Kahel Märjamaa aukodanikust kirjanikul on nüüd oma mälestuspink

31. märtsi õhtupoolikul kogunes Märjamaa raamatukogu juures seltskond vaibaga kaetud pingi ümber. 14. detsembril 2025. aastal oli Märjamaa valla aukodaniku, kirjanik Arvo Valtoni 90. sünniaastapäev. Märtsikuu viimasel päeval avati kirjanikule mälestuspink. Selle valmistas Argo Asumets.

«Arvo Valtoni looming on jätnud sügava jälje Märjamaa kogukonna ja Eesti kultuurilukku,» ütles valla raamatukogu direktor Ede Talistu sündmust sisse juhatades. Nüüd on raamatukogu juures kaks pinki kahele valla aukodanikule – Harri Jõgisalule ja Arvo Valtonile. «See on koht, kus jalgu puhata ja meenutada loomingulisi inimesi, kelle sõnad elavad meis edasi, kuigi nad ise on juba meie seast lahkunud,» lisas Talistu.

„Vallale on suur au pidada omaks sellist kirjanikku nagu Arvo Valton. Ta sündis Märjamaal, pidas end märjamaalaseks ja ka puhkab siinses mullas. Tundes Arvo Valtonit ja Harri Jõgisalu isiklikult, annab see mõlemale pingile tähendust juurde,” ütles vallavanem Triin Matsalu.
Ka endine geoloog ja ühiskonnaaktivist Rein Einasto alustas mõttega, et kodukandi inimene oskab väärtustada nimelist pinki. Ta meenutas oma tutvust Valtoniga, mis sai alguse 1970. aastate alguses. Neil oli mõttekaaslaste ring, kes arutasid erinevaid teemasid, aga juhtmõte oli vastuseis võõrvõimule. Valton oli ka üks algatajaid «fosforiidisõjas» ja pakkus välja rohelise liikumise idee. Einasto sõnul oli Valton läbi elu sellise mõtteviisi kandja, et ühtki asja ei saa teha loodusega arvestamata.
Järgmisena võttis sõna kirjanik Jaanus Vaiksoo, kes luges ette katkendi Valtoni novellist «Rohelise seljakotiga mees». Vaiksoo rääkis, et Valton on kirjutanud rohkem kui enamik eesti kirjanikke, lisaks on ta teinud mehetegusid soome-ugri rahvaste kirjanduse ja kultuuride heaks. Kõneleja sõnul isikukultust Valton ei kannatanud, aga pingist kodukohas olnuks tal hea meel.
Vaiksoo meenutas, et 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevade ajal pidas Valton kõne, kus ta ütles, et Eesti peab saama iseseisvaks. «Valtoni põlvkond tegi selle heaks ära suurima töö. Ka Arvo Valtoni looming elab edasi,» kinnitas Jaanus Vaiksoo.
Mälestuspingilt eemaldasid katte Valtoni tütar Maarja ja poeg Hando. Siis oli mälestuspiltide tegemise aeg pingi juures.
Edasi jätkus sündmus raamatukogus. Arvo Valtonil oli tavaks esitleda oma uusi raamatuid esimesena just kodukoha raamatukogus, alles seejärel muudes kohtades. Ka seekord oli laual raamat, mille kirjutamise ajal lõppes autori elutee. «Õhtused pudemed» on pooleli jäänud käsikirja põhjal kokku pannud lesk Tiina Vallikivi. Valtonil oli tavaks kirjutada esmalt tekst ruudulise vihiku igale reale ja hiljem arvutisse lüüa. Osa materjali oli tal juba arvutisse löödud, osa märkmeid püüti pärast lahti muukida, kuid kõigest ei suudetudki aru saada, sest kirjutaja käsi elu lõpus värises ja tekst oli mõnikord loetamatu.
Valitud katkendeid raamatust luges ette Märjamaa gümnaasiumi õpilane Oliver Sale. Erilisena jäi kõlama neist järgmine: «Kõik teed viivad Rooma, aga kes mind seal võõras linnas ootama peaks. Leidsin üles tee, mis Rooma ei viinud, see oli mu kodutee.»
Tiina Vallikivi rääkis, et Arvol oli tavaks kirjutada talle pühendusluuletusi. Neistki loeti mõned ette.
Koostööst Valtoni raamatute väljaandmisel rääkis kirjastuse Kullapuu Grupp esindaja.
Kirjandusteadlane ja kriitik Janika Kronberg tõi välja, et viljakas kirjanik Valton on kirjutanud paljudes žanrites. Tema «Kogutud teosed» koos saatesõnadega on aga kui veel üks žanr – kollektiivne isikumonograafia, sest paljud inimesed on köidetele saatesõnu lisanud ja Valton on ka ise oma loomingut kommenteerinud.
Mälestusõhtul kinkis Märjamaa vald raamatukogule kaks Jaak Kadariku tehtud pastellmaali – Arvo Valtoni ja Harri Jõgisalu portree. Need ilmestavad nüüd raamatukogu saali.