Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / Fotod: Siim Solman
Seekordses vestlusringis 28. septembril osalesid Piret Minn (Valimisliit Rapla Vallakodanike Liit 2017), Margus Jaanson (EKRE), Jaak Pregel (IRL), Hans Liibek (Keskerakond), Märt Kubo (Reformierakond).
Ei osalenud Maili Metssalu valimisliidust Ühinenud Kogukond, kes põhjendas mitteilmumist sellega, et peab samal ajal olema varem kokku lepitud debatil Rapla Vesiroosi gümnaasiumis. Sotsiaaldemokraatide esindajale Madis Roodlale said takistuseks lennureis ja Tallinna liiklusummikud.
Tutvustage ennast, oma nimekirja ja tehke lühike ülevaade oma programmilistest seisukohtadest.
Pregel: Aastast 1992 kuni 2006. aastani on minu elu keerelnud vallatöö ümber. Enne seda olin külanõukogu viimases, mis ta siis oli, täitevkomitees ja sealt läksin sujuvalt Raikküla vallavanemaks. Algul olid vallavanem ja volikogu esimees ühes isikus. 2006. aastast olin volikogu liige kuni viimase perioodini, kui olin poolteist aastat volikogus. Tulin ära, osalt seetõttu, et omavalitsustöö ei pakkunud enam naudingut, ja ka seepärast, et Raikkülas hakkas IRL-i osakaal vähenema ja sõnumi väljaütlemine jäi nõrgaks. Tänase seisuga on meie IRL-i seltskond seal väga väikseks ja vaikseks jäänud. Liitusin Rapla nimekirjaga Tarmo Luki kutsel. Isiklik tunne on selline, et väge ja mõtteid veel on, et kohalikku elu edendada. Saan oma panuse suhteliselt väiksesse Rapla valda lisada.
Minu nägemus oli, et ka Kehtna ja Järvakandi oleksid liitunud Raplaga, paraku on teistel inimestel teised soovid, aga usun, et Rapla saab tugevaks.
Kubo: Meie nimekirja eesotsas on Toomet, Täpsi ja Pere, kes on siin pikemalt toimetanud ja keda inimesed teavad. Aga tahtsime, et teistest, liituvatest valdadest oleks ka inimesi, kes on ennast näidanud. Muidugi on Raplast inimesi, on nooremaid, on ettevõtjaid ja kaks vana veterani, Harri Õunapuu ja Märt Kubo, kes on elukogemusega ja vahel ütlevad teravusi. Mina isiklikult ei ole väga palju sekkunud, aga jälgin Rapla elu väga hoolikalt.
Oleme püüdnud saada aktiivseid inimesi, kes midagi teevad ja kes oskavad kokku võtta teiste inimeste seisukohti. Ma arvan, et see on päris hea nimekiri. Eks me oleme võimul ja meie pihta saab pilduda igasuguseid teravusi, aga kes on midagi teinud, sellel on ka kogemusi ja kogemus maksab tänapäeval. Nagu Raul Rebane ütleb, et inimesed usuvad igasuguseid jutte, erutuvad igasugustest asjadest ja ei saa enam aru, kus on tõde ja kus vale. Katsume vaadata valimistel inimesi ka tegude järgi.
Kui vaadata meie programmi, siis ma arvan, et valla käivitamine on üks tähtsamaid probleeme. Peame uue valla eesmärgid määratlema, mõtlema, kust saada vahendeid asjade jaoks, mida tahame teha. Tänapäeval on eriti oluline, millised on demokraatliku juhtimise efektiivsed vormid. Siin on meil endal olnud vajakajäämisi. Minu meelest võiksid vallajuhid rohkem rahvaga rääkida, sõna võtta, kirjutada, sest inimesed tahavad kuulda, kuidas meil tervikuna elu läheb. Asju tuleb seletada, mitte ainult säutsuda Twitteris või kuskil Facebookis teravusi öelda ja inetusi pilduda. Arvan, et selles osas on meil tööd küll.
Kui suurematest eesmärkidest rääkida, siis programmi on sisse kirjutatud ka Juuru, Kaiu ja Raikküla valla tegemisi ja tahtmisi. On ka mõningaid asju, mis erutavad meid rohkem: perearstikeskus; kuidas me saaksime selle eest seista, et haigla oma tegevuses kaotusi ei kannaks. Ka küsimused, mis puudutavad koolikorraldust: kuidas jätkavad vanad koolid, kui tuleb riigigümnaasium. Need, kes hakkavad valda juhtima, peavad tegema head meeskonnatööd, et asjad läheksid sujuvalt ühest olekust teise.
Veel on kavandatud Raplas lauluväljak korda teha, jalgpalliföderatsiooni abiga tahetakse jalgpallistaadion teha, korvpallimuuseum; Rapla kinost on juttu olnud. Võib-olla mõni ütleb, et seda on liiga palju väikese valla jaoks, aga kui me neid eesmärke ei sea, siis me neid asju kunagi ei saa. Peame mõtlema suurelt, aga mitte ka utoopiat ajama. Tundub, et senisest tähtsamaks muutub suhtlemine vabariigi valitsuse ja valitsusasutustega. Ja veel kord tuleks üle vaadata meie vajadused ja tahtmised.
Minn: Olen Rapla Vallakodanike Liidu vallavanema kandidaat. Meie üheks põhiväärtuseks on valla elanik ja tema teenindamine. Näeme oma valimisplatvormina küsimust, kuidas asju teha, mitte niivõrd seda, mida teha. Just tänu valdade liitumisele on väga oluline paika panna uued struktuurid, uued protsessid ja need toimima panna nii, et see, mida rahvas kohtadel soovib, saaks teoks. Ehk ehitada üles toimiv struktuur ja seda, mida tegema hakatakse, peaksid ütlema inimesed kohapeal, mida nad oma kantides oluliseks peavad.
Loomulikult tuleb seada prioriteete, loomulikult on vallal rahakott ja sellepärast tulebki inimestega suhelda ja selgitada, et kui täna ei saa, siis miks ei saa ja millal saab.
Kui programmist rääkida, siis kõigepealt lapsed-noored, haridussüsteem tervikuna, kuidas hakkab tööle riigigümnaasium. Lasteaedadesse lisajõu andmine, sest logopeedilise abi andmine lasteaias hoiab tõenäoliselt ära
suuremad probleemid edaspidi. Parimas eas inimesi saame toetada ettevõtluskeskkonnaga. Kui vallad liituvad, tuleb üle vaadata taristu, et see toimiks. Tuleks kaardistada ja toimima saada võrgustik kodus töötavatele inimestele, sest tööjõuturg on teatud mõttes kvalitatiivses muutuses. Loomulikult tuleb olla pildil ja pakkuda võimalusi Tallinnast välja kolivatele riigiametitele ja olla atraktiivne suurematele ettevõtetele, kui neil on huvi Tallinnast välja tulla, samuti kohalikele inimestele ettevõtlusega alustamiseks ja selle arendamiseks. Ja loomulikult vanadus. Väärikas vananemine on oluline võtmesõna. Et Rapla hooldekeskus saaks ühel hetkel ikkagi valmis. Need on asisemad plaanid.
Ma olen ise Raplas kasvanud ja koolis käinud, töötanud pikki aastaid Sadolini värvivabrikuga seotud ettevõttes. Kuigi ma töötasin palju Raplast välja, võimaldas see mul maailmas koguda juhtimiskogemusi. Kasvava organisatsiooni töös hoidmine on olnud minu leib. Suures rahvusvahelises masinavärgis töötades mõtlesin tihti, kui põnev oleks töötada kohalikus asutuses, kus kõik on hästi lihtne ja lähedal. Üks võimalus seda kogeda oleks valla juhtimisel, nii et hea meelega panen oma õla alla selle suure valla töölesaamisele. Arvan, et organisatsiooni liitmise ja kasvatamise kogemust mul on.
Jaanson: Hingelt ja taustalt olen ettevõtja, aastast 1996. Viimased 12 aastat olen töötanud Juuru vallavanemana. Avalikku sektorisse sisenedes olin ettevõtja mõtete ja vaadetega ja võib-olla lõhkusin palju asju julgelt, aga see toob avalikus sektoris tagasilööke. Elan praegu Raplas ja olen EKRE nimekirjas, sest mind motiveeris mulle ettepaneku teinud noorte meeste-naiste seltskond, kes viitasid, et nende eesmärk on laiapõhjaline maakonna katmine. ROL-i viimase juhina oli minu idee hoida maakond – kuigi mõned ütlevad, et seda maakonda pole olemas, siis viimase 25 aasta jooksul on Rapla maakonna identiteet kindlasti tekkinud – koos. Kui Märjamaa ja Kohila vaatavad mujale, siis ma arvan, et nende vaade on vale.
Meie valimisprogrammi üks põhiidee on, et kogu Rapla maakonna tasakaalustatud areng on meie enda kätes. See tähendab, et arengud tuleb kokku leppida selle ruumi sees, kaasa arvatud need naabrid, kes uude Rapla valda ei kuulu. Olulistes arengutes kokkuleppimine on nii Raplale kui ka naabervaldadele väga oluline. See on selle piirkonna arenguvõti.
Meie nimekirjas on neli persooni, kes on piirkondade juhid. Me ei ole oma vallavanema kandidaati nimetanud. Kui see võimalus tuleb, siis me selle inimese enda seest leiame. Viitan sellele, et juhti ei peaks valima avaliku konkursiga, vaid juht peab tulema meie enda seest.
Inimene peaks tunnetama keskkonda, kuuluma siia ruumi, siis ta kannab nimetust vallavanem, vastasel juhul on ta direktor, nagu avaliku teenistuse seadus seda täna käsitleb.
Meie jaoks on väga oluline ettevõtlus ja selle ruumi korrastamine. Ma ei ütle, et seda on vähe tehtud, aga seda ei ole piisavalt tehtud. Noortel inimestel peab olema võimalus siin tööd teha, siis tekib juurde elamuehitus ja sidusettevõtted. Selle n-ö Tallinna magala versiooni peaks ära lõpetama. Peab olema võimalus ka siin tööl käia, see on kõige alus.
Liibek: Kui ma eelmine kord kandideerisin Vallakodanike Liidus, siis ainult protestist ühe persooni vastu, kelle jaoks oli riigi tasandil tähtis ainult Tallinn. Nüüd olen Keskerakonna nimekirjas tagasi. Minu tööalane suhe Rapla vallaga on aastast 2002, kui kandideerisin esimest korda volikokku. Sellest ajast olen olnud nii valitsuses kui ka volikogus. Viimasel aastal olen olnud Rapla vallavalitsuses koosseisuvälisena. Sellist valitsemisvormi pole varem Rapla vallas olnud.
Usun, et ühinenud Rapla vallas suudavad kõik kandideerivad isikud mõistlikku koostööd tegema hakata. Kui valimisnimekirjasid vaadata, saab iga nimekiri keskmiselt 4 mandaati ja läbirääkimise kohti on kõigil päris palju. Meie nimekiri ei ole pikk, aga kandepind on võimalikult lai, üle nelja valla. Seekord on rohkem rõhku pandud kvaliteedile, et oleksid inimesed, kes midagi ütlevad ja teevad. Väikses piirkonnas ei peitu jõud igakord massis.
Kindlasti on meie prioriteediks haridus, see on ka eelarvest kõige suurem koht. Mis siis, et tekib riigigümnaasium, see ei tähenda, et koostöö lõpeb haridusvaldkonnas. Samamoodi olen alati rõhutanud Rapla piirkonnas ettevõtlust ja töökohtade loomise vajadust.
Valla osa on pakkuda võimalusi, arengutele kaasa aidata, alates planeeringute menetlemisest kuni elluviimiseni. Vallavalitsus peab olema inimese teenistuses, mitte vastupidi. Täna kumab tihti läbi vastupidine. Sellest ma aru ei saa, selline suhtumine on mulle võõras. See peab muutuma. Olen seda meelt, et meeskonna paneb kokku vallavanem, mitte volikogu, ja poliitilised ametikohad on minu jaoks tabu.
Neljas põhirõhk on hoitud ja turvaline elukeskkond. Raplas on seda mingil määral saavutatud, aga inimeste turvalisele liikumisele suures vallas aitab kaasa ühistranspordikorraldus, et inimesed saaksid liikuda ja teenused oleksid igas valla otsas kättesaadavad. Ma ei poolda küll omavalitsust, mis igas piirkonnas töötab oma reeglistikuga, aga mismoodi kommunikatsioon toimima hakkab, et inimesd teenuse kätte saaksid, on korraldamise küsimus.
Mismoodi uue suure valla struktuur peaks välja nägema, kuidas äärealad seotud saavad?
Liibek: Mina näen, et igas piirkonnas on oma teeninduspunktid. Osavallad mulle ei sobi, see pigem killustab kogukonda. Tänapäeva IT-lahenduste juures peaks kohapeal teenuste kättesaamine olema lihtne. Kohapeal on paar spetsialisti, ei pea olema tervet koosseisu. Dokumentatsioon on elektrooniline, inimesed saavad vorme täita, neid on võimalik edastada omavalitsuse spetsialistile. Ei pea sõitma Purkust või Kuimetsast Raplasse asju ajama.
Üldise struktuuri osas toetan Margust, et vallavanem peab olema oma inimeste seast valitud. Ta tunnetab siis rohkem oma kohustusi. Suvel välja pakutud valla üldine juhtimisstruktuur läheb minu nägemusega suhteliselt palju kokku.
Kubo: See, kuidas ühinevad vallad lülituvad, on päris mõtlemapanev asi. Olin pikka aega Haabersti halduskogu – mis oli ka nagu osavald – arengukomisjoni esimees. Arengukomisjon andis arendatavatele projektidele esialgse hinnangu, linnavalitsus võis meiega mitte arvestada, aga ta teadis meie seisukohta. Meie ei saanud otsustada, aga me andsime oma hinnangu. Võib-olla kolme aasta pärast pole seda vaja, aga alguses võiks olla mingisugune vorm, ma ei ütle, et osavald, aga mitte ka päris nii, et mingi punt on teinud endale kogukondliku organisatsiooni ja ütleb, et me esindame rahvast. Võiks olla nii, et nimekirjas järgmised, kes volikogusse ei saanud, moodustavad selle piirkonna halduskogu. Nad on ikka teiste poolt valitud, mitte lihtsalt kokku tulnud huvilised. See tuleks kuidagi institutsionaliseerida.
Teise kontra panen Margusele. Kohe kindlasti ei saa me inimeste vaba tahet eirata. Kui nad tahavad Tallinnas tööl käia ja oma suured maksurahad siia tuua, siis selle vastu pole meil mitte midagi. See on kogu maailmas niimoodi, et sõidetakse teise kohta tööle. Meie suur eelis on hea raudteeühendus Tallinnaga, ei pea autoga sõitma. Eelist ei tohi ära kaotada. Aga see on ka õige, et siia tuleb samuti töökohti luua. Kõik ei taha iga päev Tallinnas või kuskil mujal tööl käia.
Rapla on hea koht elamiseks, ei ole ainult magala. See on hea koht laste kasvatamiseks, aga samas on see hea koht, et jõuda Tallinna tööle või Pärnusse suvitama.
Minn: Kõigepealt unustaksin ära nimede panemise. Las igaüks nimetab Raplat nagu tahab, kas magalaks või arenevaks, peaasi, et inimesel on siin hea olla. Mul on väike kartus osavaldade suhtes. Ma saaksin aru, kui kõik reformieelsed vallad oleksid teinud osavallad, aga täna, kui osa teeb ja osa mitte, võib kujuneda, et reformieelne Rapla vald ongi nagu see päris volikogu ja siis on veel osavallad. Võib tekkida konflikt ja vajadus end tõestada, aga kui rahvas on nii otsustanud, tuleb meil sellega toime tulla.
Kolmas asi, mida näeme suures vallas, on see, et juhtimises tekib maatriksi süsteem, kus on väga suur oht nn silotornide tekkimiseks, mida me riigitasandil kurdame, et üks ministeerium ei tea, mis teine teeb. Seda peaksime valla juhtimisel mitte laskma tekkida, et on näiteks finantsfunktsioon, mis ajab ainult oma asja, on haridusfunktsioon, mis ajab oma asja, ja nad omavahel ei räägi.
Liibek: Mina näen vallavalitsust küll nii, et igast ühinevast vallast on valitsuse juures koosseisuväline liige, et informatsioon jõuaks vallavalitsuse laua taha.
Kubo: On ka see võimalus, et piirkonnast on inimesed volikogus või komisjonides ja moodustavad seal selle piirkonna tuumrühma. Nemad võivad ka olla selle piirkonna halduskogu.
Liibek: Absoluutselt.
Jaanson: Mina ei toeta absoluutselt osavaldade ideed. See [vald] peaks olema sidustatud, et olla juhitav, aga struktuur peaks olema kokku lepitud laiemalt. Rõhutan maakondlikku koostööd, RAEK, ROL, omavalitsused. Aga tekitada konflikt, et tekib täiesti uus omavalitsus, millesse me usume, millesse oleme vabatahtlikult kokku tulnud, ja siis üks hakkab teises nurgas kodu mängima… Ma ei saa sellest aru.
Kubo: Siin on see, et kas Juurut ei olegi enam või? Üleminekuks, enesetunnetuseks võiks alguses olla mingisugune… Ma ei ütle, et osavald. See ei ole hea sõna muidugi, aga mingisugune struktuuriüksus.
Jaanson: Täitsa nõus. Mina ei ole ka seda meelt, et peame kohe täitsa ära lõpetama ja siis uuesti alustama. Esimesel aastal peab olema leebe, jätma teenuskeskused, vaatama, kuidas see mudel hakkab kujunema. Siis juba, et keegi vastutab mingi valdkonna eest piirkonnapõhiselt ja nad on võib-olla valitsuse liikmed. Mitte ei juhi valda, aga on seal kõrval.
Mida te teete selleks, et ei korduks sama olukord, mis juhtus pärast kahe Rapla ühendamist? Te räägite Raikkülast, Juurust ja Kaiust, aga ei räägi Kodilast, Purilast ega Kuusikust, mis on praeguseks suuresti hääbuvad piirkonnad. Mida te teete, et sama ei saaks nelja või kaheksa aasta pärast öelda Kaiu, Vahastu või Juuru kohta?
Jaanson: Juurus oli meil sama küsimus, kui hakkasime pikaajalisi perspektiive planeerima. Oli selge, et igale poole me investeerida ei jõua. Tuli jagada loogiliselt piirkonnad ja kutsuda kokku need külad, kes kuhugi piirkonda kuulusid. Leppida kokku valdkondade lõikes, millised on soovid, et see piirkond jääks ellu, et oleks kaetud nende soovid. Valla võimalused ära kaardistada ja panna pingerivi ja ajakava paika. Siis rahvas toetab, kõik on jälgitav ja tekib usaldus. Keegi ei saa minna Kodilasse midagi andma, kui see ei ole kokku lepitud.
Minn: Me ei tohi tekitada õhkkonda, et mida teie teete nende jaoks. Inimesed ise peaksid ka ütlema, et meil on sellised võimalused ja sellised probleemid, hakkame tegema.
Kubo: Me loodame, et aeg on sellest (Rapla linna ja valla ühinemisega – toim) ajast edasi läinud. Me räägime palju kodanikuaktiivsusest. Peame rohkem ellu äratama selle, et kohapeal on mingigi institutsioon, kes võtab kokku need arvamused, toob siia ja ütleb, et perspektiivis oleks meil seda ja seda vaja. Ma loodan, et kodanikuühiskond aitab meid siin, aga selle eest tuleb hoolt kanda.
Selles mõttes oleks halduskogu või esinduskogu väga oluline Kaius, Vahastus, aga ka Kuusikul, Purilas… Purila inimesed tunnevad, et nad on unustatud, maha jäetud ja kõrvale lükatud vallavalitsuse poolt.
Liibek: Purilas on üks konkreetne asi, miks räägitakse, et vallavalitsus on selle ripakile jätnud. See on pelletitehas. Seal on käputäis inimesi, kes on selle asja suureks puhunud, aga valdavalt pakub see töökohti jne.
Pregel: Osavalda mina sisuliselt ei poolda. Vaadates Raikküla keskuse Tamme küla ja Rapla suhet, siis see vahemaa on nii väike. Me elame juba ammu siin Rapla külje all. Teenuskeskuste asi tuleb esimese nelja aastaga selgeks saada. Kui Märjamaal ühineti, siis lepiti Valgus kokku käimised maareformiga seoses, aga mingil ajal on see kadunud, kõik on jäänud Märjamaa keskusesse.
Mul on tunne, et meid seoks ja liidaks sport ja kultuur, huviringid. Esimesel neljal aastal tuleks siia hästi palju panustada. Majandusinvesteeringud kipuvad laiali valguma. Ka arengukavad on poolest saati realiseerimata. Kas uues omavalitsuses ongi kõike vaja?
Juuru on väga jõuliselt välja tulnud osavallaga.
Jaanson: Seal on lihtsalt osavallavanema kandidaat olemas.
Kubo: Ma tuleksin Jaagu jutu juurde tagasi. Mind väga vaimustas Baasi tekkimine. Seal toimub pidev regulaarne töö. Kuidas saaks teha, et Kaius või Vahastus ka teataks, et on selline Baas, et seal on kursused ja kontserdid. Ma arvan, et ega inimesed ei teagi sellest. Selles mõttes on õige, et kui mul on vaja aia taga natuke puud kohitseda, siis selle saab internetis aetud, aga suhtlus ei saa jääda ainult internetti. Vaja on ka, et inimesed kokku saaksid ja räägiksid. Sa ei tee igale poole väga põnevat huviringi, sa pead saama nii, et kui siin on toredad üritused, oleks kohal mitte 30, vaid 60 inimest. Inimesed võib-olla tuleksid, aga miski segab neid, kas infopuudus või tahtmise puudus. Inimesed peaksid tahtma ka kaugemalt tulla.
Jaanson: Kõik piirkonnad on erinevad. Et midagi toimuks, peavad olema tegijad. Aga seal, kus vastuvõtjat ei ole, ei saa midagi teha. Sinna tuleb panustada, kus vastuvõtja on.
Minn: Kui inimene ikka ise ei soovi, ei kuule, ei näe, siis ei saa aidata.
Jaanson: Vahastus ja Kuimetsas on huvilised olemas, nad ei vajagi Baasi. Nad käivad ka kolmekesi või kolmeteistkümnekesi koos ja teevad oma kultuuriüritusi. Aga neid tuleb toetada, seda ei saa praegu ära lõpetada.
Kubo: Muidugi. See on õige, kui valda siduda, siis läbi selle, et nendel üritustel, mis siin toimuvad, oleks vallarahvast suuremalt koos.
Minn: Ma ei näegi alternatiivi. Ma ei kujuta ette, et Raplas mõtleb vallavalitsus, mida Vahastus tegema hakkame. Ta ei mõtlegi seda välja, loomulikult ta ootab sealt initsiatiivi ja nägemust.
Küsimus ei ole selles, kas vallavalitsus mõtleb, mida Vahastus teha, vaid selles, kas Kaiu jääb kool alles, kas Kabalasse ja Hagudisse jääb kool alles. Raplas on kaks suurt kooli.
Minn: Sellised jah-ja-ei-küsimused on talkshow elemendid. Kõik see, mis puudutab inimesi, lapsi, on mingisuguse piirkonna jaoks arengukriitilisem, on juhtumipõhised asjad.
Liibek: Asi on kogukonna inimestes kinni. Persoonides on küsimus. Hagudis on inimesed, kes võitlevad piirkonna eest. Kuusikul on eestkõnelejad olemas. Kodilas kahjuks on valik tehtud inimeste poolt, miks kool hääbub, lasteaed. Inimesed käivad valdavalt väljas tööl, neil on mugav lapsi keskusesse lasteaeda-kooli viia, kus kõik, ka huviringid on käe-jala juures. Lihtsalt hästi tobedalt on seal välja kujunenud. Samas kõrval Oelas käivad üritused.
Kubo: Tuleb vaadata kvaliteeti, kas miski jääb või mitte. Kui kool on ikka väga väike… Tänapäeva maailm on suhtlemismaailm, ei saa ikka lapsi päris kümnekesi harida. Tuleb hoida niikaua, kui saab, aga kui kvaliteet alla läheb… Nii on ka muude asjadega. Ei saa kultuurimaja hoida ja palka maksta, kui seal üritusi ei toimu ja inimesed ei käi.
Jaanson: Kui räägime täna haldusreformist, mis on pannud inimesi otsuseid ette tegema ja lahkuma, siis võti on selles, et piirkondadega tuleb avameelselt rääkida. Tuleb luua usaldus, et see piirkond on selle ruumi osa. Kui lepitakse piirkonnas kokku, et need-ja-need asjad hakkavad liikuma ja ei kaotata ära seda, teist ja kolmandat, siis on võimalik need asjad üles ehitada. Peab olema ka mingisugune optimaalne situatsioon, mida saab hoida. Paljudes kohtades ei ole see enam võimalik, sest inimesi on juba liiga vähe. Need piirkonnad, mida on veel võimalik elus hoida ja kus on mõte ja tahe olemas, nendega tuleb läbi rääkida ja usaldus tuleb taastada nii, et tegevus lepitakse pikemalt kokku. Nad ei pea iga päev mõtlema, et homme kaob võib-olla see ja ülehomme too.
Liibek: Rapla vald on tegelikult koostanud piirkondlikud ehk kandi arengukavad. Julgen küll nii volikogule kui ka valitsusele tuhka pähe raputada, et neid arengukavasid, mis on kantidega kokku lepitud, päriselt lõpuni käsitletud ei ole. Need ongi olnud teisejärgulised.
Ole täpne, nendega pole absoluutselt arvestatud.
Liibek: Päris seda ei saa öelda, et absoluutselt ei ole, aga nendega on vähe arvestatud.
See kantide teema, mis mõned aastad tagasi Raplas üles võeti, oli äärmiselt oluline, see tõmbas kaugemad kandid Rapla külje alla, aga viimasel neljal aastal on need praktiliselt ära unustatud. See tekitab umbusku keskuse suhtes. Küsin Juuru valla seitsme küla kohta. Kas nende Rapla valda jäämise probleem tuleb suures volikogus arutusele, nagu neile on lubatud?
Jaanson: Elu ei ole nii lilleline, nagu selles kirjas. Esiteks, olen olnud Järlepa elanik, oleme sinna ehitanud väga tugeva struktuuri, väga tugeva kogukonna kümne aasta jooksul, kui ta oli täitsa hääbumas. Samal päeval, kui Juuru volikogu tegi hääletuse, kas minna Kohilasse või Raplasse, istuti nurgas ja korjati inimestelt allkirju. Samal päeval korjati see n-ö meelsus kokku. Aga kui oleme demokraatlikus kogukonnas, tuleb need avaldused kahtlemata läbi vaadata. Miks Juuru seda ei teinud, oli see, et Juuru oli veel omavalitsus ja volikogu tegi otsuse, et me ei lase valda kaheks. See oli meie õigus minna kas vasakule või paremale, aga minna ühe tervikuna. Seda võib kaheti võtta, aga minu isiklik arvamus on, et sel hetkel oli otsus õige.
Selge on ka see, et kui üks piirkond ikkagi ei kuulu sellesse ruumi, siis tuleb seda ka selliselt vaadata. Järlepa on hakanud Kohila ruumi kuuluma tänu sellele, et leppisime mõned aastad tagasi Kohila vallavanemaga kokku, et kui Juuru gümnaasiumiaste suletakse, paneb Kohila vald bussi käima, et Järlepa lapsed saaksid minna Kohila gümnaasiumisse, sest Raplasse on pikem maa. Nüüd on hakanud ka põhikool seal käima. Loogika ütleb, et kui oleme reformi teinud, siis lähme sellega lõpuni. Tuleb teha neile selgeks, et neil pole ka siin ruumis midagi viga. Tegelikult ei ole Kohila neile rohkem pakkunud, ka siin ruumis on võimalused. See, mida lubasid need tegelinskid, kes kirjutasid Järlepa rahvale, et tulge meile, meil on parem – ma arvan, et see oli Rapla koalitsioon, Lukk, Toomet ja Pere –, vihjab sellele.
Kubo: Kaius oli ka paar küla, kes tahtsid teisele poole minna. Ma arvan, et inimesed elavad oma elu, aga nad tahavad kuhugi kuuluda, see on selge. Kui nad lähevad läbi Kohila tööle, siis võib neil olla lihtsam lapsi sinnapoole viia ja neist võib aru saada, aga teiste jaoks see küll tähtis ei ole. Ma siiski arvan, et ära tuleb see kindlasti arutada ja mingi selgus anda, kas kindel ei või luua mingi perspektiiv. Kui inimesed elavad ikka sinnapoole, siis öelda vägisi, et peate ikka siiapoole käima, ei ole vist tänapäeva eluga hästi kooskõlas.
Liibek: Raikküla vallast kolm küla lähevad Märjamaale. Kindlasti ei saa volikogus eirata Järlepa küsimuse arutamist. (Naerdes:) Arutame kasvõi seda, kas seda tuleb arutada või mitte.
Minn: Minu meelest tuleb sellistes olukordades selgeks teha, kas tegu on kitsa huvigrupiga või kogukonna selge trendiga, sest nende tõmbekeskus on mujal. Ma arvan, et on olnud juhtumeid, kus huvigrupp on osanud manipuleerida kogukonnaga.
Aga lähme edasi Rapla kui maakonnakeskusega. Seoses maavalitsuste kadumisega tekivad juhtvallad, kes peavad võtma endale täiendavaid kohustusi. Paraku tuli Kohila vallaga kohtumisel välja, et see piirkond Raplat oma tõmbekeskuseks ei pea. Ka Märjamaa vestlusringis öeldi seda. Märjamaa EKRE esindaja kirjutas meile selgelt, et mingisugust maakonda pole enam vaja. Mis te teete selleks, et Raplast saaks väga oluline keskus ka Kohila, Märjamaa, Vigala jaoks? Märjamaa ja Vigalaga on probleem ka selles, et ühistranspordiühendus Raplaga praktiliselt puudub.
Kubo: See algab valitsuse poliitikast. Kui valitsus ütles Juurule, et liitute ja kõik, siis see oli nii. Kui valitsus ütleb Kohilale, et ei lähe te kuskile, siis Kohila ütleb, et me praegu ei lähe. Mina olen ka seda meelt, et maakond oleks moodustanud mingi tugeva terviku nagu Saaremaa vald, aga läks teistmoodi ja olukord on keeruline. Kuna Rapla maakond on suhteliselt uus, võib-olla sellest ka need mõtted, aga need mõtted võivad Kohilas ja Märjamaal ka mööda minna. Kuhu nad ikka lähevad. Valitsus peab looma vajaduse, et oleksid mingid regionaalsed identiteedid. Kui ta seda ei tee, midagi ei toimu…
Kas Rapla tahab olla maakonnakeskus? Kui tahab, siis kuidas ta peaks siduma teisi omavalitsusi?
Liibek: ROL-is ongi kriis, et Rapla nimetab ennast maakonnakeskuseks, aga pole suutnud ennast ümberkaudsetele valdadele maha müüa, et nad aru saaksid, et Rapla on maakonnakeskus.
Jaanson: Olgem ausad, kui vahel tundub, et see on olnud persoonidevaheline konflikt, siis tegelikult on üheksa olnud ühte meelt ja Rapla ei ole. Paraku on see nii olnud ja mitte keegi pole tüli kiskunud. Tegelikult on Rapla tänu ROL-ile ja kokkulepetele võitnud ka maakonnakeskusena. Nüüd sõltub kõik sellest, millised jõud hakkavad omavalitsusi valitsema. Kui teadlikud ja avatud nad on väljapoole suhtlema. Kõik neli võivad hakata oma asja ajama, ka neid asju ise korraldama, mida riik on pannud n-ö maakondlikult tegemiseks. Kui ühiseks lahendamiseks antud ülesanded koondada näiteks ROL-i, sõltub juhtidest, kes lepivad omavahel kokku, et mõistlik ongi seda teha maakondlikus mastaabis.
Pregel: Märjamaa on iseenesest nii tugev, et temal pole tõesti momendil Raplat vaja. Haigla on, teenused enam-vähem kõik paigas… Et teda siia juurde tõmmata, tuleb teda hoopis ära väsitada. Aga see on rumal mõte.
Kubo: Kui midagi siin ei toimu, ei tule nad üldse siia. Midagi peab toimuma, kasvõi mõtleme uued identiteediüritused välja. Laulupeost on vähe. Kirikupäevi on teistel ka. See on üsna keeruline küsimus ja võtab aega. Kohila tunneb oma jõudu ja on Tallinnale lähemal.
Jaanson: See võib mingil hetkel miinuseks kujuneda.
Liibek: Aga ikkagi, jäävad ju alles ROL ja RAEK ja valitsus pole ju otsustanud, mismoodi see struktuur nende nägemuses olema hakkab. Pole teada, kuidas see ühine ülesannete täitmine toimima hakkab.
Osa funktsioone tuleb ikkagi juhtvallale ehk maakonnakeskusele.
Minn: Mina olen aru saanud, et haldusreformiga optimeerib ennast riik, mitte omavalitsused. Kui mina peaksin seda projekti juhtima, oleksin oluliselt konkreetsem ja nõudlikum. Praegu on tekkinud segadus sellest, et on jäetud vaakum – ise otsustage. Nii on olnudki, et Läänemaa laguneb jne. Ma Kohila asemel mõtleksin, kas on parem olla üks tugev tegija kuskil pundis või väikevend ühes teises pundis, kus on juba tugevad ja jõukad ja mainekad haldusüksused ees.
Liibek: Olen 100% seda meelt, et neil, kes on haldusreformi läbi viinud, on juhe kokku jooksnud. Sihukene demokraatia mängimine ja kõigile otsustusõiguse andmine, et teeme nii nagu ise tahame… Oleks võinud teha maakonnad omavalitsuseks, nagu Tarmo Loodus 10 aastat tagasi ajas.
(Jär
Kubo: Nojah, Kaiu on valla osa, aga ta on kaugel. Kehtna on lähedal, aga hoopis teine vald. See on, kuidas kokku saadi. Ma olen ka selle poolt, et riik peab protsesse juhtima. Ja keskusel peavad olema funktsioonid.
Jaanson: Võtame seda Reformierakonna retoorikat, et ehitame spaa. Aga mõttekoht on siin, kuidas Kehtnat integreerida.
Kubo: Jah, aga kus sa ka ei lähe, inimesed on harjunud neid asju lähedalt saama. See ei ole tänapäeval mingi ime.
Jaanson: Aga kas seda peaks avaliku rahaga tegema?
Kubo: Ei, seda ma ei väida.
Jaanson: Ma ei ütlegi, et seda ei peaks tegema, aga teeme õigeid asju õigel ajal.
Kubo: Jaa, muidugi, aga mõtlema peab.
Liibek: Kaereperes on ka mingi huvigrupp, kes arvab tõsimeeli, et see peab Raplaga liituma.
Jaanson: Nüüd me jõudsime Kaereperre, väga tubli! Meil on kutseõppeasutused, mida riik tahab anda omavalitsustele üle. See pole loogiline, see peaks olema riigi prioriteet pakkuda õppekavasid jne, aga see on ka maakonna võimalus tugevdada oma õppeasutusi. Need on mõlemad rekonstrueeritud, sisustatud, aga õpilasi on vähe. Ühiseid asju, mis võiksid olla maakonnakeskuse korraldada, leiab veel.
Liibek: Kogu logistika, ühistranspordikeskus.
Ka piirkondade integreerimisel on keskustel erinev filosoofia. 2002. a ühines Märjamaal kolm äärmiselt keerulist ja kehval järjel omavalitsust. Neist on tekkinud ennast ühtsena tundev omavalitsus. Tahan tähelepanu juhtida sellele, et äärmiselt oluline on olla mitte iseteadev keskus, vaid mõelda ka teistele aladele.
Liibek: Sellest Märjamaa ühinemisest on ka 15 aastat möödas. Töö tõttu olen seal päris palju käinud ja näen, kuidas Loodna kandis asjad käivad. Võin öelda, et väljanägemine on parem kui sisu. Kõik taandub persoonidele. Kui meil Hagudis ei oleks eesotsas Aivar Arakut, kes hoiab koolimaja avatuna, siis oleks asjad teistmoodi. See on täiesti inimestes kinni.
Kubo: Ja juhtide töö ka.
Mida lubate koos teha? Tuleb spaa või ei tule?
Kubo: See asi algas saunast, mis ära kadus. Kui sauna ei hakka ehitama, siis tuleb ehitada koht, kus kooliõpilased saavad ujuda. Küll ta tuleb, ma olen täitsa kindel. Kõiki asju ei tule, mis maailmas on, aga veekeskus on muutunud maailmas täiesti tavaliseks asjaks. Küsimus on selles, et üleminekuperiood ei tohi jätkuda samas stiilis, nagu seni on väiksemaid valdu juhitud. Kui on kantide või seniste valdade arenguplaanid tehtud, tuleb neist iga kahe kuu tagant üle käia ja vaadata, mis toimub. Kui me tahame, et see vald hakkab tööle, peame hirmsat vaeva nägema.
Minn: Väga palju on kinni arengukavas. Need kipuvad olema pikad ja raskesti loetavad, räägivad kõigest. Nad võiksid olla konkreetsemad, et kõrvalttulijal, kes peab võtma arengukavast mingi kontsentraadi ja selle eelarvesse panema, oleks lihtsam.
Kubo: Igal juhul tehakse koalitsioonivalitsus ja valitsus teeb endale neljaks aastaks plaani. See peab ka kante laiemalt lahti kirjutama.
Liibek: Mis te arvate sellest, et Juuru ei saanud ühinemislepingu koostamisel kaasa rääkida?
Jaanson: Meil ei ole vajagi rääkida, meil on seal kõik olemas.
Liibek: Mul on ka see küsimus, et kui uus suur vald kokku tuleb, kas sellest ühinemislepingust peetakse kinni?
Jaanson: Ei! Seda lepingut oli vaja ühinemisprotsessi lõpetamiseks. Tuleb uus volikogu, struktuur pannakse paika, arenguid ei saa selle dokumendi järgi pidurdada. Paljud asjad tuleb muuta, teha selliseks, et nad tegelikult hakkaks tööle.
Kusagil piirkonnas on sellega arvestatud, et nii jääb, nagu me rääkisime.
Jaanson: Mingid inimlikud aspektid kindlasti jäävad. Keegi ei lähe lõhkuma.
Kubo: Leping on selleks puhuks, et kui läheb jamaks, tuleb leping lauale tuua ja vaadata.
Pregel: Investeeringute kavad olid seal päris suured. Järgmine aasta need ikka mõjuvad.
Minn: See on piisavalt keeruline ja suur muutus, oleks tark struktuuri moodustamise ajal lasta operatiivsed asjad tiksuda kokkulepitud kujul.
Kubo: On lootust, et tulumaksuprotsent eelarvesse suureneb, natuke ikka võimalust tuleb juurde ja seda tuleb kantidele kantida.
Pregel: IRL-i soov on selline, et rõhutaks spordile, kultuurile, alusharidusele.
Liibek: Olgem ausad, uus volikogu saab olema päris kirju. Vesi on alguses väga sogane. Esimene poolaasta näitab meeskonna tugevust ja koostöötahet. Kui eelarvet märtsi lõpus vastu ei võeta, siis teame ise, mis saama hakkab.
Jaanson: Lõpetuseks ütlen, et palju on räägitud ühisgümnaasiumi staadionist. Mina olen seda meelt, et maakonna esindusstaadion peaks asuma Raplas. See baas peab olema, kus trenni teha. Sinna juurde ka treenerid.
Minn: Mind teeb väga nukraks, et kergejõustikustaadioni siin ei ole, aga kõik on kinni inimestes. Kas kergejõustiklased leiavad siia oma Jaak Karbi või surume Karbile naelikud jalga, aga niisama üksi seda ehitada… Teha seda nii, et me ei tea, kes on see karismaatiline isik, kes hakkab seda sisuga täitma, on väikese riskiga.
Jaanson: Aga seal on praegune ühisgümnaasium ja tuleb riigigümnaasium, kes seda iga päev kasutavad.
Minn: Samamoodi ujulat, täitsa nõus.
Kubo: Kergteid on tehtud, need on väga vajalikud, aga paljudel tänavatel pole kõnniteid. Kui linna kõnniteed pole korras, on ka piinlik.
Jaanson: Väga nõus! Juuru valda pole ühtegi investeeringut antud kergtee ehitamiseks. Lapsed käivad keskasulas keset sõiduteed. On poliitiline otsus teha kergteid, neid tehakse metsa ja põllule, aga neid tuleks panna õigesse kohta.
Minn: Kõik need projektid – staadion, ujula, ka tennisehall – on väga vajalikud, et kasvatada vallaelanike arvu ehk tulubaasi, aga enne tuleks ära teha need asjad, mis on pooleli: hooldekeskus, kultuurimaja, keskväljak. Juurus on veel koolimaja remont.
Jaanson: Hooldekeskuse teema tuleb üle vaadata. Kuusikule on hakatud ehitama uut. Kõikides liituvates omavalitsustes on see olemas. Struktureerige ära, kuhu tulevad lamavad kliendid vms, kasutage seesama Kuusiku ära. Kas tõesti on vaja seda suurt hooldekodu? Seni on see olnud Rapla prioriteet, aga raha pole selleks olnud. Seega tuleb vaadata, millal mingeid asju teha.
Minn: Rapla kogukonna jaoks on see õhkuvisatud asi. Inimesed, keda see puudutab, ootavad, mis toimuma hakkab. Midagi peab toimuma, aga lihtsalt pilduda ideid, et meil võiks olla hooldekeskus ja ujula ja staadion ja tenniseväljak, nii ei saa.
Kubo: Hooldekeskus on täna tehtud sobimatusse majja, seal paljud võimalused puuduvad. Ma olen nõus, et see ei pea tulema kohe, aga ta võiks kunagi tulla. Aeg näitab, mida volikogus välja pakutakse.
Liibek: Eakad peavad saama hooldatud ja hoitud, see tuleb ära lahendada.
Minn: Peab vaatama, milline on mõju valla kassale, siis saame edasi rääkida.
Viimane küsimus, kuidas prognoosite oma väljavaateid? Mis te arvate sellest väljaütlemisest, et valimised võidavad kaks valimisliitu ja EKRE?
Jaanson: Ma arvan, et meil läheb hästi.
Pregel: 70 häält peab saama kandidaat, et volikogusse saada.
Kubo: Meie kuulume tegijate hulka, aga see on rahva valik. Kui on usk, et metsast tulevad mehed ja teevad elu paremaks, andku minna. Ka erakonnad on head, aga see mõte peab liikuma, et vaatame, kas asjad on õiged. (Jaansonile:) See mõte on ka teil, aga kui tahate hakata kultuuri retsenseerima ja inimeste elu väga täpselt korraldama, siis vaat niipalju teile!
Jaanson: See on peavoolu suund, meie oleme Rapla esindajad ja tegeleme kohaliku eluga.
Minn: Vallakodanike Liit on oma mõtete taga ka pärast valimisi. Tahan öelda, et ka suurtes kontsernides vahetatakse vedajaid välja. Mitte selleks, et eelmised oleksid halvad olnud, aga tekib mugavustsoon, suletud pilk. Lihtsalt, et paremat soovida sellele organisatsioonile, vahetatakse juhid välja. Selles ei ole midagi isiklikku.
Liibek: Kui kohalikud inimesed tulevad valima, siis nad valivad inimesi, kes kogukonnas midagi teevad. Ärme sega omavahel riigipoliitikat ja kohaliku omavalitsuse arenguid.
Usun, et koalitsioon saab kokku ja on kõigi jaoks positiivse märgiga.
Kubo: Ja väga tähtis on, et meie ajakirjandus jälgiks väga tähelepanelikult ja annaks ikka matakaid, mitte et EKRE keskstaap ütleks, et see ajaleht kirjutab halvasti, selle paneme kinni.
Madis Roodla (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) vastus
Meie eesmärk on Rapla valla elanike arvu kasvatamine, et pakkuda läbi suurenenud tulubaasi loodavate võimalustega sellist valda, kuhu tahaksid nii noored kui ka vanad tulla ja jääda elama. Pakume nii elanike arvu kasvatamiseks, tulubaasi suurendamiseks kui ka vallaelu arendamiseks välja mitmeid meetmeid, mis püstitatud eesmärke täita võimaldavad.
Elanike arvu suurendamiseks tuleb meie elanike seas läbi viia nii teavitustööd kui ka pakkuda pealinnas tööl käivatele seda „präänikut“, mille tõttu paljud Tallinnas tööl käivad Rapla elanikud pole enam Raplasse sisse kirjutatud – tasuta transporti. Lisaks tuleb soodustada noorte spetsialistide Raplasse (tagasi)kolimist. Selleks peab vald tegema lisapingutusi lisandväärtustega töökohtade tekkeks. Seda võimaldaks näiteks ettevõtlusinkubaatori loomine ja korralike kaugtöövõimaluste pakkumine.
Lisaks eelnevalt mainitule peab kodukoht pakkuma võimalust ka kvaliteetseks elamispinnaks, kodulähedasi haridusasutusi ja mitte vähem olulisi vaba aja sisustamise võimalusi. Vallal on võimalus parandada elamufondi nii erinevate toetusmeetmetega kui ka koostöös ettevõtjatega loodavate riiklike üürikorterite läbi. Peale juba mainitu tahame tuua Eesti esimese kodanikupalga pilootprojekti just Rapla valda.
Kuidas integreerida endised Juuru, Kaiu ja Raikküla vallad kõige valutumalt uude Rapla valda? Kindlasti on siinkohal oluline tagada kõigi teenuste võimalikult kodulähedane kättesaadavus ning bürokraatia miinimumini viimine. Juhtimise puhul tuleb silmas pidada juhtimismudelit, kus on tugev esindatus igast uue Rapla valla kandist. Lisaks peame oluliseks kohalike kogukondade kaasatust, sealhulgas ka külavanemate rolli suurendamist. Kindlasti ei saa uue valla ühise identiteedi loomise protsess olla kiire, kuid kõik võimalikud juhtimistasandi muudatused peavad seda toetama.
Kindlasti tuleb Meeri Ehandi kirja arutada, kuna mina isiklikult usun rahva enesemääratlusõigusesse.
Kuidas kavatseme teha Raplast arvestatava maakonnakeskuse olukorras, kus Kohila ja Märjamaa ei pea Raplat oluliseks? Kindlasti oleks siinkohal vaja kasvada suuremaks linnaks, et Kohila ja Märjamaa peaks meid maakonnakeskuseks. Nagu ma ka ennist ütlesin, pean oluliseks seda, et inimesed saaksid kuuluda neisse haldusüksustesse, mis on neile endile kõige südamelähedasemad ning Rapla peab siinkohal kindlasti peeglisse vaatama ning arenema!
Lähme kindlasti valimistel head tulemust tegema ning meil on head kandidaadid ja väga tugev programm.
Maili Metsalu (Valimisliit Ühinenud Kogukond) vastused
Valimisliit Ühinenud Kogukond koosneb mitmekülgsetest erinevate elualade esindajatest, kes pärit kõikidest praegustest valdadest. Meile läheb korda kohalik elu ning me soovime panustada tasakaalu hoidmisesse uues suures Rapla vallas.
Meid pole kokku toonud võimujanu, vaid päris soov hoida elu igas uue valla piirkonnas ning eesmärk luua arvestav, inimestel põhinev juhtimissüsteem. Eriti oluline on see uudses, haldusreformijärgses olukorras, kus keegi ei tohi end tunda kõrvalejäetuna. Soovime, et otsustamine jääks kohalike inimeste kätte ja kuna meil on kogemustega inimesed igast valdkonnast, oleme pädevad tegema õiglasi, kaalutletud ja jätkusuutlikke otsuseid. Oleme tugev meeskond ja peame väga oluliseks koostööd, nii valimisliidu sees kui ka kõikide teiste tasandite vahel.
Meile teeb muret valla ja maakonna olukord ehk see, et millegipärast ei ole suudetud teha piisavalt koostööd. Me soovime juhtimise muuta läbipaistvaks ja kaasata sellesse võimalikult suures mahus kogukonnad. Viimased kaks on meie meeskonna valimisliiduks kogunemise suurimad eesmärgid. Uue Rapla valla eesmärgid on kajastatud valdade arengukavades, neid me austame ning teeme kõik endast oleneva, et valla areng oleks tasakaalustatud ja plaanipärane.
Endised Juuru, Kaiu ja Raikküla vallad aitavad kõige valutumalt uude Rapla valda integreerida selged eesmärgid (tulenevad uuest valla arengukavast) ja asjatundlik-läbipaistev vallajuhtimine. On vaja kindlat ja kogenud juhtimist, kuna on uus olukord, uus vald. Kiirustamine, ennatlike muudatuste tegemine ja vastandumine siin ei aita. Ühtesulamine võtab aega, seda ei tohi inimestele raskeks teha. Tuleb hoiduda kogukondade ja inimeste vastandumisest ning toetada tunnet, et ühtsusest on kõikidele kasu ning tuge. Kõik on uues situatsioonis ja selles võrdsed. Eelistusi kui selliseid ei tohi tekitada, sest oleme kõik üks suur pere. Ja inimeste jaoks ei tohiks teeninduses erilist muudatust tulla, see tekitab kindlustunde. Inimlikkusega jõuame rahumeelse ja ühtehoidva vallani.
Volikogu peab arutama kõiki teemasid ja see teema (vt Meeri Ehandi kirja) ei ole tabuteema. Abiks on volikogu komisjonid, osavallakogud. Kuigi pean end natukene ka Mahtra inimeseks, ei tea ma Juuru valla lõhenemisest palju. Haldusreformiga seoses jäeti oma vabatahtlikud, seadusest tulenevad võimalused kasutamata ja Juuru oli sundliidetav vald. See ajas Juuru inimesed tülli, kuid ühtki suppi ei sööda nii tuliselt kui keedetakse. Otsustajateks on ikka kohapealsed inimesed ja selleks tuleb nendega põhjalikult suhelda. Usun, et jõuame hea tulemuseni nii, et inimesed on terviklikult rahul.
Maakonna säilimine on väga oluline, just identiteedi mõttes. Valdade vahel on vajalikud toimivad partnerlus- ja usaldussuhted. Kui Kohila ja Märjamaa ei pea Raplat oluliseks ja Käru on lahkunud, tuleb küsida, miks maakond pole enam terviklik? Midagi on maakonna ja valdade juhtimises valesti läinud, see tuleb välja selgitada ja seda tuleb muuta. Koostöö ja tihe suhtlemine on heade muutuste alus. Usun, et Rapla maakonnal on tervikuna palju tugevusi, neid tuleb hoida ja arendada.
Hindan oma valimisnimekirja väljavaateid heaks. Usun, et praegustes valdades on väga palju inimesi, kes mõtlevad meie liikmetega sarnaselt, kes meid usaldavad ja kes tajuvad sama selgelt kui meiegi, et muutusi on tarvis.
Oleme valmis võtma vastutuse olema need, kes neid muutusi ellu viivad, ning anname endast kõik, et uues suures vallas on hea ja täisväärtuslik elada.
