Lugeja küsib: Väänasin reedel enne tööpäeva lõppu tööd tehes jala välja. Valu ei olnud suur ja jätkasin töötamist. Nädalavahetusega jalg ei paranenud ja esmaspäeval tundsin, et valutava jalaga tööd teha ei saa ja läksin arsti juurde. Nüüd tööandja ütleb, et ta ei usu, et jalg sai viga reedel tööd tehes, kuna arsti juurde läksin alles esmaspäeval ja ta ei loe seda tervisekahjustust tööõnnetuseks.
Vastab Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Kui tööandja saab teada, et keegi töötajatest on saanud tervisekahjustuse, mis olevat saadud tööülesannet täites, peab ta korraldama uurimise, mille käigus tuleb muuhulgas välja selgitada, kas õnnetusjuhtum oli põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Selleks tuleb võtta seletused isikutelt, kellel on andmeid õnnetusega seonduvate oluliste asjaolude kohta.
Juhul, kui töötaja teatas kohe jala vigastamise järel sellest tööandja esindajale, kes seda oma seletuses kinnitab, on tööandjal olemas seos töötamise ajal saadud tervisekahjustuse ja hilisema ajutise töövõimetuse vahel.
Kui töötaja jättis täitmata kohustuse kohe tööandjale või tema esindajale õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust teatada, ei ole tööandjal võimalust võtta seletusi kelleltki teiselt kui väidetavalt kannatanult ja nii on tööandjal keeruline veenduda, et õnnetus toimus reedel tööülesandeid täites, mitte nädalavahetusel koduseid toimetusi tehes.
Jala väänamisest, mis esmapilgul töö jätkamist ei sega, ei pea tingimata teavitama ettevõtte juhti, vaid isikut, kes töötaja igapäevast tööd korraldab, näiteks meister, vahetusevanem või töödejuhataja. Enamasti on tööandjale kinnituseks ka kannatanu kaastöötajalt saadud teave, milles ta kinnitab kannatanu juttu tööl jala väänamise kohta. Seda just olukordades, kus õnnetus ei juhtu ettevõtte ruumides kohapeal, vaid näiteks juhul, kui kaks töötajat on saadetud tegema teehooldust.
Seega on oluline, et tööülesandeid täites saadud tervisekahjustusest teatatakse kohe, mitte alles mitme päeva pärast.
