Rohelised Sõnumid: Kui mitmekesine on Rapla linna loodus?

Kakskümmend neli tundi, 8. juuni keskpäevast 9. juuni keskpäevani, kestis järjekorras juba seitsmes üle-eestiline loodusvaatluste maraton. Sel aastal oli see aga mõnevõrra teistsugune kui varasemad, sest sellele eelnesid kevadel linnalooduse avastusretked kõigis Eesti maakondades, kuhu olid samuti oodatud kõik loodushuvilised.

Linnalooduse retked toimusid 7. aprillist 31. maini ja neid viis läbi Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia projektijuht bioloog Kaarin Hein. Retked algasid ja lõppesid Tartus. Rapla oli eelviimane sihtpunkt. 25. mail koguneti Vesiroosi tervisepargi terviseradadel ja kaasjuhiks oli siin Tartu Ülikooli taastamisökoloogia teadur ja hea taimetundja Liis Kasari-Toussaint.

Kaarin Heinal on plaanis kirjutada suurem kokkuvõttev arvamusartikkel nendel loodusretkedel nähtust-kuuldust-kogetust. „Ma ei julge lubada, kas saan selle valmis enne festivali (ideaalis enne 8. juunit), aga kindlasti hiljemalt suve jooksul. Lugeda saab seda meie põhikanalitest (https://loodusfestival.ee/, elurikkus.ee/lvm, natmuseum.ut.ee), aga proovime seda saata ka näiteks Eesti Looduse ajakirja või mõnda veebilehte,” ütles Kaarin Hein ja lisas, et kui see artikkel ilmub, võib seda ehk lugeda ka iga maakonna retke Facebooki lehel.
Rapla retkel kogetu pani kirja üks sellel osalenu.

„Koguneme Vesiroosi kooli juures. Taustal häälitsevad hakid ja Kaarin hakkab rääkima hakkidest, ronkadest, künni- ja hallvarestest. Künnivaresed igas Eesti linnas ei ela, kuid raplakatele on nad tuttavad. Kaarin selgitab, et künnivares on üleni must nagu ronk, kuid erinevalt rongast on künnivarese nokk hele. Inimeste arvates on künnivaresed lärmakad ja tülikad. Kaarin soovitab neid vahelduseks õhtul kuulata, kui künnivaresed omavahel kudrutavad. Siis ehk leebume, sest künnivares ju ajab ka lihtsalt oma asja.
Ujumiskoha kõrval on tiik, mille ääres asume taimi uudis­tama. Esimesena märkame metskurereha. Siis näitavad Kaarin ja Liis külmamailast, kortslehte, maajalga ja kadakkaera. Juttu tuleb ka võilillest. Võililli on sadu liike, nad on varased meetaimed ja oma sügavate juurtega kobestavad ja õhutavad mulda, nagu ka vihmaussid ja mutid. Kuigi aiaomanikele on võilill üks paras nuhtlus, tasub mõelda, et aianurgas võiks olla koht, kus võilill saaks vabalt elada.
Liis teeb kindlaks, et tiigis kasvab konnaosi ja veepiiril karvaste jalgadega naistesõnajalg. Veel näeme punast pusurohtu, lutserni ja vill­ohakat. Suuremat tähelepanu pälvib rakvere raibe, sissetoodud invasiivliik, mis levides tõrjub kohalikud liigid välja. Retkekaaslane mäletab lapsepõlvest, et taime sai süüa, ja proovimegi. Kooritud varre mahlakas säsi meenutab maitselt kapsast. Uurime veel sarapuud, aas-jürilille, tulikat ja ojamõõla.
Retke juht juhib meie tähelepanu sinitihase paarile, kes puutüves olevast august kordamööda sisse ja välja lendab. Ühes teises tüves on samuti lennuava, sees teevad häält kuldnokapojad. Näeme ka kiile, nii lendavaid kui ka kestuvaid tondihobusid ja liidrikke. Tiigil sukeldub emane sõtkas. Kui ei oska vaadata, siis ei teagi, et ujumiskoha kõrval nii vilgas elu käib.

Kaarin õpetab loodust vaatlema, liike märkama, pildile püüdma ning nutirakenduse abil loodusvaatlust andmebaasi salvestama: pildistades tee mitu pilti taimest, päikese käes ja käega varjutades; kui väga pisike asi, siis midagi taustaks pannes.
Liikide määramiseks saab kasutada nii välimäärajaid kui ka äppe. Liigi leiust saab teada anda PlutoF äpiga. Selle kaudu saab sisestada andmeid elurikkuse andmebaasi, mida teadlased kasutavad. Selle kaudu saadetud andmed kinnitab ekspert, seega ei pea kartma, et kogemata läheks andmebaasi valeandmed. Sellel äpil on olemas pildituvastus, mille abil taimi ja putukaid tuvastada. Taimede tuvastamiseks on hea ka Flora Incognita äpp.
Kaarin õpetab ka loodust hoidma. Soovitab panna aeda tühja anumasse oks, et putukas või mõni väike loomake, kes kogemata sisse kukub, välja saaks. Kui anum on vett täis, võib oksa anuma peale panna, see aitab vette kukkunu sealt välja. Liis täiendab, et mõõdukal määral on kõik taimed head. Näiteks tavalise ohaka õied on ilusad ja nende seemned on toiduks lindudele, seega ei peaks igalt poolt ohakat tõrjuma.
Teekond viib tiikidest eemale metsarajale. Kõigist üle laulab musträstas, aga kostab ka metsvinti, kägu, mustpea-põõsalindu, väikest kärbsenäppi, roolindu ja käosulast. Korra lendab meie juurde punarind. Lendamas näeme ka kaelustuvi, hallvarest ja haig­rut. Lindude tuvastamiseks on samuti äppe nagu Siuts, Eesti linnud ja Merlin Bird ID. Kõige kõvem laulmine on hommikul vara, siis kõlab koidukoor. Putukad sel ajal veel ei lenda, linnud ei saa toituda ja kasutavad aega, et kinnitada lauluga territooriumi – ma olen elus, ära minu alale tule!
Uurime puudel olevaid röövikuid. Teeme peatuse jämeda tüvega puu kõrval, millel näha hallikaid jahu-, leht- ja põõsassamblikke. Alumine puuosa ei ole samblikega kaetud, seal on samblad, sest seal on niiskem, lisaks võivad koerad pissida ja samblik liigset lämmastikku ei talu. Metsa all ei tasu samblikel talluda, nad on väga pikaealised, aga väga aeglase kasvuga, neid tasub hoida.
Tänu samblikele ja samblale muutuvad puutüved oluliseks putukatele, kes seal end peidavad, putukad meelitavad omakorda kohale linnud, kes süüa otsivad. Sammaldest on üks tuntumaid niidukäharik, mis meil aiamurus kasvab. Samblaid ja samblikke tasub vaadata vihmase ilmaga, siis on need puhevil ja nende erinevad toonid tulevad esile.
Haruldasematest tegelastest märkab Liis ühes tiigis vesisulge. Lõpetuseks räägib Kaarin, et esimesed retked toimusid varakevadel, kui saigi näidata eelkõige samblikke. Retked on toimunud kõikjal Eestis ja iga retk on erinev. Selleks, et leida midagi erilist, tuleb avatud silmadega ringi käia ja vaadata. Iga paik on erinev ja eriline, meie loodus on väga vaheldusrikas, nii et võiks minna uue avastamiseks ka teise maakonda.
Oluline on loodust hoida. Märgata, kui üle tee läheb sipelgas, ja talle mitte peale astuda, ka temal on oma oluline asi ajada.”