Rain Terras, Rapla vallavanem
Pean valdadeülest koostööd väga oluliseks. Mitmes valdkonnas on see lausa hädavajalik. Jätkusuutlik koostöö peab aga toetuma mõlema poole õigustele ja kohustustele, lähtudes tervikvaatest. Iga konkreetne samm peab teenima pikaajalist lahendust.
Järlepa kandi näide on selles mõttes väga kõnekas.
Juba üle 10 aasta on Järlepa piirkonna laste loomulik koolisuund olnud Kohila. See on juba väljakujunenud praktika ning piirkonna inimestel on tekkinud inimlikult õigustatud ootus selle koolitee jätkumisele.
See ei ole iseenesest probleem. Piirkondade loomulikud liikumissuunad on osa igapäevaelust. Küsimus on selles, kas lahendame ainult ühe praktilise probleemi või vaatame selle tervikut.
Möödunud õppeaasta eel, vahetult enne kohalikke valimisi keeldus Kohila vald senisel kujul Rapla valla territooriumil kulgeva koolibussiliini rahastamisest ning Rapla vald pidi lühikese aja jooksul otsustama selle kaasrahastamise.
Miks ainult bussiliini küsimus ei lahenda probleemi?
Kui suur osa Järlepa piirkonna lastest õpib Kohilas, peab Rapla vald seadusest tulenevalt siiski hoidma valmisolekut pakkuda neile õppekohti oma koolides. Meie kohustus oma koolivõrku üleval pidada ei vähene. Küll aga väheneb Juuru Eduard Vilde kooli õpilaste arv.
Seega võib bussiliini rahastamine lahendada küll ühe mure, kuid see on vastupidises suunas pikaajaliste eesmärkidega. Sellise lähenemisega me ise doteeriksime ebamõistlikku ja ebakindlat haridusvõrgu arengut selles piirkonnas.
Rapla vallale on tulnud ka teistest piirkondadest ettepanekuid sarnaste kooliliinide avamiseks. Omavalitsus peab lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest. Kui loome ühe piirkonna jaoks erandi, siis peab olema erisus põhjendatud, miks sama põhimõte ei kehti teiste puhul. Kui liin toimib naabervalla poolt, siis sinna meie sekkuda ei saa ega soovigi.
Otsus selle kohta, et Rapla vald Järlepa liini ei toeta, pole veel lõplik. Otsus tehakse 17. juulil.
Milline peaks olema päris koostöö?
Minu arvates peab tõeline valdadeülene koostöö olema palju sisulisem ja süsteemsem.
Kui lähtume piirkondade loomulikest tõmbesuundadest, peavad laual olema ka suuremad küsimused: milline peaks olema kogu selle piirkonna valdade ülene haridusvõrk, milline on kummagi omavalitsuse vastutus ning kuidas jagunevad õigused, kohustused ja rahaline panus.
Kui üks kool täidab sisuliselt ka naabervalla osalist piirkonnakooli rolli, peaks sellele vastama omavalitsuste teadlik kokkulepe. Koostöö ei tähenda ainult kulude, vaid ka vastutuse jagamist.
Lauale tuleb panna pikaajalised lahendused kogu selle piirkonna koolivõrgust.
See ei ole hetkel ettepanek ühegi konkreetse lahenduse kohta, vaid näide sellest, kuidas strateegilisi otsuseid tuleks teha, millele saavad toetuda konkreetsed tegevused. Just sellist arutelu oleksid kahe omavalitsuse poliitikud pidanud juba aastaid tagasi ühiselt pidama.
Järlepa kandi inimestele on vaja kindlustunnet
Olen varem kirjutanud, et Järlepa kandi inimestele tuleb tagada pikaajaline lahendus.
Valdade ühinemise eel soovis väidetavalt suur osa Järlepa kandi inimestest liituda Kohilaga. Otsus oli teine, kuid koos lubadusega tuua lapsed Kohilasse ning toetada huviharidust. Kohila tagas bussiliini, Rapla huvihariduse.
Need lubadused lahendasid olukorra tol hetkel, kuid probleemi juurpõhjusega ei ole tänaseni sisuliselt tegeletud, vaid on tekitatud poliitiline mänguala inimeste hingerahu arvelt.
Ka viimasel kohtumisel kõlas mõte Järlepa piirkonna liitumisest naabervallaga. Mõistan sellise mõtte teket, kui inimesed peavad pidevalt elama ebakindluses.
See ebakindlus mõjutab ka piirkonna arengut. Kui puuduvad pikaajalised kokkulepped hariduse ja teenuste osas, mõjutab see ka inimeste otsust sinna kodu rajada. Kestlik piirkond vajab kestlikke kokkuleppeid.
Minu ettepanek edasiminekuks
Selliseid küsimusi ei peaks lahendama vastandumise, surve või pidevate konfliktide kaudu. Lahendusi saab otsida kas vastastikku survestades või konstruktiivse koostöö kaudu. Mina eelistan viimast.
Mul on rõõm tõdeda, et ka Kohila valla hea kolleeg Margus Miller on rõhutanud koostöö vajadust. Usun, et just sellest ühisest lähtekohast tuleks edasi liikuda. Koostöö peab vaatama ühe küsimuse lahendamisest kaugemale. Vajame lahendust, mis annab Järlepa kandi inimestele pikaajalise kindlustunde ning arvestab mõlema omavalitsuse õiguste, kohustuste ja vastutusega.
Esiteks taastagem olukord, mis kehtis enne eelmise õppeaasta algust. See taastab usalduse ning loob hea aluse järgmisele sammule. Meie jätkame samadel alustel huvihariduse toetamist.
Teiseks alustame ametlikke läbirääkimisi pikaajalise koostööleppe sõlmimiseks. Mitte ainult bussiliini rahastamise, vaid kogu piirkonna hariduskorralduse vaatest – lähtudes loomulikest tõmbesuundadest, võrdse kohtlemise põhimõttest ning mõlema omavalitsuse õigustest, kohustustest ja rahalisest vastutusest.
Sellisel olukorral ei tohi lasta lõputult kesta. Vastutus lasub mõlemal omavalitsusel. Me peame leidma lahenduse, mis kestab kauem kui üks eelarveaasta või valimistsükkel. Järlepa kandi inimesed ei vaja järjekordset ajutist kompromissi. Nad vajavad kindlustunnet.
Just sellist koostööd pean mina vastutustundlikuks valdadeüleseks koostööks.