Vootele Ruusmaa
Märtsis 50. sünnipäeva tähistanud luuletaja ja kirjanduskriitiku
Elo Viidingu hoog ei näita raugemise märke.
Äsja ilmus tema neljateistkümnes (sic!) luulekogu “Ellujäämisrežiim”, samuti on peagi ilmumas “Kirjanik kõneleb minuga”, mis koondab ühtseks tervikuks viljaka autori kirjandusteemalised esseed ja ettekanded, aga ka usutlused kirjanikega. Sekka veel eelmisel aastal ilmunud soomekeelne valikkogu “Tuhannelle äänelle”, mitmeid proosakogusid ja raamatuid saab üle kahekümne. Muljetavaldav sulejooks, mis on siiamaani täpne ja hoogne.
Viidingu luulet on kirjeldatud kui teravat ja sotsiaalkriitilist, julget ja eetilist. Iroonia ja ridade vahele kirjutamise oskus lisavad kihte, mis üksteist toetavad ja täiendadavad. Tema luules on esikohal inimene ja sotsiaalsus, mis on seotud erinevate süsteemidega ja neis toimuvate protsessidega. Nende vaatluses hoiab autor alati fookuses hoiakuid ja väärtusi, kuidas need mõjutavad ja mil viisil võivad mureneda, tükati muutuda. Kas elu ongi üles ehitatud ellujäämisrežiimile?
Berk Vaher on iseloomustanud Elo Viidingut (Sirp 2001) kui mässajat pärast Viidingu sõnavõttu “Uued tuuled, vana vaev” (Looming 2000). Tabavalt märgib Vaher sealsamas: “Elujulge teadvuse tegelik luuleline mäss ei ole meediatrall ega loorberisadu. See on elu ja sära igas hetkes ja mõttes ja tegevuses, ilma et sellele aplombikalt pääle peaks maksma.”
Kui tõmmata paralleeli “Ellujäämisrežiimiga”, kerkivad märksõnadena esile just elujulgus, teadvus, luule ja luuletaja positsioon ühiskonnas, teravus ja kokkulepitud toimimismehhanismide kriitika. Oma eeskujuks nimetab Viiding ameerika luuletajat Sylvia Plathi, kelle “terav ja külm viis teksti käsitleda” imponeerib talle (Õhtuleht 2000).
Mäss on jäänud alles, kuid selles ei kangastu mingisugust soovi lammutada, jääda eskapistlikult elukaugeks – vastupidi, Viidingu luuleline mäss transformeerub positiivseks agendaks, milles tuuakse esile vahetult, hinnanguvabalt ühiskonnas valitsevad valupunktid ja olemisvaevad.
Elo Viiding, nelja esimese raamatu puhul pseudonüümi Elo Vee all, üllitas debüütluulekogu aastal 1990, pealkirjaks “Telg”. Juba toona, olles alles 16-aastane, ilmutas ta tugevat vaadet eetilisusele ja luuletajaks olemise kutsumusele. Noore ea kohta on tuntav temaatikate läbitunnetamine ja tuleb esile arusaam, et luule pole lihtsalt ühe hetke kirjeldus, vaid hoopis kõlava ja julge sisehääle manifestatsioon, mis julgeb olla vali. Suurepäraselt suudab Vee anda edasi luuletuses “Alev” seisundit läbi lihtsa, kuid mõjusa kujundi (“seisnud vesi igas vaasis, igas kaevamata kraavis”). Selles kogus on uljust, vormikatsetusi ja uskumust jõuda mööda telge sidususeni, isegi osaduseni.
“Ellujäämisrežiim” koosneb kuuest alajaotusest, millest viimane on jutustava alatooniga pikk luuletus mitmel lehel “Johnny ja Mary” elust. Raamatus on materjali eelnevatest kunstiprojektidest, milles on ühendatud maalikunst ja luule (Santa Zukkeri ja Elo Viidingu ühisnäitus “Vastukaja”).
Pealkirjale vastavalt esitab autor sotsiaalkriitilisi küsimusi, kuidas (loominguga) elada või kas ära elada või kas nii peaks üldse elama. Viiding on selles Õhtulehele antud intervjuus öelnud, et luuletamine on ka töö. “Kahju, kui selleks küllalt aega ei jagu, kirjutamine nõuab keskendumist – muidu ei saa korralikku tulemust. Mõni inimene arvab, et luule sünnib vaid tundest.”
Autor on võtnud kõrvaltvaataja positsiooni, mistõttu tema luule-mina reflekteerib sündmusi ja tähelepanekuid läbi teiste elude. Kogu esimeses luuletuses “Luuletajale” võtab ta kokku tabavalt ja lihtsalt vabakutseliste loojate sotsiaalsed probleemid (“meil pole raha ravimite jaoks”). Läbi iroonia suudab ta tuua valusalt esile nonsenss-olukorra, kus “sina töötad nüüd viinapoes / sest tahad ikka veel osta plaate ja raamatuid / lisaks leivale-piimale”.
Anonüümsuse ja looja mittevajalikkuse rõhutamiseks on tema ainsaks soojaks kohaks tramm. Tramm, mis peagi tuleb ja siis hakkab soe. Trammikujundi kaudu astub autor justkui peatusest peale ja luule-mina suudab sõidu ajal inimesi jälgides vaadelda nende elu ja ühiskonda.
Isegi laste koolitee on saanud äärmiselt tugeva ja valusiroonilise peegelduse kapitalistlikust paradigmast: “Himaalaja laste koolitee läheb läbi mägede”, sellele vastusread “sinu koolitee läheb läbi pargi” ja “kooli minnakse telgi, termoste ja seljakottidega”. “Ära kurda, et su jalad alles magavad / head saapad ongi rasked kanda… kui tahad ülesmäge minna / mine lihtsalt mööda seda treppi oma kooli poole,” ütleb veel luule-mina.
Ka järgnevates luuletustes suudab autor erinevaid ühiskonnagruppe kõrvutades vaadelda täpselt nende funktsioneerimist ebaõigluse tähe all. Peatükk “Stella P-le, sõbrale (1974-2015) …ne” on selle kogu teravamaid ja kriitilisemaid. Viiding arutleb ja vaatleb saatuse langetatud valikut: kuhu perekonda, süsteemi või hierarhiasse kuulud ja kuidas sellega leppida. Identiteet, tõekspidamised ja neist väljakasvav osadustunne võiks siduda, olla liim, kuid inimloomusele nii omane variserlikkus tõstab pead. Miks ja mis hinna eest ollakse nõus müüma maha oma aateid?
Luuletus “Soome” on ka järgneva peatüki pealkirjaks, mis on nostalgiline ja ootamatult lootusrikas. Kogu dünaamika on muutunud, korraks on vaakum, milles luule-mina meenutab tunnet, kui järsku sai kogeda vaba ühiskonda (“mida me saime teada, kui sõitsime üle lahe, elus esimest korda?”). Vastus on ootamatult lihtne: empaatiat, tolerantsust, inimlikkust, elujanu. “Mida me veel saime teada? / Et meil on pikk tee veel minna: / kolm tundi üle lahe, mis muutus / kolmeks aastakümneks, kui olnuks me / haldjamuinasloos”.
“Kärgteadvus” koondab enda alla viite luuletust, mis rõhuvad inimloomuse nõrkusele ekspluateerida teisi, loodust ja elusorganisme pelgalt oma hüvede saamiseks. Järgnevad selle kogu kaks mahukamat osa, milles esimene on “Luuletused masinale”, mille jõuline “Usalda teadust” vihjab koroonaajale ja sel perioodil tunnetatud usalduskriisile teaduse suhtes. Läbi iroonia – “et oled kaitsepoogitud / teadvusevastase süstiga” – on Viiding mängimas teadvuse ja teaduse sõnadega ja samas mõistetega, mille abil kodeerida käitumismustreid.
Mehhaniseeritus meie eluviisides, meie endi masinlik tegevus võtab olemise üle, mistõttu võime ootamatult kaugeneda empaatiast ja väärtustest. Siinkohal on suutnud autor ellujäämisrežiimi panna vaatama hoopis teisest aspektist, mis annab kogule tõeotsimise vaatepunkti. Samas tuletades meelde lihtsat tõdemust: et end ei tohi ära kaotada.
“Johnny ja Mary” on proosaline luuletus, mille jutustamist autor vajab. Selles luuletuses on hoogu, tahet ja stiihiat: kuula mind ära, las ma jutustan sulle neist lihtsatest inimestest. Nende elust, ilust ja valust. Andkem mulle võimalus rääkida nende kurvast armastusest. Lugeja on osa ühest elust, Ameerika mägedest ja lihtsatest tunnetest.
“Ellujäämisrežiim” esitab vaatluste teel küsimusi, ärgitab ja ärritab. Samas kannustab seda kõike inimlik soov märgata ligimest ja mõista teda, hinnanguteta. Nende kaante vahel on sotsiaalseid probleeme, irooniat ja kohati isegi nõutust, kuid ellujäämisrežiimi toitvaks aineseks on lootus. Ja lootust on praegusel hektilisel ajal vaja kõigil.
