Helerin Väronen.
Viimasel ajal olen tööalaselt kokku puutunud seikadega, mis panevad natuke kukalt sügama ja mõtlema, mis ometi ümberringi toimub. Märksõnadeks on võim ja inimestevahelised suhted.
Seoses Rätsepa tee looga juhtusin kuulma lauset, mida tol hetkel oma artiklisse õunaaia „uusarendusest“ panna ei saanud, nüüd aga saan selle välja öelda ja see illustreerib väga hästi kogu olukorda, rohkem nagu polekski vaja öelda. Lause ise on selline: „Härrasmeheks kasvatakse aastaid, s**apeaks saadakse hetkega“.
Mõtlesin selle lause üle pikalt. Eks härrasmehed teevad ka vigu, kuid on mõned erinevused, mis neid sellest teisest eristavad – oskus oma vigu tunnistada ja teiste poolt öeldud kriitikat järgmisel korral arvesse võtta ja õpetussõnu rakendada. Kui aga järjekindlalt ja teadlikult eksitakse nii kirjutamata kui ka kirjutatud reeglite vastu, pole härrasmeheks (või ka daamiks) kasvamine enam võimalik. Ülbe ja üleolev käitumine teeb ennekõike kahju inimesele endale, tekitab teatud kuvandi temast ja isegi kui inimene siiralt tahab ennast muuta, on kahju juba tehtud ja keegi ei usu teda.
Selline võimulolijate ülbus ei kajastu ainult poliitilisel tasandil, seda võib kohata ka muudes valdkondades, ka sellistes, kus seda oodata ei oskakski.
Hiljuti olin tööalaselt tunnistaja jutule, kus üks tore muusikaõpetaja tunnistas, et tema enam ei taha laulupeole minna oma koolilastega, kuna talle on üks laulupeo juhtiv tegelane väga halvasti öelnud ja kriitikat ei ole kuidagi ka põhjendatud.
Kuidas aga õppida vigadest, kui ei öelda, mis sa valesti tegid? Needsamad kõrgetel kohtadel olijad on ise varmad kritiseerima ja hindama, kuid kui neid julgetakse kritiseerida, õpetada ja suunata, siis hoidke piip ja prillid, on oht lintšitud saada.
Selle võimulolemisega seostuvad ka inimestevahelised suhted. Väga tihti on näha, kuidas võimulolijad küll seaduse järgi peaks midagi lubama või keelama, kuid omavaheliste suhete tõttu teevad vastupidist. Ma tean juhtumeid, kus omavahelise mitteläbisaamise pärast ei lasta inimestel oma missiooni ellu viia, ei anta toetusi ja visatakse võimalusel igal ajal kaikaid kodarasse. Ja vastupidiselt ka, hea läbisaamise korral luuakse eeliseid, mis ehk on JOKK, kuid eetiliselt ja moraalselt vale. Vahel ajab küll lausa muigama, kui suured inimesed käituvad nagu lasteaialapsed, ollakse nõus midagi tegema vaid siis, kui keegi kindel isik on asjaga seotud, või vastupidi, pole seotud. Tegelikult ongi ilmselt nii, et kogu elu õnn ja õnnetus taandub inimestevahelisele läbisaamisele.
Sel aastal on koolirahu deviis „Mina olen eeskuju“. See lause peaks olema kõigil neil, kelle otsustest ja tegudest sõltub paljude heaolu, kusagil suurelt silme ees, et nad alati mõtleks, kas nende teguviis ja käitumine on sellised, et nad oleksid teistele heas mõttes eeskujuks. Üks asi on eksida, teine asi on oma eksimust tunnistada, sellest õppida ja edaspidi positiivne eeskuju olla.
