Mihhail Kõlvart, Eesti Keskerakonna esimees
Eesti kolmanda kvartali sisemajanduse koguprodukt (SKP) vähenes eelmise aasta sama ajaga võrreldes 2,5 protsenti, kuid selles ei ole midagi uut, sest SKP on languses olnud viimased kaks aastat. Olukorras, kus meil puudub selgus, kas majandus paari aasta pärast stabiliseerub või ei, on riigil viimane aeg määratleda majanduse ja sotsiaalse kapitali arendamiseks prioriteetsed sektorid, kuhu panustada ja luua toetav ettevõtluskeskkond.
See ei tähenda ettevõtluse reguleerimist, vaid vastupidi – sobivate ja soodsate tingimuste, sealhulgas maksusüsteemi loomist. Tänastel otsustel on pikaaegne mõju riigile ja eeskätt meie inimestele. Majanduse turgutamiseks ei piisa üksnes raamatupidamislikust lähenemisest, selleks on vaja visiooni – pikaajalist majandusmudelit. Praegu on küll riigi peamiseks eesmärgiks eelarve tasakaalus hoidmine, kuid see ei aita kuidagi kaasa meie majanduse arendamisele.
Kriisi ajal peab riik appi tulema
Praegune valitsus näeb pikaajalise majanduse arenguplaanina muutuvate ärimudelitega kohanemist ja investeeringute suurendamist teadus- ja arendustegevusse, toetudes siinkohal riigi pikaajalisele arengustrateegiale „Eesti 2035“. Selleks on suurendatud toetust ettevõtetele ja arendustegevusele ning peaministri sõnul on ettevõtted suurt huvi ilmutanud näiteks rakendusuuringute programmi vastu. Valitsusjuhi hinnangul on ettevõtjad valmis teaduse ja arenduse mahukateks arenguteks, mis peaks looma eeldused pöörata järgmiste aastate muutused võimalusteks.
Muutuvate ärimudelitega kohanemisest ainuüksi pikemaks plaaniks ei piisa, vaid tuleb kaardistada esmatähtsad sektorid, millega riik sihipäraselt tegeleb ja mille eest just kriisiaegadel seistakse. Teenindus- ja turismisektor on küll Eesti majanduse üheks oluliseks tegevusalaks, kuid näiteks hotellindust peab peaminister luksuskaubaks, mis on madalalt maksustatud. Tegelikult on majutusteenus suuresti eksport, mis aitab kaasa teistele valdkondadele. Selle asemel otsustab riik luua hoopis soodsa maksukeskkonna ühes olulises sektoris ja lämmatada maksutõusudega.
Prioriteediks ei saa valitsuse silmis pidada ka IT-sektorit, sest ei saa oluliseks pidada valdkonda, kus puudub sisuline ja pikaajaline arengustrateegia ja riik ei panusta teadusse ega tegele sihikindlalt spetsialistide ettevalmistamisega. Selleks ei ole isegi piisavalt matemaatikaõpetajaid. Ehkki, õpetajate puudus hõlmab hetkel üleriigiliselt kogu haridusvaldkonda.
Seega tuleks kriisiajal valida teadlikult majandussektorid, mida kaitsta rasketel aegadel. See tähendab nii otsetoetusi kui ka avaliku sektori investeeringuid. Kui me ei panusta kriisi ajal teatud sektoritesse, näiteks teede ehitusse, on sellel veelgi valusamad ja kulukamad tagajärjed. Tehased sulgevad uksed, kuid hilisem töö taastamine on märksa kulukam kui selle alalhoidmine, ning töötuks jäävad inimesed on täiendav koormus sotsiaalsüsteemile, riigile omakorda kaotsiläinud tulumaks.
Teoreetiliselt lubab riik oma pikaajalises strateegias kaasa aidata sellega, et jagab ettevõtetega pikaajaliste investeeringute riske ja planeerib riigipoolseid investeeringuid eriti siis, kui ettevõtete investeerimisaktiivsus on tagasilööke saanud. Ent kriisiajal vajavad tööandjad ka toetust ning juhul, kui ei ole võimalik mõjutada kõiki kriisiväliseid tegureid, tuleb riigil panustada sellesse, et majandus ja inimesed kriisi võimalikult valutult üle elaksid.
Puidutööstus kukkus 27%
Praeguse majanduslanguse üks suurimaid kannatajaid on töötlev tööstus, mida vaevab lisaks kõrgetele energiahindadele ka kvaliteetse toorme kättesaadavus ja drastiliselt kahanenud eksport. Statistikaameti andmetel on tegevusalade lõikes tööstustoodangu maht vähenenud enamikus harudes, kuid selle eesotsas on puidutööstus ligi 27% langusega. Näiteks puitmajasektori ekspordikäive oli 2022. aastal 540 miljonit eurot, ent sihtturgude majandusolukorra nõrgenemisega on olukord eelmise aasta lõpust muutunud ning viimase kolme kuu keskmine langus on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 36%.
Kriisi ajal peab riik investeerima, võttes selleks vajadusel ka laenu, et tulevikus katta ja pehmendada majanduskriisiga kaasnevaid tagajärgi ning valada vundament majanduse taastamiseks. Selleks on aga vaja luua stabiilne investeerimiskeskkond, soodustada investeeringuid – muuhulgas väiksemate ja suurte välisinvesteeringute tulekut Eestisse, mitte aga neid eemale peletada.
Ettevõtete, eriti väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine, laenude stimuleerimine, investeeringud haridusse ja infrastruktuuri on need meetmed, mis aitavad majanduskasvu pikemas perspektiivis parandada ja suurendada. Kuid see eeldab ka riigieelarve kulude suurendamist, mitte vähendamist.
Samas võib majandussektorite prioritiseerimisel olla ka märksa suurem ja laiem mõju. Võime seeläbi leida ka oma suure idee ja eduloo. Jõuda selleni, mida meie suudame ja oskame kõige paremini maailma tipptasemel teha. Kindlasti ei ole see võimatu, sest ka üks väike riik oma piiratud ressursiga on selleks suuteline.
