Kreta Liis Reino
Juunikuu teisel nädalavahetusel muutus tavapäraselt vaikne Kehtna mõisa õueala salapäraseks ja romantiliseks Jane Eyre’i maailmaks. Kahel järjestikusel kesakuu õhtul toodi siinsete põlispuude all vaatajate ette suvelavastus, mis põhineb inglise kirjaniku Charlotte Brontë 1847. aastal ilmunud samanimelisel kultusromaanil.
Brontë romaan toob vaatajateni sügava ja emotsionaalse loo noorest naisest, kes ei karda karmis ühiskonnas oma põhimõtete ja vabaduse eest võidelda. Lavastaja Piia Põderi sõnul sümboliseerib “Jane Eyre” tema jaoks eelkõige öeldud ja ütlemata jäänud sõnade vahelist maailma.
“Me liigume ringi ja kanname mingisuguseid maske ja väärtusi. See on see maailm, millisena me end eksponeerime. Aga mind huvitab see teine, paralleelne maailm – ütlemata sõnade ning nende taga peituvate soovide ja vajaduste maailm, mis on meie kõigi sees, aga millel me ei lase pead tõsta,” avab Põder etenduse ideelist tausta.
Tema sõnul näitavad tekst ja lavastus mõnel korral hinge alasti olekut, mis ongi elu pärisosa. “Tasub ausalt vaadata vahel ka enda sisse – see võib osutuda võimsalt vabastavaks. Ma loodan, et publikus oli inimesi, kes leidsid enda jaoks lootuse. Ükskõik kui raskel teekonnal sa oled, võib alati juhtuda imesid, sest see ongi elu ja selle võlu.”
Kehtna mõisapargi ajalooline taust andis loole täiusliku raami. Tegelikult oli lavastusmeeskonnal alguses valikus kolm asukohta, kuid otsustavat rolli mängis õnnelik juhus. “Esialgu oli meil teine plaan, aga stsenaariumi kirjutamise ajal sain tuttavaks Kehtna mõisa omanikuga. Vestluse käigus ütles ta naljatades, et äkki ma sooviksin seal midagi teha – pakkusin idee välja ja saimegi kokkuleppele,” meenutab Piia mängupaiga leidmist.
Nii osutuski mõis ideaalseks valikuks nii seest kui ka väljast, pakkudes kena ja väärikat ümbrust ning võimalusi mitmekülgseteks tehnilisteks lahendusteks. “Pisike lisadetail, mis mind inspireeris, oli fakt, et selles mõisas tegutses ka kunagi tütarlastekool. Nagu öeldakse: inimene plaanib, jumal juhatab,” lisab Põder.
Kollektiiv, kes sügava loo vaatajateni tõi, koosnes Rapla maakonnas tegutsevatest andekatest noornäitlejatest. Etendusest võtsid osa Rapla kultuurikeskuse näitetrupi liikmed, Rapla gümnaasiumi draamakursuse õpilased ning tantsukollektiivi EFDF tantsijad. Näitlejate pühendumus oli imetlusväärne, sest tegemist ei ole pelgalt meelelahutuse, vaid sügavat psühholoogilist sisseelamist nõudva materjaliga. Peaosades särasid kahes erinevas koosseisus Anastasia Riis ja Robert Rebel ning Reti Lisett Rebel ja Carl Alas (Jane Eyre ja mister Rochester).
Lisaks näitlejatele oli etenduse õnnestumises suur roll meeskonnal. Lavastaja nägemust toetasid etenduse helilooja ja muusikajuht Patrik Sebastian Unt koos elavat muusikat esitanud keelpillikvartetiga. Liikumise seadsid koreograafid Tuuli Roosi ja Riho Pohla ning lavamaailma kujundas kunstnik Maarika Riismaa. Kostüümide ja üldkorralduse eest kandis hoolt Age Rebel.
Kokku toimus kahel varasuvisel õhtul neli etendust, mille piletid müüdi välja kiirelt nagu soojad saiad. Eriti põnevaks ja atmosfääriliseks tegi asjaolu see, et mõlema päeva viimased näitemängud algasid kell kümme õhtul. Kui esimesed etendused rullusid vaatajate ees lahti päevavalguses, siis viimased lavastused lõppesid pärast keskööd, mil mõisapark oli mattunud juba sumedasse pimedusse. Just öö saabudes pääses mõjule ka efektne valguskujundus, mis värvis mõisahoone fassaadi ainulaadsetesse toonidesse ning pakkus lisaks laval toimuvale vaatemängulist elamust.
Ehkki ilm näitas mõlemal päeval oma heitlikku nägu, ei vähendanud see publiku huvi ning selleks korraks mõisa õuealale spetsiaalselt ehitatud tribüün oli kultuurinautlejaid täis. Jääb üle vaid loota, et tavapäraselt vaikne Kehtna mõisapark ärkab sarnaste ettevõtmiste toel teinekordki ellu.
