Sini-kuslapuu on Eestis jätkuvalt haruldane taim. Vabas looduses seda ei kasva, kultuurtaimena leidub loetud arvul põldudel. Üks selline koht on Atla mõis Juuru külje all. Taime enda ning selle marjade omadused muudavad need niivõrd eriliseks, et kohati on neid isegi supermarjadeks kutsutud. Tähelepanuväärne on seegi, et taimed õitsevad eriti varakult ning tänaseks päevaks on marjad juba äragi korjatud.
Atla mõis on laialdaselt tuntud oma keraamika poolest, aga nüüd võib sinna lisada ühe omanäolise tegevusala veel – sini-kuslapuu kasvatuse. Taim on pärit Kaug-Idast Kamtšatka poolsaare avarustest. Atla mõisa peremees Raivi Juks on sellega oma põldudel tegelenud viis aastat. Selle ajaga on taimed kasvanud umbes meetri kõrguseks, kuid see on alles algus – Juks tõi välja, et tegelikult võivad need kasvada kuni 170 sentimeetri kõrguseks ja kohati isegi rohkem. Ometi saadi sel korjeperioodil esmakordselt rakendada ka masinkorjet. Hiljem käisid korjajad siiski veel põllu üle, et kõik marjad nopitud saaks. Muidu tulevad linnud jaole.
Sini-kuslapuud kasvatatakse loomulikult tema marjade pärast. Need on maitsvad ning väidetavalt lausa pakatavad elujõust. Välimuselt sarnaneb mari kultuurmustikaga, kuigi selle kuju varieerub rohkem ning on piklik. Ka maitse poolest sarnaneb see mustikaga, ent juures on veidi ka mustsõstra mekki. Eesti maiasmokale see maitse päris võõras ei ole, kuid seal on ka selliseid nüansse, mis on omased ainult sini-kuslapuule.
Mida marjadest valmistada saab? Juks ütles, et fantaasia on tegelikult piiritu. Praegu müüakse Atla mõisa lettidel sini-kuslapuu marjadest valmistatud moosi ja veini. Valmistada saab ka mehu, marmelaadi ja kõike muud, mis pähe tuleb. Või siis saab neid lihtsalt sügavkülmutada väikesteks jäisteks snäkkideks. Juks on proovinud ka jahvatada külmutatud marjadest jahu, et valmistada siis sellest magustoitu – näiteks lisades seda vahukoorele. Nagu öeldud – fantaasia on tegelikult piiritu.
Selle juures on kõige lihtsam muidugi see, et jalutad vagude vahel ja pistad marjakesi lihtsalt ükshaaval suhu. Sini-kuslapuu marjadega käib kaasas Jaapani legend, mis räägib, et naise igavese ilu saladus peitub selles, kui päevas ära süüa kolm marja.
Kui taimi kasvatada, tuleb arvestada, et nad kasvavad küllaltki aeglaselt. Nagu öeldud, on vanimad taimed Atla põllul kasvanud viis aastat. Nooremad on kasvanud seal kaks aastat. Neid on seal viite sorti – Baktšarski Velikan, Jugana, Vostorg, Honey Bee ja Indigo Gem. “Sordivalik on tehtud täiesti teadlikult,” rääkis Juks. Osa sorte on aretatud Poolas, teised Põhja-Ameerikas. Oluline on lihtsalt see, et ühel põllul kasvaks vähemalt kahte-kolme sorti, siis on tolmlemine edukam.
Ent kuidas üldse tuli mõte kasvatada Atla mõisa põllul sini-kuslapuu taimi? See tekkis koostöös Seedri Puukooli ja Polli Aiandusuuringute Keskusega – mõlemad tegutsevad Viljandimaal. Kui viis aastat tagasi algas Pollis vähelevinud kultuurtaimi tutvustav programm, võttis ka Juks sellest osa.
“Hakkasin seal käima, sest sini-kuslapuu taimed olid mul selleks hetkeks juba tellitud,” rääkis ta. Kursus oli loengute ja seminaride formaadis, kohati olid ka praktikumid katsepõllul. Me tunneme siin küll harilikku kuslapuud, aga selle vili ei ole söödav. Juks meenutas, et kui tema hakkas sini-kuslapuud kasvatama, siis polnud sellel taimel õieti nimegi. Alles kolm aastat tagasi tuli nimetus sini-kuslapuu ning samal ajal nimetati seda ka söödavaks kuslapuuks.
Kaug-Idas tuntakse ja kasutatakse seda taime iidsest ajast ning selle vilja on seal nimetatud ka elumarjaks. “Muide, seda nimetatakse ka supermarjaks. Põhjuseid on mitu. Esiteks seetõttu, et see valmib kõige varem. Praegu on meil saak juba korjatud. Inimesed on pika talve üle elanud, vitamiine pole saanud ning nüüd on kohe võimalus organismi selle marjaga turgutada,” rääkis Juks.
“Kui vaadata marjade edetabelit, kus on välja toodud bioaktiivsete elementide, antioksüdantide ja suhkrute sisaldus, juhib sini-kuslapuu mari edetabelit täiega. Ta on kõige esimene,” ütles Juks. Sealt edasi tulevad mustsõstar, vaarikas ja mustikas, aga need jäävad ikkagi sini-kuslapuule alla. Väline sarnasus on sini-kuslapuu marjal ennekõike mustikaga, aga Juks ütles, et sisu on siiski mustikast kontsentreeritum.
Sini-kuslapuud aretatakse maailmas praegu jõudsalt. Aktiivseim on selles osas Poola, järgnevad Kanada ja Venemaa. Kõige paremini kasvabki taim just meie laiuskraadidel. Olles pärit Kamtšatka avarustest, on see taim vähenõudlik – niipea kui päike hakkab kevadel soojendama, ärkab taim kohe talveunest. Juks ütles, et tema nägemuses võiks igal aiamaal paar sini-kuslapuu taime kasvada. See hakkab varakult õitsema ja vilja kandma. Juks näitas pilte, kui tema põllul õitses taim tänavu juba 27. aprillil. Ja enne jaanipäeva olid marjad valmis.
Jaanilaupäeval ehk 23. juunil oli Atla mõisas sini-kuslapuule pühendatud päev. Seal sai maitsta nii värsket marja kui ka sügavkülmutatud snäkke ning juua peale mahla. Päev toimus Atla mõisas esmakordselt, ometi oli osalejaid ja huvilisi parasjagu. “Esimese korra kohta loeme ürituse kordaläinuks,” ütles Juks.
Sellest marjast on valmistatud juba ka marmelaadi, see projekt sai teoks tänu koostööle Minna Marmelaadiga. Tänaseks on see kaup juba otsas, sedavõrd populaarseks osutus see. Atla mõisas keedetakse sini-kuslapuu marjadest ka moosi, mida kohapeal müüakse. Juks ütles, et võtab taimekasvatust ennekõike kui hobi, mitte tööna. Seetõttu ei müüda oma toodangut ka laiemalt, ainult oma mõisas.
Mis puudutab sini-kuslapuule pühendatud päeva, siis võib seda oodata ka järgmistel aastatel. “Me püüame seda üritust korraldada igal aastal, samuti nagu ka Atla laata. Need üritused on rahvale tasuta, selletagi on elu meil väga kallis,” sõnas Juks.
