Rahvamajade kinofitseerimine

Nõukogude Liidus oli kinol suur ja tähtis roll kultuurielu rikastamisel. Kohe pärast sõja lõppu alustati Eestis maa kinofitseerimist ning kinokultuuri viimist laiade rahvahulkadeni. Oldi arvamusel, et kino on üks tõhusamaid maa kultuurielu arendamise vahendeid.

Koostaja Ants Tammar

Igas maakonnas loodi kinofikatsiooni valitsuse osakond. Kinoteemalistes artiklites kirjutati: „Meie maa kinofitseerimisele pühendatakse suurt tähelepanu. Kino tungib meie maa kõige kaugematesse piirkondadesse. On kõigile selge, et kino ei paku ainult meelelahutust, vaid omab suurt harivat mõju.” Külast külla hakkas liikuma rändkino ja alevites avati paikkino.

Rändkino näitas maarahvale palju sõjateemalisi filme

1944. aasta detsembris alustas Harjumaal tegevust esimene rändkino ja esimeses järjekorras külastati suuremaid asulaid. 14. detsembril oli kinoseanss Hageris, 15. detsembril Raplas, 16. detsembril Hagudis, 17. detsembril Kohilas ja 18. detsembril Pahklas. Näidati filmi „Noormees meie linnast”, mille peategelane on noor Nõukogude Liidu kangelane.
Koos motoristi ja kinomehaanikuga sõitis rahvamajadesse EK(b)P Harjumaa komitee propagandist, kes enne seanssi rääkis sõjalis-poliitilistest päevasündmustest. Müüdi brošüüre ja oli ajalehtede tellimise vastuvõtt. Mai algul 1945 anti rändkinole määratud filmile lisaks põllumajanduslik lühifilm, mille demonstreerimise eel rääkis agronoom kevadtöödega seotud teemadel.
Läänemaal alustas rändkino tegevust 1. novembril 1944. aastal. Novembris ja detsembris oli kokku 15 kinoseanssi. Kas ka Märjamaale jõuti, selle kohta puudub info, aga 1945. aastal maakonnalehes avaldatud kinoreklaamis on kirjas, et 21. märtsil näidatakse rahvamajas ja 22. märtsil algkoolis filmi „Rahvavalgustaja”.
Rändkinodele antavate filmide arv oli väike ja valik ühekülgne. Igale maakonnale anti 1945. aasta märtsi algul üks eestikeelsete subtiitritega film, millega tehti ringreis maakonna valdades. Ajalehtedes kirjutati: „Maarahvale näidatakse sisuküllaseid ja huvitavaid nõukogude filme.” Harjumaal ja Pärnumaal näidati filmi „Leningrad võitluses”, Läänemaal „Orjoli lahing”, Järvamaal „Kutuzov”, Saaremaal „Võitlus Ukraina pärast” jne.
Ajalehes Järvalane oli sõnum rändkino külaskäigust Kärus, kus 9. märtsil näidati filmi „Ukraina vabaduse eest”. Uudises teatati, et 200 inimest vaatasid filmi sakslaste metsikutest veretöödest Ukrainas rahulike nõukogude inimeste kallal.
1945. aasta juunis oli Varbola, Raikküla, Kehtna ja Juuru vallas ning Rapla, Kohila ja Järvakandi alevis kokku 15 seanssi, neist 4 oli rahvamajas ja 11 koolimajas.
1946. aasta jaanuaris teatati ajalehes Läänlane rändkino tulekust Märjamaa ja Vigala rahvamajja ja Päärdu algkooli. Näidati filmi „Shtšors”. Pärast kinoseanssi oli valimisteemaline selgituskoosolek ning Haapsalu parim akordionist lõbustas kinokülastajaid ja vajadusel mängis tantsuks.

Rändkino aparaat ja filmid transporditi küüdikorras ja hobujõuga

Harjumaa rändkino tegevuse alustamisel olid tehnilised raskused ja bensiini puudus. Punaarmeelased andsid rändkinole vajaliku aparatuuri ning ostsid Venemaalt puugaasi generaatori, mis paigaldati kino autole. Talurahvalehe kirjutisest nähtub, et aeg-ajalt auto tehnilistel põhjustel tõrkus edasi liikumast. Kuna kinoauto oli ebakindel sõiduvahend, aga rändkinoasjandust oli vaja kõigi jõududega arendada ja korraldada, käskisid Harjumaa täitevkomitee juhid laiemalt kasutada hobutransporti. Selle vajadust suurendas ka teise rändkino töölepanek Harjumaal.
Sõjajärgsetel aastatel toimuski rändkino aparatuuri ja filmide transportimine põhiliselt küüdikorras ja hobujõuga. Valla täitevkomiteedel oli küüdikohustus (pidid andma küüthobuse) ning hoolitsema rändkino töötajate ööbimisvõimaluse ja toitlustamise eest.
Mitmes artiklis kirjutati, et mõne valla täitevkomitee esimees ja valla ametnikud on rändkino tegevuse pidurdajad, kes ei oma veel küllaldast arusaamist rändkino kui kultuurivahendi tähtsusest ning takistavad rändkino seansside toimumist. Näitena toodi Varbola valla täitevkomiteed, mille esimees ja ametnikud ei reageerinud kinofikatsiooni valitsuse informatsioonile, milles teatati kinoseansi toimumisest Varbola vallas. Kui täitevkomitee esimehelt küsiti, miks pole kinoreklaami välja pandud ja küüdihobuseid antud, vastas ta: „Meil on tähtsamatki teha kui rändkinoga jännata.”
Harjumaa rändkinode tegevuse ülevaates mainitakse, et Juuru vallas on esinenud küüdi korralduses saamatust, mille tulemusena on olnud kinoseansside toimumises tõrkeid. Kriitika osaliseks said Vigala ja Märjamaa täitevkomiteede esimehed, kelle vastutulematuse tõttu (kinole ei suudetud anda küüti) jäi ära kaks kinoseanssi.
Oli juhtumeid, kui vallajuhid jätsid rändkino motoristi ja mehaaniku lageda taeva alla ja tühja kõhtu kannatama ning kinotöötajad pidid ise külas ööbimiskohta ja toitu otsima.

Millal lõpetab kinofikatsiooni valitsuse Harjumaa osakond inimeste petmise?

1945. aasta oktoobris oli Harjumaa 32 vallas kokku 60 kinopunkti, kus olid kinoseansid keskmiselt ühe kuni kahe kuu järel. Hobutranspordi aegluse tõttu ei olnud võimalik kinopunktide sagedasemat külastamist. Mõneski kirjutises tunnistati, et rändkinode tegevus on raskelt kulgenud. Maakonnalehes Harju Elu ilmus följetonilaadne kirjutis rändkino ringreisidest, mis tekitavad inimestes tugevat nurinat: „Kuna ei ilmu rändkino kava, kuna saabub ainult kinomehaanik, aga tulemata jääb motorist, kuna tuleb motorist ja ei tule aparatuuri jne.”
1945. aasta oktoobris näidati Harjumaa kinopunktides filme „Lenin aastal 1918” ja „Tema kaitseb kodumaad”. Filmid olid ilma eestikeelsete subtiitriteta, mis vähendasid seansside külastamist ja huvi tekkimist rändkino vastu. Kinofikatsiooni valitsus lubas kinopunktidesse saata tõlgi või sisu seletaja, kes aitaks filmi mõtet rahvale arusaadavaks teha, aga seda ei suudetud korraldada.
Maakonnaleht Harju Elu sai 1945. aasta oktoobris Hageri inimestelt kirja, milles teatati, et Harjumaa rändkino külastas viimati Hagerit kuus kuud tagasi. „Lahkudes lubasid kinomehed vähemalt kord kuus või koguni iga kahe nädala tagant anda Hageris kinoetendusi. Nüüd kuuleb Hageri rahvas, et rändkino külastab ümberkaudseid kohti, korra olnud isegi Hageri poole teel, aga pöördunud tagasi. Hageri rahvas ootab, millal rändkino töötajad täidavad oma lubadusi.”
Valtu kooli õpilased ootasid mitu tundi rändkino saabumist. Õpilastele mõeldud päevast kinoseanssi ei toimunud. Kinotöötajad jõudsid Valtu alles õhtul. Kui lähemal elavad õpilased tulid õhtul filmi vaatama, siis ei müüdud neile õpilashinnaga piletit, vaid võeti ühe rubla asemel kolm rubla, täiskasvanutele määratud piletihinna.
Kavakohaselt pidi rändkino tulema Keavasse. Reklaam oli tehtud, rahvamaja ruumid soojaks köetud, inimesed kohal 3–4 kilomeetri kauguselt, kuid kino ei saabunud. Ka kuu varem ei külastanud rändkino Keavat. Maakonnalehele saadetud kirjas küsiti: „Millal jõuab kinofikatsiooni Harjumaa osakond nii kaugele, et ei oleks vaja Keava inimesi petta?”

Rapla, Kohila ja Märjamaa rahvamajas avati paikkino

Seoses stalinliku neljanda viisaastaku plaaniga kästi lisaks rändkinodele avada paikkinod. 1945. aasta märtsis kirjutati Talurahvalehes, et Raplas on astutud samme kohaliku paikkino saamiseks – selleks on olemas väljavaated. Kaks kuud hiljem teatati paikkino avamise ettevalmistustöödest. „Rapla rahvamajas toimub praegu kinoaparaadiruumi ehituse töö ning juba järgmise kuu algul alustab seal tegevust uus paikkino.” See lubadus täideti aga aasta hiljem. Harjumaa kinofikatsiooni valitsus avas Rapla kultuurihoones alalise kino 1. juunil 1946. aastal. Kino avasid sõnavõttudega kultuurimaja direktor Teofil Maiste ja kinovõrgu juhataja M. Saasi. „Avafilmiks linastati nõukogude kunstiline väärtfilm „Joan Julm”, mida jälgis suure huviga saalitäis kinohuvilisi. Kino on avatud kaks korda nädalas. Pääsmete hinnaks on 3 ja 4 rubla,” kirjutati maakonnalehes Harju Elu. Enne kinoseanssi näidati nädalakroonikat.
1945. aasta novembris kirjutati maakonnalehes Kohila keskrahvamaja ruumide korrastamisest ning kirjutises teatati: „Praegu on ehitamisel keskrahvamaja rõdule kino aparaadiruum. Loodetavasti juba lähemal ajal, kui asja ikka sellise energiaga edasi aetakse, saab Kohila omale kaua oodatud kinogi.” 1946. aasta 2. mail alustas Kohila rahvamajas tegevust paikkino, mis sisustati Kohila paberivabriku töötajate abil.
Märjamaa rahvamajas avati paikkino 1947. aasta veebruaris. „Kino varustatakse uusimate kinotehniliste seadmetega. Etendused toimuvad kaks korda nädalas. Sellega täitub Märjamaa aleviku ja ümbruskonna elanike ammune soov,” kirjutati maakonnalehes Läänlane. 3. juunil kirjutati, et kino on töötanud heade tulemustega ja ületanud pidevalt kuuplaani 110% (kinomehaanik Eduard Putukas).

Kõrvaldada puudused Märjamaa paikkino töös

Edukalt alanud Märjamaa paikkino tegevuses tekkisid aasta hiljem probleemid, mida kajastati maakonnalehes Läänlane. Nõuti puuduste kõrvaldamist kino töös. „Kultuurimajas töötav paikkino teenindab kohalikku elanikkonda mitterahuldavalt. Puudub kindel töökava. Kino töötab vahel kaks korda nädalas, vahel üks kord, aga tuleb ka ette juhtumeid, kus kogu nädala kestel ei linastu ühtegi filmi. Kohalike elanike soovidega kino repertuaari koostamisel ei arvestata,” kirjutati ajalehes Läänlane 1948. aasta mais.
Kinomehaaniku ja kultuurimaja juhataja koostöös tekkis konflikt. Kinomehaanik Eduard Putukas süüdistas kultuurimaja juhatajat Metsamäge kino tegevuse takistamises. Putukas tahtis 20. mai hilisõhtul kell 23.20 näidata öistele kinokülastajale filmi, aga Metsamägi keelas selle ettevõtmise.
Kultuurimaja juhataja põhjendas keelamist sellega, et puudub tuletõrjevalve. Kultuurimaja elektrifitseerimine oli pooleli ja elektrijuhtmestikus oli veel palju tuleohtlikke kohti. Ilma tuletõrje valveta oleks filmi näitamine olnud ohtlik.
Konflikti põhjustas ka kino uksehoidja, kes oli tihti purjus ja lubas oma sõbrad ilma pääsmeta kinno. Valla täitevkomitee tegi maakonna kinofikatsiooni osakonnale ettepaneku vallandada uksehoidja, aga tagastatud kirja nurgal oli resolutsioon: „Kaadrite arvestus kuulub kinofikatsiooni kompetentsi ja valla täitevkomitee ärgu segagu sinna vahele.”