Stina Andok / Foto: Siim Solman
Täna, 4. oktoobril teeb ettevõtja Maris Kaer Raplamaa ettevõtlusnädala raames ettekande oma teekonnast iseenda tööandjaks saamisel. Meie kohtusime temaga nädal varem, et rääkida pisut lähemalt sellest, kuidas aastaid palgatööl karjääri teinud naine otsustas ühel päeval oma ettevõtte rajada
est kohast, ning peab Raplamaaga endiselt sidet, kuid elab alaliselt juba aastaid Harjumaal. Seetõttu kohtume töönädala keskel tema peamises tegutsemispaigas, Tallinna kesklinnas. Alustuseks küsin temalt, mida hiljuti alustanud ettevõtjatelt ikka küsitakse – kuidas ja miks sündis otsus ettevõtjaks hakata.
„Mu isa, vend ja mees on ettevõtjad, aga ma ise kartsin seda,“ alustab Maris. Ta räägib, et kuigi on olnud pidevalt ümbritsetud ettevõtlikest inimestest, ta iseennast ettevõtjana ette kujutada ei osanud – see tundus kauge ja hirmutav. Samas tõdeb ta täna, et ilmselt on ettevõtjaks hakkamise mõte väikestviisi kuskil tagaplaanil juba kaua aega sees olnud, aga pole olnud julgust, et see samm astuda.
Siis hakkasid aga tuttavad Marise käest turundusalaseid nõuandeid ning teenuse hinnapakkumisi küsima. Nii oli eelmisel aastal naisel esimest korda laual küsimus, kas ta saaks oma töö eest veel lisaks raha küsida. Sinnamaani oli Maris järjepidevalt üksnes palgatööl olnud.
„Rääkisin siis mehele, et teen tuttavale turundusstrateegiat ja hakkan seda ellu viima, ning küsisin, kas ta oleks nõus oma ettevõtte alt arvet esitama. Tema vastas ei, kindlasti mitte. Istus mu kõrvale, võttis äriregistri lahti, ütles, näe, ettevõtte tegemine võtab viis minutit aega,“ räägib Maris oma esimestest sammudest ettevõtjaks saamisel.
Ettevõtjaks saamise hetkeni oli Maris kümmekond aastat müügi- ja turundusvaldkonnas tegutsenud, kuid alati kellegi alluvuses ja mitte iseenda peremehena. „Kui ma esimese arve välja saatsin, oli päris võimas tunne,“ õhkab ta. Marise sõnul on üks paremaid aspekte iseenda tööandjaks olemise juures see, et ise saab määrata enda väärtuse. Kellegi teise alluvuses töötades määrab kuupalga ja seega sinu töö väärtuse pigem tööandja.
Marise ettevõtte Profee OÜ tegevus sai alguse eelmise aasta septembrikuus, kuid alates tänavu kevadest on ta erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu täiskohaga iseendale tööandja.
„Kõik juhtus äkki,“ kirjeldab ta. Kevadel osales ta Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse korraldatud alustava ettevõtte baaskoolitusel ja seejärel võttis osa alustava ettevõtte mentorprogrammist. „Universum hoidis mind selles vaos kinni, positiivses mõttes. Ei saanudki mõelda teisi mõtteid, kõik lihtsalt juhtus.“
Kartis läbikukkumist ja hinnanguid
Marisel on kindel visioon, kes ta tahab ettevõtjana olla ja millist teenust teistele ettevõtetele pakkuda. „Ma tahan olla ettevõttes haldjas, kes võtab enda kanda turunduslikud ja müügialased tegevused viisil, et ettevõtja saab keskenduda ettevõtte teistele põhifunktsioonidele. Ta ei pea muretsema, kas ta toode või teenus on hästi presenteeritud, ja võib usaldada mind kui ettevõtet viisil, et see, mis on kokku lepitud, saab tehtud,“ ütleb ta selge sõnaga ja konkreetselt. Näiteks ei pea ettevõte muretsema, kas täna peab ta uudiskirja või pressiteate saatma, see oleks juba Marise ülesanne.
Ühena esimestest usaldas Marisele oma ettevõttele turundust tegema Marise isa, kes on olnud puidutööstuses tegev juba mitukümmend aastat. „Ta ütles, et tee mis iganes. Me lõime sotsiaalmeediakanali, praegu arendame veebi. Tagasiside on olnud äärmiselt positiivne ja ka tulemuslik müügi suurenemise poole pealt ja see annab kindlust,“ räägib Maris. Just pere toetus on tema sõnul andnud hästi palju motivatsiooni. Ta tõdeb, et kuigi tal ei ole kunagi olnud kahtlust, et teeb head asjad, saab ta alles nüüd oma väärtusele vastavat hinda küsida.
Kõige enam kartis Maris ettevõtluse juures läbikukkumist ja hinnanguid. „Raamatud kirjeldavad seda, et kui ei ole läbi kukkunud, siis ei ole õige ettevõtja. See hirm oli mul suur. Samas, kui mõtlen loogiliselt, mis see kõige hullem asi saab olla. Kui see on, et lähen palgatööle tagasi, siis see pole üldse hull asi,“ räägib ta. Ta kartis ka teiste hinnanguid, ise teadmata, miks see nii tähtis oli. Täna võib Maris juba aga öelda, et isegi kui ei lähe kõik täpselt nii, nagu oli planeeritud, ei ole sellest midagi.
Iseenda tööandjaks olemise juures on suurenenud Marisel oma töö suhtes vastutustunne. „Enam ei ütle hommikul keegi, mida sa täna tegema pead. Ühelt poolt on see suurepärane tunne, teisalt ka väljakutse. Lisaks ei ole tihti kellegagi nõu pidada vastukaaluks sellele, kui töötad suures meeskonnas. Mehega arutan küll, aga otsustama pean ise.“ Täna julgeb Maris tunnistada, et otsuste vastuvõtmine on olnud tema nõrk külg, mida on soovinud väga arendada ning palgatööl juhtivas rollis olles ei julgenud ta seda sugugi alati teha. Ettevõtjana töötades on Maris saanud seda oskust endas arendada. Samuti on ta pidanud läbi kogemuse õppima olema oma kokkulepetes varasemast konkreetsem.
Samal ajal ei arva Maris, et palgatööl olemine oleks eriliselt mugavam või turvalisem. „Näiteks saada koondatud võib olla kordades kergem kui see, et paned oma ettevõtte kinni, kui sul on juba kliendid, töötajad, investeeringud. Ettevõtlus on suur väljakutse, aga sa otsustad ise enda tegemiste üle, mitte sinu üle ei otsusta keegi kolmas, mis võib olla palgatööl,“ põhjendab ta.
Tõukeid ettevõtluse suunas sai Maris tegelikult juba Rapla Vesiroosi gümnaasiumis õppides, kui oli vaja teha äriplaan. Pärast keskkooli otsustas ta minna aga hoopis turismikorraldust õppima ning töötaski mitmeid aastaid reisivaldkonnas. Marist hakkas paeluma müügivaldkond ning sealt edasi juba see, kuidas toodet kliendile atraktiivseks teha. „Mõtlesin, et see on pigem turundus ning läksin Estonian Business Schooli rahvusvahelist ärijuhtimist turundusele spetsialiseerumisega õppima,“ selgitab ta.
Seal õppis Maris enda sõnul suuremat pilti nägema. „Õppisin nägema tervikut, kuidas ettevõtte erinevad funktsioonid töötavad ja kuidas turundus kõiki neid funktsioone toetab.“
Õpingute ajal veetis Maris pool aastat Lõuna-Prantsusmaal vahetusüliõpilasena, õppides muutuste juhtimist, kommunikatsiooni ja turundust. Seal õppis ta näiteks brändistrateegiate loomet ja analüüsi, mida ta ei tea, et Eestis turundajatele õpetataks. Sai luua brändistrateegiaid ja uute toodete lansseerimisi turgudele sellistele brändidele nagu Air France, Nestle, Victoria´s Secret. Prantsusmaal võõras keskkonnas rahvusvaheliste tudengitega ühise eesmärgi nimel pingutades koges Maris erinevate kultuuride põnevaid nüansse. „Mul oli enne juba tolerantsus suur, aga see kasvas veelgi,“ ütleb ta. Ka Marise ettevõte võiks tulevikus olla rahvusvaheline, seda nii töötajate kui ka klientide poolest.
Alles aastajagu päevi tegutsenud ettevõte on alles noor. Suure kogemusepagasiga Maris teab, et võid ükskõik kui hea professionaal olla, kuid keegi uksele koputama siiski ei tule. „Ise pead hästi palju vaeva nägema. Särin on sees, aga selline hea särin,“ räägib Maris.
Praegu on Marisel püsikliente, kellega on sõlmitud raamlepingud. Näiteks korraldab Maris neile online-turundust ning haldab sotsiaalmeediat ja veebilehte. Seda kõike saab ta teha oma kodukontorist lahkumata, ajades asju arvuti ja mobiiltelefoni abil.
On kliente, kelle puhul on kokkulepped, et ta viibib paar päeva nädalas füüsiliselt nende juures kontoris. „Nad ei soovi endale püsikohaga turundusinimest, sest see on personalikulu, aga neile sobib, et nad ostavad minu kompetentsi sisse. Nendel päevadel olen täielikult nende päralt,“ selgitab ta.
Lisaks tegutseb Maris projektipõhiselt. Ta toob näite, kuidas klient, kes peab Tallinnas Rotermanni kvartalis restorani, palus tal menüü ümber kujundada selliselt, et restoran esinduslikum välja paistaks. „Lõpuks lõin ma talle kogu nägemuse sellest, millised peaksid menüükaaned välja nägema, milline peaks olema esitlus. Lõin tervikkontseptsiooni kuni selleni välja, et viisin füüsiliselt trükitud menüüd neile laua peale. Neil on täna need kasutusel ja nad on väga rahul,“ räägib Maris.
Sellist töötamise viisi peab Maris tänapäeval kasvavaks trendiks. „Meie töösse suhtumine on hakanud muutuma. Natuke läheb veel aega, aga üha enam hakatakse juba praegu teenuseid sisse ostma. Väga sageli kardetakse, et kui ei ole püsiv töötaja, siis ta ei panusta, ei ole nii motiveeritud. Ma ütleks, et ta on kõrgemini motiveeritud,“ on Maris veendunud.
Turundushaldjana tegutsedes on Maris märganud, et väga paljud juhid ei mõista veel üldse turunduse tähtsust. „Kui juht ütleb, et turundus on miski, mida keegi kuskil teeb ja ma täpselt ei tea, siis ma ütleks, et väga pikka pidu ettevõttel ei ole,“ väljendab Maris oma seisukohta. Tema sõnul ei saada ka väga hästi alati aru, mis see turundus täpsemalt on. „Turundus võib tähendada ka seda, kuidas kiri ettevõttest välja läheb, kas sellel on signatuur näiteks,“ selgitab ta, kuidas turundus loob ettevõttest kuvandi. Lisaks, kuna ei teata, kardetakse, et see kõik on meeletult kallis ja kardetakse ka kasvõi nõu küsida.
Maris nimetab enda ettevõtet butiik-agentuuriks ehk personaalseks agentuuriks, kuna lisaks turunduses ise tegutsemisele vahendab ta oma ettevõtte kaudu mitmeid teisigi turundusvaldkonnas vajalikke teenuseid nagu näiteks kujundusteenust. Praegu on Maris ühenaisebänd, nagu ta ise ütleb, kuid viisaastaku plaan näeb ette kontorit väljaspool kodu ning ka teisi töötajaid.
„Olen ärevil, aga see on positiivne ärevus,“ ütleb ta tulevikule mõeldes. “Julgustan inimesi riskima ja võtma vastu väljakutseid, eriti siis, kui sa väga kardad, sest midagi väga suurepärast võib välja tulla.”
