Tanel Viks
Kehtna tuuleparkide arutelu on kinni jooksnud kahe äärmuse vahele. Kuu aega tagasi ametist lahkunud vallavanemana soovin aga avada ühe seni kabinetivaikusesse jäänud küsimuse: kas Kehtna vald suudab seda menetlust enam kanda nii, et ei kannataks omavalitsuse põhiülesanded, kogukonna usaldus ja valla tegelik otsustusvõime?
Haldusaparaadi lämbumine: liliputid ja Gulliver
Esimene ja kõige kriitilisem argument on praktiline: Kehtna vald lihtsalt ei suuda seda protsessi enam “ära menetleda”. Me räägime olukorrast, kus tuuleparkide planeerimine neelab ebaproportsionaalse osa valla intellektuaalsest ja ajalisest ressursist.
Majandusosakonna juht, kaks ehitusspetsialisti, kommunikatsioonijuht, arendusjuht, andmekaitsespetsialist, juristi rollis vallasekretär, volikogu sekretär jt – nende igapäevane tööaeg ei kulu enam valla arendamisele, vaid lõpututele selgitustaotlustele vastamisele, teabepäringutele ja vaidlustele. Iga vastus taastoodab uusi pingeid, mis omakorda loovad uusi päringuid. See on halduslik laviin.
Kui ametnik tegeleb hommikust õhtuni tuulepargi juriidiliste peensustega, siis kannatavad päriselt olulised asjad: menetlemata jäävad tavakodanike kasutusload, viibivad vastuskirjad, jäävad korraldamata hanked ja ülejäänud argipäev. Me seome end kinni nagu liliputid sidusid Gulliveri – meil on küll võimekas ja tugev omavalitsus, aga ta ei saa enam liigutada, sest on mähitud tuhandetesse menetlusniitidesse. See on varjatud kulu, mida ükski arendaja ei hüvita ja sotsiaalmajanduslik analüüs ei näita.
Paluküla nr 2: retsept kogukonna lõhestamiseks
Meil on Kehtna valla ajaloost valus õppetund – Paluküla Hiiemäe juhtum. See, mis sai alguse ühe ametniku valearvestusest 30 aastat tagasi, kes on täna tuulepargi menetluse eestvedaja, lõi kiilu kogukonna vahele aastakümneteks. Tulemuseks üle 30 korra kohtus käimist ainuüksi pühapaiga arendamise teemal ja veel vähemalt 25 kohtuasja samade osapoolte vahel teistes küsimustes.
Täna näen ma sarnast ohtu. Kui me nimetame 500 inimese allkirja või 52 leibkonna lubadust vallast lahkuda lihtsalt “emotsionaalseks purskeks”, siis me ei lahenda probleemi, vaid lükkame seda edasi dokumendiregistrisse ja kohtusaalidesse. Paluküla Hiiemäe kogemus näitab, et halduslikult “jõuga” läbisurutud projektid maksavad end kätte järgmistes konfliktides, halvates koostöövalmiduse vallas tervikuna.
Muutunud mängureeglid: kas tulu või tühjad pihud?
Võib tekkida küsimus, miks ma endise vallavanemana sellele protsessile varem pidurit ei tõmmanud. Vastus peitub mängureeglite drastilises muutumises ja ka tõsiasjas, et vallavanem ei saa otsuseid langetada volikogu eest.
Täna peab tunnistama, et üldplaneeringu kehtestamise ajal ei osatud tekkivat olukorda ette näha.
Vähemasti ei osanud vallavolikogu ja vallavanem, aga kindlasti oli see teadmine ametkonnal. Alustati plaaniga rajada 36 tuulikut, mis oleks toonud valla eelarvesse märkimisväärset tulu. Täna on tuulikute arv kahanenud umbes kümneni, kuid need on kordades kõrgemad. Valla prognoositav kasu on kahanenud 47 250 euroni aastas. Umbes 80 senti ühe pere kohta päevas.
Me menetleme edasi projekti, mille mastaabiefekt on arendaja jaoks kadunud, kuid mida hoiab elus riigipoolne lisatasu ametnikele. See tekitab aga õigustatud küsimuse: kelle käes on tegelikult võim? Kas see on rahva valitud volikogu või on see liikunud ametkonna kätte, kelle huvi on menetlust lisatasude nimel lõputult menetleda?
Kolm sammu normaalsusesse naasmiseks
Kehtna vald ei pea lahendama riiklikku energiakriisi oma haldusvõimekuse ja kodurahu arvelt. Pakun välja kolm sammu, et omavalitsus saaks naasta oma tegeliku fookuse juurde:
1. Halduslik ausus. Vallavalitsus kui täitevvõim peab tunnistama üle jõu käivat menetluskoormust ja asuma päriselt kohalike elanike huve kaitsma, mitte olema pelk arendaja ja riigi vahemees.
2. Poliitiline vastutus. Volikogu kui seadusandlik võim peab taastama oma juhtrolli ja lõpetama olukorra, kus strateegilisi otsuseid suunab ametkondlik inerts või lisatasud.
3. Kodanikuühiskonna märkamine. Kui 52 inimest teatavad valmidusest oma maksutulu mujale viia, peab vald seda võtma reaalse riskina, mitte tühja jutuna. Neile, kes on valmis protestiks vallast lahkuma, teen ettepaneku anda oma sõnumile konkreetne vorm: leida ühine aadress Rapla vallas, kuhu end vajadusel sisse kirjutada, ning anda vallavolikogule otsusekujundamiseks selge tähtaeg. Ilma seda tegemata ei võeta kahjuks kodanike muret, mida ametkond on nimetanud “emotsionaalseks purskeks”, lihtsalt tõsiselt.
Jah, selja sirgu löömine võib tähendada vaidlust arendajaga. Seda on näinud ka teised omavalitsused, näiteks Lääne-Nigula, Põltsamaa, Vinni, Raasiku, Mulgi, Haljala, Kose, Türi, Põhja-Sakala vald. Vaidlus ei pruugi lõppeda omavalitsuse kasuks, kuid väärtustel, isevalitsemisel ja kohalike huvide eest seismisel ongi oma hind, mis on kindlasti väärt enamat kui 80 senti päevas. Valla ülesanne ei ole olla riikliku energiapoliitika katsepolügoon. Valla ülesanne on hoida oma inimesi, elukeskkonda ja otsustusvõimet.
