Malle Hermanson,
Lääne päästekeskuse ennetuspartner Rapla- ja Järvamaal
Ajakirjanik ja julgeolekuekspert Meelis Oidsalu tõdes hiljuti Postimehes, et droonioht on toonud inimesed Päästeameti koolitustele, kuid oluline küsimus on, kuidas jõuda sealt edasi päris tegudeni.
Minu kogemus Päästeameti ennetuspartnerina näitab samuti, et inimesed on valmis kriisivalmidusest rohkem rääkima, kuid nõndasama vajalik on jõuda ka praktiliste tegevusteni. Seda on juba Rapla- ja Järvamaal mitmel pool tehtud.
Järvamaal Imaveres asuv Stora Enso saeveski korraldas kevadel oma nelja tootmisüksuse personalile elanikkonnakaitse koolituse. Rääkisime seal töötajatele nende enda ja pere toimepidevusest, kriisiplaanidest ning varjumisest. Samuti pöörasime tähelepanu tööandjale. Näiteks vaatasime, kuhu saab saeveski territooriumil varjuda, ja selgitasime, mida peaks sellises olukorras tegema.
Suve lõpus kogunesid Toosikannu puhkekeskuses Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse töötajad, kellele korraldasime lisaks loengule praktilised elanikkonnakaitse töötoad. Riigisihtasutuse töötajad pidid ise läbi mõtlema, kuhu varjuda, mida varjudes kaasa võtta ning kuidas käituda erinevate ohuteavituste korral. Näiteks mis saab siis, kui tuleb teade õhusaaste kohta, või milline peaks olema inimese reageering päris drooniohule.
Raplamaal Kohilas asuvas Lindströmi teenindusüksuses toimus hiljuti eesti ja vene keeles elanikkonnakaitse ja varjumise koolitus. Ka juhid said kaasa mõelda, mida tähendab nende jaoks kriis ning kuidas vajalik info töötajateni viia. Paides leidis aset samateemaline kohtumine Eesti Pagari juhtkonnaga.
Nende koolituste algatus tuli ettevõtetelt endilt ja seda tasub tunnustada. Need on tööandjad, kes on pidanud vajalikuks oma inimeste teadlikkust tõsta ja aidata neil mõelda sellele, mida kriis võiks tähendada nii tööl kui ka kodus.
Koolitustel tuleb sageli välja, kui palju on inimestel tegelikult teadmatust. Alguses võib mõni öelda, et tuli kohale, sest juht käskis. Kohtumise lõpus aga tunnistatakse, et saadi teada palju sellist, mille peale varem ei oldud mõeldud.
Näiteks arvatakse sageli, et varjumiseks sobib ainult kelder. Tegelikult võib mõnes hoones olla sobiv koht hoopis maja keskel asuv akendeta ja tugevate seintega ruum. Mõnel ettevõttel võivad selleks olla näiteks riietusruumid. Koolimajas võib sobiv koht olla mõni tugevate konstruktsioonidega siseruum.
Ka kodused kriisivarud on teema, mille puhul kiputakse vahel asju liiga keeruliseks mõtlema. Kriisivaru ei tähenda tingimata suurt hulka spetsiaalselt ostetud konserve ja kuivaineid. Kui kodus leidub tavapärast toidukraami, millest pere saab mõnda aega süüa teha, on seegi osa kriisivarust. Oluline on läbi mõelda ka vesi, ravimid, valgus ja võimalus valmistada süüa juhul, kui argised lahendused ei tööta.
Kevadised droonisündmused näitasid, kui kiiresti võib meie arusaam ohust muutuda. Koolid ja lasteaiad hakkasid Rapla- ja Järvamaalgi Päästeametilt küsima, kuidas sellises olukorras käituda ja mida vanematele kommunikeerida. Droonioht, mida varem võis pidada millekski kaugeks, muutus korraga väga konkreetseks.
Just siin ongi elanikkonnakaitse koolitustel oluline roll. Eesmärk ei ole panna inimesi võimalikke kriise kartma, vaid juurutada mõtteviisi, et kui midagi juhtub, ei jääda ootama, et küll keegi teine lahendab. Näiteks olen koolitustel kogenud, et inimesed on küll kuulnud veebidest Olevalmis.ee ja Kriis.ee, kuid paljud ei ole neile lehtedele tegelikult pilku heitnud. Kriisi ajal ei ole aga kõige parem aeg hakata otsima, mida üks või teine ohuteavitus tähendab või kuidas konkreetses olukorras käituda.
Riik ja kohalik omavalitsus peavad kriisideks valmistuma. Päästeamet ja teised ametkonnad peavad olema valmis appi tulema, kuid esimestel minutitel ja tundidel sõltub väga palju siiski inimestest endist: kas ma tean, kuhu oma töökohas varjuda; kas minu perel on kokkulepe, mida teha, kui side ei tööta; kas ma tean, kust saada usaldusväärset infot; kas minu kortermajas elab inimene, kes võib kriisi ajal vajada teiste abi jne.
Need ei ole küsimused, mida peaksime hakkama lahendama siis, kui kriis on juba käes. Kriisivalmidus algab palju varem. See algab hetkest, kui võtame aega ja mõtleme läbi, mida saan mina, minu pere, minu töökoht ja minu kogukond ise teha.
Ettevõtted, asutused ja korteriühistud Rapla ja Järva maakonnas, kes on selle sammu juba astunud, näitavad head eeskuju. Loodetavasti võtavad sellest kinni teisedki.
