Kalapüük tundub olevat selline müstiline tegevus, kus tulemus ei paistagi kuigi oluline. Kalale minnakse hea tujuga ja tullakse veelgi paremaga. Seda isegi juhul, kui kala asemel ainult kaks tühja kätt ette näidata on. Need, mis kinni õnnestus nabida, lastakse tihtipeale vette tagasi.
Eks see ole ju mõistlik ka, sest kalamehejuttudes võtavad püütud kalad tihitpeale reaalsusest kordades suuremad mõõtmed ja ei tasu juttu siis päris kalaga ära rikkuda. Igatahes paistab see olevat harrastus, mis kiiresti enda haardesse meelitab ja enam asu ei anna.
Sel korral võtame luubi alla landid, mida kalapüügil kasutatakse. Jah, ka täna võib masstoodangu kõrval ausat Eesti käsitööd leida. Selleks sõitsin külla Eduard Terasele, kes Paides väikest töökoda peab. Mees annab kena ülevaate, kuidas ta plastikust imelisi lante välja võlub.
Lisaks on Käsitöölases veel väike õpetus, kuidas ise oma algeline lant valmis meisterdada. Algmaterjaliks on vana lusikas. Siinkirjutaja ei julge garanteerida, kas sellega ka kala kätte õnnestub saada, aga proovida tasub kindlasti.
Head lugemist!
Katri Reinsalu, Käsitöölase toimetaja / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 31. mai Raplamaa Sõnumitest
