Helerin Väronen / fotod: Kalev Kiviste.
Kui tihti juhtub, et mõnd etendust tuleb vaatama minna rabasse ja seda veel hommikul kell kaheksa? Just sellise võimaluse pakkus Kooliteatrite suvekool vabaõhuetendusega „Vabaduse metsa vaikuses“, mille kolmest etendusest üks toimus laupäeva varahommikul Rumbi rabasaarel.
Juba rabasaarele jõudmine oli omaette elamus. Ärgata tuli päris vara ja sõita kohta, millest päris täpselt ei teadnudki, kus see asub, ja kohal tuli olla juba kella seitmest. Õnneks juhatasid viidad õigesse kohta.
Auto pargitud, tuli etenduse paika jõudmiseks veel väike jalutuskäik teha, mille käigus sai aeg-ajalt ka mustikatega maiustada. Hommikune vihm oli rabamaastiku väga märjaks teinud ja tagasiteel õnnestus ikka vesi kummikusse saada. Vaatamata varajasele kellaajale oli publikut üllatavalt palju. Idee algataja Eha Metsallik rääkis, et eelmise päeva õhtul olnud esimesel etendusel Tarsi talus ka rohkem rahvast, kui nad algul oodanud olid.
Teatrietenduste kavad ja piletid on enamasti sellised, mis varem või hiljem leiavad tee prügikasti, kuid selle etenduse illustreerivad materjalid on nii ilusad, et neid minema visata oleks patt. Etenduse plakati ja kaval ning piletitel nähtava on joonistanud 14-aastane Maria Eliisa Metsis.
Etendus koosnes kuuest nii-öelda pildist ja algas tuhande aasta tagusest ajast. Eestlaste ajalugu jutustati ühe põlisrahva perekonnaloo läbi, tõstes sellega au sisse ka ürgema, tänu kellele eestlane on tänapäeva jõudnud. Muinasajal oli metsarahva elu helge ja jõukas. Sel nii-öelda kuldsel ajastul olid olulisel kohal maalinnad ja kaubavoorid. Ka etenduses toodi see esile, kuidas Vahastu maalinnas käidi soola järel ning vahetati seda vaha vastu. Elu oli sel ajal jõukal järjel ja linnades elati nii, nagu linnades ikka.
Kuid varsti saabus aeg, kus ristisõdijad tulid eestlastele vägivallaga oma usku tooma. Etenduses põgenevad õde-venda ristijate eest. Põlisrahvale jääb arusaamatuks, miks tullakse röövimiste ja tapmiste saatel tooma neile usku, kui neil on oma usk olemas. Võõrad väidavad, et kui nende jumalat ei usu, siis Paradiisi, looduseaeda ei saa. Kuid metsarahvas juba elaski looduseaias.
Ristiusustamise käigus laastas me maad üle 50 sõja. Vastuhaku tõttu Liivi ordule langes kaks kolmandikku põlisrahvast. Ja nende väepaigad, nagu Kirna mõisahoone ja Türi kirik, võeti käest. 200-aastane periood eestlaste ajaloos võttis meilt sära silmist ja muutis iseloomult karmiks.
Keskajal tuli järgmine löök metsarahvaste vastu. Kõik, kes midagi rohkem teadsid, ravimtaimi tundsid ja inimesi aitasid, tembeldati nõidadeks. Dokumenteeritud on 145 nõiaprotsessi, kuid arvata on, et suuremat osa kirja ei pandudki. Selles pildis saabus platsile noor tüdruk, kelle üks metsarahva omadest oli kindlast uppumissurmast päästnud. Teadupärast pidid nõiad läbi tegema veeproovi, usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid aga jääb veepinnale.
Üks huvitavamaid kohti näidendis oli Liivi-Poola sõja tagajärgi kujutav pilt. Platsile marssis piiritulpasid kandev sõjameeste kolonn, tuues sellega esile ka päevakorras oleva piiriteema. Üks Poola sõdur aga kukkus kolonnis ja toibudes leidis eest kaks tüdrukut, kes tema pärast kraaklesid, kuid mees ise ei tahtnud kumbagi. Üldse oli nekrut tüdrukute seas väga popp ja on teada, et ajal, mil perekonnanimesid jagama hakati, tahtis selle mehe nime saada neli perekonda, kes temast põlvnesid. Kahest põlatud tüdrukust aga saanud legendi järgi Kuimetsa järved Kadja ja Aeli.
Peale sõdade laastasid maad kolm katkulainet. Ellu õnnestus jääda vaid neil, kes elasid metsades. Terve etenduse vältel tuuseldasid platsil mäkerdatud nägudega ja hallides rõivastes tegelased, kes sümboliseerisid tumedaid jõude. Etendus lõppes ajaga, mil Eesti sai küll vabaks, kuid tulid teised reeglid ja normid, mida järgida.
Rasketel aegadel kerkis aga armastus veelgi enam esile. Olgu ajad kui rasked tahes, lootus ja armastus püsivad siiski. Näitlejate ühiselt lauldud Kadi Uibo loodud lõpulaul tekitas külmavärinaid. Selles oli mingi jõud, mis ongi ilmselt see, mis pole lasknud meil kunagi täielikult kellelegi alistuda.
