Saalihoki on kiire ja tehniline mäng, mis on viimastel aastatel aina rohkem harrastajate tähelepanu köitnud. Sellele alale on sõrme andnud ka abielupaar Annika ja Tarmo Tammus, kes mängivad ise, tegutsevad noortetreeneritena ning kõige tipuks on ka organisaatorid, et võistlusi saaks läbi viia.
Mõlemad teevad seda kõike vabast ajast ja tahtest ning põhitöö kõrvalt. Mis neid saalihoki juures hoiab? “See on väljakutse, mis annab elule lisaväärtuse,” vastas Annika.
Käes on aprilli lõpp, mis tähendab, et sisehooajale tõmmatakse nüüd joon alla. Loetud nädalad tagasi võitis Kaitseliidu Rapla maleva naiskond teist aastat järjest Energialiigas kuldmedalid ning möödunud pühapäeval, 23. aprillil jõudis lõpule Raplamaa liiga. See aga ei tähenda, et kaikad visatakse nurka. Suvel jätkatakse mängudega hoopis teises formaadis ehk mängima hakatakse tänavahokit.
Viimase kümne aasta jooksul on saalihoki teinud Rapla maakonnas läbi olulise arengu. Juurde on tulnud harrastajaid, kellest on välja kujunenud sõpruskonnad, kes üksteiselt regulaarselt mõõtu võtavad. Nii näiteks osales hooajal 2022/23 Rapla maakonna meistrivõistluste põhiturniiril kuus võistkonda. Ühed neist olid küll külalised Läänemaalt, kes mängisid kaasa, ent Raplamaa meistritiitli peale ei konkureerinud.
Ka Järvakandi Pistleek ei konkureerinud maakonna meistritiitlile, sest neil oli koosseisus liiga palju “võõrleegionäre”. Igasse võistkonda oli lubatud registreerida kaks mängijat väljastpoolt Rapla maakonda, aga kuna koosseisus oli neid rohkem, ei saanud nad tulla Raplamaa meistriks, kuid said mängida liiga võitja karika peale.
Arvata võib, et kuuest võistkonnast koosnev maakondlik liiga teeb kadedaks kõik ülejäänud Eesti maakonnad. Peale Harjumaa ei ole kellelgi teisel midagi sellist vastu panna. Isegi Eesti koondise mängijad on “võõrleegionäridena” Raplamaa võistkondades kaasa löönud lihtsalt selleks, et mängupraktikat hankida.
Elukutselisi ei ole
Ükski Raplamaa saalihokimängija ei ole elukutseline, ehk sissetulekut sellega ei teenita. Kõik treenivad ja mängivad kas õppimise või põhitöö kõrvalt. Sama lugu on ka Annika ja Tarmo Tammusega. Leiba teenivad nad Kaitseliidu Rapla malevas ning saalihoki tuleb vaba aja arvelt. Tõele au andes võib öelda, et kogu vaba aeg neil tegelikult saalihokile kulubki.
Argipäevaõhtud kulgevad suuresti treeningute rütmis. Olgu siis kas ise mängides või töötades treenerina. Koos annavad nad treeninguid Kehtna noortele, keda on umbes 60. Ja kui kätte jõuab nädalavahetus, sõidetakse võistlustele. Annika Tammus on juba aastaid esindanud Kaitseliidu Rapla maleva naiskonda ja nüüd juba teist kevadet järjest krooniti Rapla naised seitsme naiskonna konkurentsis Energialiiga võitjateks.
“Muidugi on see suur saavutus. Tiitlit on alati raskem kaitsta kui võita. Kui poolfinaalid ja finaal tulid, siis tundsime, et kuidagi oleks vaja pinget maandada. Üks naiskonna liige hakkas lõbusaid soojendusharjutusi tegema ja siis saime minna mängule vastu heas tujus ja pingevabalt,” rääkis Annika. Nagu näha, oli sellest kasu. Hiiumaal toimunud finaalturniiril alistati finaalis Kuusalu Eluterve Naine 4:2 ja saadigi kaela kõige kirkamad medalid.
Meeste poolel esindas Rapla maakonda Rapla kepiklubi, kelle põhiaur lõppenud hooajal läks 35+ liiga mängimisele. Tulemuseks saadi neljas koht. “Jäime neljandaks. Esimeseks ja kolmandaks tullakse, aga neljandaks jäädakse,” sõnas Tarmo. Annika lisas, et tegelikult oli ka neljas koht Rapla meestele tubli tulemus, sest tase oli 35+ liigas küllaltki kõrge. Seal mängib endisi meistri- ja esiliiga mängijaid, kelle kvaliteedis ja tasemes ei ole küsimust. See, et Rapla kepiklubi suutis nende seas välja võidelda neljanda koha, on igati märkimist vääriv tulemus.
Kehtnast Eesti koondisesse
Täiskasvanute mängude kõrval käivad regulaarselt ka noortetreeningud. Järelkasv tuleb peale Kehtnas (treenerid Annika ja Tarmo Tammus), Raplas (Tauno Sau), Märjamaal (Toomas Jaaniste) ja Järvakandis (Kristo Kaaring). Kui panna kokku täiskasvanud ja noored, on Rapla maakonnas saalihoki harrastajaid paarsada. “Ütleme nii, et kui Avis Utilitas Rapla on toonud Rapla korvpallikaardile, siis samamoodi on meil õnnestunud tuua Rapla maakond saalihoki kaardile. Mitmed Eesti koondise mängijad käivad siin mängimas, sest meie liigas on “võõrleegionärid” lubatud,” rääkis Tarmo.
Aastate jooksul on harrastajate arv kasvanud. Samamoodi on kasvanud ka mängutase. Eriti ehedal kujul paistab see välja noorteklassides. Eesti mõistes on saalihokis tegijad suured ja tuntud klubid nagu Jõgeva Tähe, Sparta, EMÜ. Tarmo Tammus tõi välja, et mõnes noorteklassis on neid juba võidetud. “Osades vanuseklassides oleme neid võitnud, mõnes astume kannale ning kolmandates on selge, et meil on veel palju arenemisruumi,” rääkis Tarmo.
Sellest seisust kasvab aga noortele mängijatele välja üks oluline õppetund: võita ja kaotada tuleb väärikalt. “Me peame väga kinni sellest, et võita ja kaotada tuleb osata väärikalt. Kui oled vastase alistanud, ei tohi oma võitu minna nina alla hõõruma. Ja kui kaotad, siis lähed ja soovid vastasele selle puhul õnne ning tunnistad, et nemad olid täna paremad,” rääkis Tarmo.
Noortetreeningud toimuvad Kehtna põhikooli saalis kolmel õhtul nädalas. Annika Tammus tõdes, et teda hoiab treeneritöö juures missioonitunne. “Osa Kehtna lapsi on keerulise taustaga ja teismeiga on nii või naa raske. Ma tunnen, et kui meie nendega ei tegele, siis mida neil veel väikekohas teha on. Lisaks tahan, et nad väärtustaksid ennast rohkem ja tahaksid elust midagi enamat. Saalihoki kaudu saavad nad eduelamuse ja tõsta eneseusku, et kõik on võimalik, kui selle nimel töötada ja tahta,” rääkis Annika.
Üks treeneri tunnustus on kindlasti ka see, kui oma kasvandik jõuab välja Eesti koondisesse. Kehtnast sirgunud saalihokimängija Hanna-Liisa Õispuu on esindanud Eesti koondist ning tuli tänavu ka Sparta ridades Eesti meistriks. Saalihokiga alustas ta Kehtnas Siim Viisuti käe all ning osales ka Annika Tammuse trennides. Annika kiitis Õispuud väga ning tõi eriti välja tema pühendumuse. “Ta käis hea meelega üksi saalis, et pealeviskeid harjutada. Tal ongi väga hea vise,” rääkis Annika.
Tarmo lisas, et Eesti koondises mängimine ei ole suur asi ainult Õispuu enda, vaid terve Kehtna jaoks. “Kui suur on Kehtna? Olgem ausad, see on lihtsalt üks täpp. Uhke on see, et nii väikesest kohast on üks mängija jõudnud täiskasvanute koondisesse,” sõnas ta. Järgmine soov on pakkuda samasugust võimalust mõnele poisile. Annika tõi välja, et selleks on plaanis teha koostööd Tallinna klubiga, et mõni poiss sinna mängima saada. See omakorda oleks hüppelaud koondise suunas.
Kogukonnatunne
Ent milles seisneb saalihoki võlu? See mäng on hästi kiire, kogu aeg tuleb sprintida. Vahetused käivad väga kiiresti. Üks minut või poolteist on maksimum, mida üks mängija saab väljakul panustada, ja siis tuleb järgmine vahetus peale. Ideaalis liigub pall väga kiiresti ning väravavõimalusi tekib palju. Aga saalihoki võludel on ka teine pool ja see on kogukond, kes selle ala ümber on koondunud.
“Pärast trenni arutame naistega saunas nädala sündmusi. Meil ei ole sellist suhtumist, et elu on mõttetu või talv on masendav. Meil on kogu aeg midagi teha,” rääkis Annika. Aastate jooksul on välja kujunenud kindel tuumik, kes sellega Rapla maakonnas tegeleb, aga järjepidevalt on juurde tulnud uusi inimesi. Osa neist on ära läinud, kuid paljud on ka jäänud. Uued tulijad toovad oma sõbrad kaasa ja nii see kogukond kasvab. Tarmo tõi näiteks Hiiumaal peetud naiste Energialiiga finaalid ja sellele järgnenud järelpeo.
“Kõik vennastuvad ja kõik on üks suur pere. Igapäevaelus on igaühel oma valdkond ja oma töö, aga kui me mängime saalihokit, siis oleme kõik ühel lainepikkusel ja saame teineteisest aru,” rääkis ta. Näitena võib välja tuua ka selle, et kui Kaitseliidu Rapla maleva naiskonnast on mõni mängija välja kasvanud ning läinud uutele jahimaadele meistriliigasse, siis ühel hetkel on ta ikkagi tee tagasi leidnud. “Nad tulevad siia tagasi, sest tunnevad kogukonnast puudust. Mujal sellist tunnet ei ole tekkinud,” rääkis Annika.
Käesoleval aastal tähistatakse Eestis liikumisaastat. See tähendab, et eestlasi kutsutakse üles rohkem aktiivselt liikuma ning üks väljund selleks on saalihoki. Rapla maakonna kui ühe saalihokikeskuse tuntus on levinud üle kogu Eesti. Nii näiteks kutsus Kaitseliidu Tartu malev hiljuti Annikat ja Tarmot saalihoki võlusid tutvustama. Rapla maakonnas korraldatakse palju riiklikke saalihokivõistlusi ja on olnud ka koondise kogunemisi.
“Oleme hoidnud sellist mentaliteeti, et kui me siin võistluse korraldame, siis teeme seda täispanga peale. Meil on olemas DJ, lauakohtunikud, väljakukohtunikud – me püüame panustada kvaliteeti ja meil on hea meel, kui inimestele meeldib Raplas võistlemas käia,” rääkis Tarmo. Nii näiteks on viimastel suvedel korraldatud Raplas üks tänavahokietapp. Tavapäraselt on see kattunud kohaliku melumessiga, et pealtvaatajaid rohkem tuleks. “See annab mängijatele palju juurde,” sõnas Tarmo.
Kümme küsimust Annikale ja Tarmole
Kui palju jälgite Ukraina sõjauudiseid?
Annika: Iga päev.
Tarmo: Kogu aeg. Võib öelda, et 24/7 hoiame kätt pulsil.
Kui raha ei oleks takistuseks, siis mida tahaksite osta?
Tarmo: Tahaks ennast veel rohkem harida. Palju asju tahaks juurde õppida.
Annika: Hetkel olen mõelnud sellest, et kui mul oleks rohkem raha, siis tahaksin viia oma Kehtna õpilased kuskile, kus nad saaksid lõõgastuda ja midagi ägedat teha.
On teil tätoveeringuid?
Tarmo: Tätoveeringud on okei, kui inimene ise neid soovib. Minul ei ole.
Annika: Mul ka ei ole.
Mis on teie õhtune lemmiksnäkk?
Tarmo: Jõuame nii hilja õhtul koju, et snäkiks enam aega ei jää. Porgand oleks võib-olla kõige parem, beebiporgandid täpsemalt.
Annika: Kalevi “Pireti” šokolaad.
Soovitage head filmi.
Tarmo: “Reamees Ryani päästmine”.
Annika: „Sõbrad”.
Nimetage kuulus inimene, kellega tahaksite koos õhtust süüa.
Tarmo: Ukraina president. Tema suhtes on mul väga suur austus.
Annika: Tiiu Varik-Sau.
Nimetage raamat, mis jättis sulle sügava mulje.
Tarmo: “Hundikoer Roi”.
Annika: Viimasel ajal olen lugenud spordiraamatuid, näiteks „Pühad rõngad. Visa võitleja vaimsed õppetunnid“.
Millist sotsiaalmeediat enim kasutate?
Tarmo: Minu puhul Facebook.
Annika: Samuti Facebook.
Nimetage linn, riik või koht maailmas, kus tahaksite kindlasti ära käia.
Tarmo: Brasiilia.
Annika: Kuskil Ameerikas.
Käes on laupäeva õhtu. Kas lähete pigem sõpradega välja või jääte koju?
Tarmo: Tahaks jääda koju, tahaks ka sõpradega välja minna, aga kahjuks ei mängi kumbki välja. Tihtipeale teen tööd.
Annika: See on 50-50. Hea meelega käin ka sõpradega väljas.
