Valimised ei mõju poliitikutele hästi

Poliitikud on üks äraarvamata kummaline inimliik. Seltskondlikus suhtluses suudavad nad endast igati meeldiva kuvandi luua – täiesti sümpaatsed ja intelligentsed tegelased. Aga oma poliittööd tehes muutuvad nad hoopis teiseks, seal kipub terve mõistus justkui tahaplaanile liikuvat ja välja löövad mänguritele iseloomulikud jooned. Kuid täiesti peruks muutub olukord, kui poliitik haistab valimiste lõhna. Ja mida lähemale valimiste päev tuleb, seda enam sarnanetakse Katiga, kes on ilma karuta. Lugeja mäletab ju seda Ellen Niidu ja Gustav Ernesaksa koostöös sündinud süütut laulukest.
Aga ega valimised ei ole ka vennad – mõned mööduvad täiesti märkamatult, justkui polekski midagi olnudki. Kandidaadid kõik ühtemoodi ilmetud – ei luba midagi erilist (järelikult pole midagi erilist ka karta), ei praali, ei sõimle, ei ähvarda – kodanik käib valimistepäeval jaoskonnas ära, poetab sedelikese urni ja pärast imestab, et kes põrgut need sinna volikogusse valis?
Samas võivad juba järgmised valimised päris pööraseks pöörata. Poliitikud käivad ringi tähtsal võitluskuke sammul, silmades raevukas pilk, suud vahul, nagu oleks koerapöörirohtu näksinud. Kui nad selles seisundis juhtuvad veel omavahel kokku minema, siis – hoia piip ja prillid! – ei tunne vend enam venda ega õde teist õde. Imesta ainult – mida kõike siis kokku räägitakse ja lubatakse, milliste sõnadega üksteist õnnistatakse või milliste tühiste asjade pärast üksteist reedetakse! Sellele ei oska kohe mitte diagnoosigi panna.
Rahvatarkus ütleb, et kõigepealt hakkab kala peast pahaks minema. Väga õige! Igasuguste poliitikutega on ka nii: poliitsõdades ehk siis valimiste-eelsel ajal tehakse kõige suuremaid imeasju ikka pealinnas! Võtame või needki valimised, mis peaksid justkui oktoobris tulema ja mida pole tänaseni aga veel ametlikult välja kuulutatud.
Tallinna reformarid on pähe võtnud, et kui neil peaks õnnestuma enne valimisi pealinna lasteaedades kohamaks ära kaotada, siis saab neil olema peaaegu sama palju valijaid kui keskerakondlastel, kes lubavad võimule saades endised õndsad ajad linnatänavatele tagasi tuua. Oleks siis, et ainult need kaks leeri on imelikuks läinud, teised – sotsid ja isamaalased, ju ka leilis – mis siis saab, kui lähebki nii, nagu reformarid kardavad!
Nad küll mõistavad, et kohatasu kaotamine ei ole kaine mõistuse vili ja seda püüab linnahärradele selgeks teha ka ülejäänud Eesti, aga kahtlusi see ei vähenda – millal Tallinn varem linnamüüri tagant tulevaid nõuandeid kuulanud on! Nii nad seal jõuravad: kaklevad, siis lepivad, rusikat taskust välja ei võta…
Kõrvalseisjana võiksid seda tsirkust jälgides ennast ribadeks naerda, kui see tegelikult nii kurb ei oleks. Ja üldse – haigete üle ei naerda! Pealegi on see natuke hirmutav ka – igasugused poliithaigused on ju hirmus nakkavad. Pea Tallinna kommetega poliitikud, kes maale elu uueks looma tulnud, seda haigust edasi kandma ei hakka. Sümptomeid juba on! Valija peaks tähelepanelik olema – siin ja seal on juba märgatud tegelasi, kes kukepoksi harrastavad ning karuta Katit meenutavad.