Kristi Tamm
Olen viimasel ajal hakanud mõtlema: kui miski vastab vaid seaduse miinimumnõuetele ja formaalsele tõlgendusele, kas see on piisav? Kas see on ka eetiliselt korrektne? Ja kas ühiskond peaks toimima nii, et täidame üksteise suhtes ainult “miinimumprogrammi” ning otsime võimalusi, kuidas seda miinimumi veelgi vähendada?
K31 bussiliini ümber tekkinud segadus ei ole lihtsalt tehniline apsakas ega graafikumuudatus. See puudutab lapsi, peresid, tööpäevi, turvalisust ja kogukonna igapäevast toimimist. Kohila vald lahendas oma osa kiiresti ja selgelt. Rapla vald aga jäi nädalateks selgituste tasemele, mis ei andnud ei kindlust ega lahendusi. Tänaseni ei ole peredele üheselt selge, kuidas ja millisel kujul toimub tasumine igahommikuse koolisõidu eest.
13. augustil avaldas Rapla vallavanem artikli, mis kõlas viisakalt ja poliitiliselt korrektselt. Ta tunnistas, et teema jäi “vajaliku tähelepanuta” ning et ei saa eeldada, et tavakodanik jälgib valla eelarvedokumente. See on õige. Kuid just seetõttu ei saa vallavalitsus panna vastutust lapsevanematele, kes ei osanud aimata, et vald ei jätka senist rahastamist. Kui otsus puudutab laste kooliteed, ei ole tegemist pelgalt tehnilise muudatusega – see on otsus, mis mõjutab perede igapäevaelu. Selle suve veetsid kümned lapsevanemad puhkamise asemel Rapla vallavalitsuse tegemata tööd tehes, ja seda mitte vabatahtlikult.
Terras rõhutab, et poliitiline lubadus, õiguslik kohustus ja aastatega kujunenud praktika on “kolm eri asja”. See on tõsi. Samas tunnistab ta, et Järlepa piirkonna Kohila-suunaline koolitee on olnud reaalsus juba üle kümne aasta. See ei ole ajutine nähtus, vaid väljakujunenud elukorraldus, mille muutmine nõuab varajast teavitamist, sisulist koostööd ja käega katsutavat lahendust. Pelgalt viide tulevastele graafikumuudatustele või volikogu otsustele ei ole lahendus, mille põhjal saaks pered oma laste kooliplaane teha.
K31 liini ümber toimunu näitas, et Rapla vald ei suhelnud kogukonnaga enne otsuseid ega pakkunud alternatiive. Lapsevanemad pidid ise otsima infot, kontakte ja lahendusi. Kohila vald tegutses, Rapla vald lõpuks peaaegu vabandas – kuid Rapla valla elanikele ei ole tänaseni kehtivat, selget lahendust. See kontrast ei ole juhuslik, vaid peegeldab juhtimiskultuuri.
Siinkohal tahan öelda midagi väga lihtsat ja inimlikku: ma tahan elada vallas, kus kehtivad kristlikud põhimõtted – ligimesest hoolimine, austus, vastutustunne. Kui ma kellestki hoolin, siis ma mõtlen, kuidas temal oleks hea. Kuidas tema laps kooli saab. Kuidas tema päev toimib. Kuidas tema mure leiab lahenduse.
Usaldus tekib siis, kui kogukonda koheldakse partnerina, mitte adressaadina. Kui vallavalitsus soovib, et küla usaldaks valda, peab vald kõigepealt näitama, et ta usaldab küla: kuulab, selgitab, kaasab ja tegutseb. Ning vallavalitsuse tegevus peab tõestama, et neid saab usaldada.
K31 liini kriis ei olnud ainult logistiline probleem. See oli test, mis näitas, milline on Rapla valla juhtimise eetiline tase. Ja see test ei läinud hästi.
Poliitiline korrektsus tähendab, et sõnastus on pehme, toon on leplik ja avalikkusele antakse signaal, et “midagi on õpitud” ja asi lahendatud.
Eetiline korrektsus tähendab aga midagi muud: vastutuse võtmist, läbipaistvat selgitamist, kogukonna kaasamist, reaalsete lahenduste pakkumist, õiglust ja avaliku huvi kaitsmist. Eetiline omavalitsuse juhtimine tagab kogukonna heaolu ja usalduse avaliku sektori vastu.
On aeg küsida:
Kas poliitiline korrektsus on piisav?
Vastus on selge – ei ole.
Me vajame eetilist korrektsust.
Me vajame otsuseid, mis lähtuvad terve valla kogukonna heaolust, mitte poliitilisest kuvandist.
Rapla vald vajab mitte ainult poliitiliselt korrektseid sõnu, vaid eetiliselt korrektset juhtimist.
Seda ootavad lapsevanemad.
Seda ootavad külad.
Seda ootab kogu vald.
