Mõned aastad tagasi tundis Triinu Roosvalt, kuidas tal ettevõtjana lained pea kohal kokku lõid. Enda värskendamiseks otsustas ta ülikooli õppima minna. See sütitas temas taas sädeme taaskasutuse ja tekstiilitööstuse vastu ning lõi pinnase, kust sündis uusettevõte Upit, mis loodab hulga rõivaid prügimäele saatmisest päästa.
Triinu õpib Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis käsitöötehnoloogiaid ja disaini. Teisel kursusel tuleb õppijatel läbida loome-ettevõtluse aine. Seda saab teha kas loengutena või osaledes ettevõtlusõppe programmis STARTERtallinn. Programmi käigus saavad õpilased kuiva teooria asemel oma ideid ja projekte edasi arendada. „See tundus nii põnev,” ütles Triinu.
Nii otsustas ta end programmi kirja panna. Põnevuse kõrval oli see ka veidi hirmutav, sest kogu õpe ja ka meeskondade enda esitlused olid inglise keeles.
Kuigi osalejad said ise neid kõnetavaid probleeme programmi esitada, ei plaaninud Triinu seda võimalust kasutada. Viimasel hetkel saatis ta siiski teele ka ühe teda pikalt painanud mure, küll kaheldes, kas see kedagi teist kõnetab. „Äkki see on see koht, kus võiks seda rääkida. Sellest ei ole ju midagi, kui ma meeskonda kokku ei saa, siis lihtsalt liitun mingi muu meeskonnaga,” meenutas ta oma tollaseid mõtteid.
Läks aga nii, et Triinu kahtlustest hoolimata kõnetas teema teisigi ja idee ümber moodustus oma meeskond. Lõpuni välja läks ta kahe kursusekaaslase Riina Nääliku ja Marit Lillenbergiga. Uusettevõte Upit pälvis lõpuks programmi peaauhinna. Osana võidust saavad naised erinevatelt organisatsioonidelt koolitusi-konsultatsioone.
Ametirõivastust on raske ringlusesse võtta
Loome-ettevõtlus ei ole Triinule tegelikult võõras teema. Tal on pikk kogemus disainerina rõivatööstuses. Oma esimese kõrghariduse omandas ta rõivaste tehnilise disaini erialal Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Lisaks on ta aastaid oma väikest õmblusettevõtet ODE Disain vedanud. Oma tegemistes on ta väärtustanud ka taaskasutust ja püüdnud oma loomingus ära kasutada olemasolevat materjali.
See tähendab, et tal on tänaseks ka päris mitu head näidet sellest, kui raske on mõnikord seda kasutuskõlblikku materjali kätte saada, kui süsteem on üles ehitatud toetamaks ära viskamist ja raiskamist.
Idee, mille ta ettevõtlusprogammi esitas, puudutas üht kindlat sorti ametirõivastust. „Mul õnnestus saada Eesti kohtusüsteemist maha kantud kohtunike talaare. Sellised suured mustad rüüd, mida kohtunikud istungitel kannavad. Nad tõmbavad need oma tavalise pintsaku peale,” kirjeldas Triinu. Talaarid saavad võrdlemisi vähe kasutust, kuid on süsteemis olulised.
„Neid kantakse mingi intervalliga ja siis kantakse maha. Tehakse uued hanked, tulevad uued talaarid,” kirjeldas ta. Rõivaste edasisele saatusele on seatud ranged reeglid. „Need ei tohi sattuda ühiskonda sellisel kujul, nagu neid kohtus kasutatakse. Keegi ei tohi nendega marti jooksma minna,” rääkis Triinu.
Triinule jäi aga südamele kripeldama, et ringlusesse võetava materjali saatus on lõpetada prügimäel. Ta kauples talaarid enda valdusesse suure usalduse peale. „Ma võin nende kangast kasutada uue toote tegemiseks, aga selliselt ei tohi need minu käest kindlasti kuhugi edasi liikuda,” selgitas ta.
Ta nägi suuremat probleemi, kui keeruline on tegelikult selliste ametirõivaste ringlusesse võtmine näiteks politsei- või meditsiinisüsteemis. Sarnased mured kimbutavad ka näiteks suurettevõtteid, kes kasutavad enda logodega riideid ja ei saa neid lihtsalt taaskasutuspoodi müüki saata. Nii küsiski Triinu, kuidas neile tekstiilidele prügimäe asemel parem väljund leida.
Odavaim ei ole alati parim
Lõpplahenduse välja töötamine seisab Upitil alles ees. Aga programmi käigus tuli meeskonnal tänane süsteem lahti harutada, et mõista, kust probleem alguse saab.
Nad jõudsid arusaamale, et kõik algab hankest. Juba riiete varumisel tuleb hakata mõtlema, mida nendega algse eluea lõpus peale hakata ja luua soodsad tingimused ringlusse võtmiseks. Ja see eeldab teatud mõtteviisi muutust.
Triinu räägib, et täna toimub turul justkui tulekahjude kustutamine. Lähme tagasi talaaride näite juurde. „Mina näiteks oma pisikese ettevõtte disainerina võin pakkuda lahenduse, et ma teengi sellest väikeste mustade kleitide kollektsiooni,” kirjeldab Triinu. Aga kuna nad vaatasid lõpuks ka suuri ettevõtteid, siis hakkas aina enam välja joonistuma, et tellitakse riideid, mida ongi keeruline ringlusesse võtta. „See tegelikult peaks muutuma,” leiab ta.
Varasemast enam peaks hakkama tähelepanu pöörama kasutatava kanga koostisele. Kangaid, milles on kombineeritud mitu erinevat materjali, on keerulisem ringlusesse võtta. Erineva koostisega kangaid on keeruline kokku õmmelda, sest igaüks neist käitub omamoodi. Mõnikord võib 100% polüester olla parem lahendus kui sinna veidi puuvilla segada.
Triinu lisab, et alati ei pruugigi olla parim lahendus olemasolevast midagi uut õmmelda. „On ka võimalus, et sa võtad näiteks mingisugused villased pintsakud lahti ja annetad villase kanga tükid hoopiski mõnele koolile, et nad saaksid tikkimist harjutada,” pakub ta.
Mõtete mõlgutamise aasta
Järgmise aasta jooksul plaanib meeskond ideed omavahel põrgatada. Teema muudab aktuaalsemaks asjaolu, et 2025. aastast hakkab Eestis kehtima nõue, et ka tekstiilijäätmed tuleb liigiti koguda. See võiks tähendada, et ebavajalikest riietest vabanemine muutub ettevõtete jaoks tülikamaks ja sunnib neid leidma paremaid lahendusi.
Triinu räägib, et Upit loodab selleks ajaks olla turul täislahendusega alates hankest kuni riiete uue eluni. Ühelt poolt aitaks see vähendada ettevõtete-organisatsioonide koormat seoses tekstiilijäätmetega. Teisalt aitaks vältida ka olukorda, kus hanke eest vastutab üks kontoritöötajatest, kellel puuduvad oskused ja motivatsioon toote kogu eluiga läbi mõelda.
„Kui ta ei ole tekstiilimaailmas sees, siis tegelikult ei saa talle pahaks panna, et ta ei saa aru, kuidas võiks paremini teha ja mida võiks hankes jälgida,” leiab Triinu. Pahatihti tehakse valik lihtsalt hinna järgi.
Järgmise aasta jooksul loodavad naised leida ka esimese suurettevõtte, kelle peal protsess läbi teha.
Samas on ta realistlik ja ütleb, et järgmine aasta on tervele meeskonnale võimalus mõtteid mõlgutada ja enda jaoks selgeks mõelda, kas see on tee, mida soovitakse edasi käia. Ühelt poolt on nad on saanud kinnitust, et teema on oluline. Samas ei pruugi iga meeskonnaliige soovida end sellega püsivalt siduda.
Triinu ütleb, et Upiti meeskonnas said kokku erinevad inimesed erineva teadmistepagasiga ja see oli suur väärtus. „On võimalik, et me ei lähe sama meeskonnaga edasi. Meil on võimalik ka nii teha, et kaasame kedagi teist endale juurde, võib-olla keegi meist tahab loobuda. See on ka okei,” leiab ta.
Asjad hakkasid lämmatama
Ja kuigi Upit on võtnud fookusesse suured hanked ja suurettevõtted, laieneb tegelikult mõtteviis ka väikestele tegijatele kuni iga üksiku inimeseni välja. „Minu arust ei ole vaja praegu mitte ühtegi riiet juurde toota maailma, sest et me saaksime rahulikult mitukümmend aastat hakkama siin nende riietega, mis meil juba olemas on,” räägib Triinu ja lisab: „Ühiskond ei saa sellest veel tegelikult aru.”
Ja isegi kui osta uusi riideid, siis leiab Triinu, et igaüks meist peaks mõtlema, kes ja millistes tingimustes selle valmistas ja millist materjali kasutas. Iga ost massimoe kauplusest avaldab sellele tööstusele toetust.
Triinu tõdeb, et ei ole alati keskkonnaressursside ja taaskasutuse üle südant valutanud. Teekond sai alguse koos Triinu esimese lapse sünniga 11 aastat tagasi. „Ma olen väga selgelt olnud ületarbija,” ütleb Triinu. Lapsega kodus olles ja maal elades ei kulunud kuigipalju raha. Järsku läksid moodi internetipoed, kust sai võileivahinnaga riideid ja jalanõusid soetada. „Sul oli justkui kõike kogu aeg vaja, sest see oli nii soodne,” meenutab ta. „Ma selgelt šoppasin end haigeks ja šoppasin väga madala kvaliteediga asju endale koju. Mul oli kodus mingisuguseid platvormkingi, mida ma kunagi jalga ei pannud, sest et ma lihtsalt ei oska käia nendega. Aga nad olid nii ilusad seal veebis,” räägib Triinu.
Sama perioodiga kattus ka aeg, mil naine oma ettevõttega alustas. Loomulikult tähendas see kangarullide, näidiste ja muude disainerile justkui vajalike vahendite rohket kokku ostmist.
Kuniks ühel hetkel tabas Triinut šokk ja koju kuhjunud asjad muutusid rõhuvaks. „Ma tundsin, et ma olen selle kraami all ja see lämmatab mind,” meenutab ta. Sellest hetkest peale hakkasid temas paika loksuma uutmoodi põhiväärtused. Aga tollal kokku ostetud asjade rohkusega tegeleb ta tänaseni.
Praegu eelistab Triinu uute asjade asemel vanu parandada või neist midagi uut teha. Ta leiab, et see on unustatud oskus, mida me kõik peaksime endas taas üles leidma. Paljud meist mäletavad aegu, kui oli tavapärane, et ema kleidist õmmeldi lastele dressid. Inimesed oskasid olla leidlikud ja asjad lõpuni ära kasutada. Tollal sundis selleks nappus, täna sunnib meid selleks Triinu arvates kõige küllus. „Meil on nii palju asju, et me peaksime oma vanadest asjadest tegema uusi,” ütleb ta. Vajame mõtteviisi muutust ka omaenda elus. Enne aukliku põlvega püksipaari prügikasti saatmist tuleks endalt küsida, kuidas seda veel kasutada saaks.
Idee, millega edasi minna
Üks madalseis tuli Triinul läbi teha ka professionaalselt. „Kolm aastat tagasi oli mul disainerina hästi suur kokkukukkumine,” räägib ta. Isegi väikese tootjana torkas teda valusalt teadmine, kui palju jäätmeid rõivatööstus toodab. „Mul tekkis tunne, et ma teen mõttetut asja, et ma ei toeta mitte kuidagi kestliku keskkonna hoidmist,” meenutab ta.
Soovides teha väikese pausi, astus ta Tallinna Ülikooli ja jõudis ringiga tagasi tekstiilide ja taaskasutuse juurde. „Ma tunnen, et see on niisugune asi, millega mina kindlasti praegu tahaksin edasi minna, vaikselt seda inimestega põrgatada,” võtab Triinu oma mõtted kokku.
