõige lapse huvide eest seismist. Nende ülesanne on aidata last, kes vajab keeruliseks kujunenud eluolukorras tuge, olenemata tema abivajaduse põhjusest. Selleks tuleb neil sekkuda perede elu kõige keerulisematesse olukordadesse, kuulata ära kõik osapooled ning teha vahel lapse heaolust lähtuvaid otsuseid, millega kõik ei nõustu.
Kui spetsialisti üle mõistetakse avalikkuses kohut ühe poole esitatud loo põhjal, ei saa seda pidada lihtsalt ametiga kaasnevaks kriitikaks. Ametnik peab oma töö eest vastutama, kuid ta ei pea taluma tõendamata süüdistusi ega avalikku alandamist olukorras, kus lapse privaatsuse kaitsmise kohustus ei võimalda tal ennast kõiki asjaolusid avades kaitsta. Sõnavabadusega kaasneb alati ka vastutus oma sõnade mõju eest.
Lapse ja teda aitava spetsialisti kaitsmine ei ole kaks vastandlikku eesmärki. Kui jätame keerulist tööd tegeva inimese kaitseta, jääb ühel päeval vähemaks neidki, kes on valmis abi vajava lapse kõrval seisma.
Enne lapsega seotud loo avaldamist, kommenteerimist või jagamist peaks iga inimene küsima: kas minu tegevus aitab praegu last või suurendab täiskasvanutevahelist võitlust?
Vastusest sellele küsimusele algabki lapse tegelik kaitsmine. Iseseisva ja hooliva ühiskonna tugevus seisneb selles, et last hoides ei jäta me kaitseta ka neid, kes tema eest seisavad.
