Alatu ja inetu on vägivalda õigustada

On isegi naljakas, kuidas mingi osa meie poliitikutest on äkki lätlasi imetlema ja meile eeskujuks seadma hakanud. Et vaadake, nemad seal hammustasid Istanbuli konventsiooni ridade vahele peidetud salajase pähkli katki ja tõid sealt kogu maailma ette Trooja hobuse, mille eestvedamisel viiakse läbi kõigi sugude ühtlustamine, mis seab ohtu kogu inimkonna tuleviku.
Sellest tuleb nii aru saada, et naisi on läbi ajaloo häbistatud, alandatud, pekstud ja piinatud ning see iseendast pole maailma veel elamiskõlbmatuks muutnud.

Kahekümne esimesel sajandil peaks vajadus selliste inimesi kaitsvate konventsioonide järele tõesti alandav olema. Eriti hästi tuli see ilmsiks Lätis, kus seimisaadikud seisid nagu alasti kuningad oma rahva ees. Paraku peegeldub sama seis ka Eestis meile väga selgelt vastu.
Istanbuli konventsiooni ehk tegelikult naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kokkuleppe eesmärk on vägivalla ennetamine, ohvrite kaitsmine ja karistamatuse lõpetamine. Euroopas seda just niimoodi mõistetaksegi: see on Euroopa Nõukogu inimõigusleping naistevastase vägivalla ja lähisuhtevägivalla vastu võitlemiseks, mille puhul eeldatakse, et liikmesriigid tunnistavad probleemi olemasolu ja kohandavad oma seadusi ning neid jõustavate õiguskaitse ja justiitsorganite praktikat.
Täiesti ebakohane on eesmärgi saavutamisele keskendumise asemel vehelda ideoloogiliste loosungitega ja poliitiliste rünnakutega nende vastu, kes naiste, laste ja üldse kogu lähisuhtevägivalla vastu välja astuvad.
See, kes väidab, et meie ühiskond on peaaegu diskrimineerimisvaba, et meil ei kiusata naisi taga, et perevägivalla tõttu kannatavad – kui ikka kannatavad? – ainult täiskasvanud ja lapsi see ei puuduta ning et lähisuhtevägivald on üldse üsna marginaalne probleem, mis ei saa kuidagi kogu ühiskonda mõjutada, ja et tegelikult on naistevastase vägivalla jutt ülepaisutatud, sest reaalset kaitset vajavad hoopis mehed – keda ühe EKRE poliitiku sõnul kohustatakse karistuse ähvardusel osalema riigikaitses ning andma nõudmisel riigi eest ka oma elu – näitab, kui tagurlik ta tegelikult on.
Sellise suhtumise ilmnemine Lätis oli ehmatav ja Eestis väljakäidud nõudmised võtta Lätist eeskuju on rohkem kui murettegevad. Poliitikud peaksid nägema, et tegelikult on vägivald ühiskonnas tõusuteel.
Küsimus ei ole pelgalt perevägivallas, vaid ka selles, mis toimub meie tänavatel ja teedel. Vägivald noorte hulgas, julmus, mis iseloomustab mitte ainult meie laste omavahelist käitumist, vaid peegeldab selgelt täiskasvanute maailma, kus on järjest rohkem pildis üleolev jõhkrus nii omavahelises kui ka tööalases suhtluses. Oma osa, ja sugugi mitte väike, on ka poliitilises vägivallas, mida viljelevad meie poliitikud Riigikogus avalikult üksteisega suheldes. Aga paraku ka see, mis toimub sotsiaalmeedias, eriti anonüümsetes kommentaariumites.
Juba on ilminguid, et see, mis on praegu veel virtuaalne või retooriline, võib peagi füüsiliseks muutuda ning tänavale jõuda. Need on peamised probleemid, mis ootavad nii seadusandjate kui ka valitsejate ühist ning ausat ja loomulikult poliitikavaba analüüsi, kui me tahame vältida, et seisame ühel päeval barrikaadidel.
Tuleb mõista, et konventsioonid, seadused ega karistused üksi ei paranda reaalset olukorda. Muutused sünnivad ikka ja ainult meie enda hoiakute ja tegude läbi. Seega on alatu võidelda konventsiooniga, mis võiks reaalselt kogu ühiskonda paremaks teha.