Helerin Väronen / foto: Herbert Orgusaar.
14. oktoobril avati Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses näitus nimega „FOTO-POEESIA“. Näitusel olevate fotode autoriks on Indiast Assamist pärit Imran Hussain ja avamisel kuulis ka assamikeelseid luuletusi, mis pärinesid Bijoy Sankar Barmani sulest. Näitus on avatud kuni 29. oktoobrini.
Näituse avas kirjanik ja tõlkija Mathura, kes on India kultuuri uurinud ja tõlkinud hindi ja inglise keele vahendusel India kirjanike raamatuid. „FOTO-POEESIA“ saigi alguse Mathura tõlgitud Bijoy Sankar Barmani luuleraamatust „Pisarateoja, Keteton“, mis ilmus Allikaäärse kirjastuses eelmisel aastal. Kui Barman ja Mathura hakkasid raamatule kaanepilti otsima, jäi nende pilk pidama ühel Hussaini fotol. Tekkinud koostööst sündis näitus, mis avab siinsele publikule natuke Indiat, täpsemalt selle ühte piirkonda, Assamit.
India on suur, jäädes oma mõõtemetel Euroopa Liidule vaid napilt alla. Kui enamasti teatakse Indiast Mumbaid, Delhit ja Goad ning hindi ja sanskriti keelt, siis tegelikult on seal maakondi väga palju ja ametlikke keeli 23. Assam asub Kirde-Indias, ülejäänud Indiast eemal ja seal on põimunud omavahel mitmed kultuurid, keeled ja maastikud. Piirkond on tuntud traditsiooniliste eluviiside juurde jäänud hõimukultuuride poolest.
Näituse avamisele tulnud Barmani raamatu illustraator Leho Rubis oli kohaletulnutest ainus eestlane, kes reaalselt Assamis käinud. Tema kaudu käis Barman paar aastat tagasi ka Eestis, õppides pool aastat Tartu ülikoolis ja uurides oma teadustöö jaoks eesti mütoloogiat. Pärimuse ja pärandiga seostuv kajastub ka Barmani luules. Ta on pälvinud 2013. aastal India kõrgeima kirjandusinstitutsiooni Sahitya Akademi parima noore autori preemia.
Imran Hussaini fotod on pälvinud tunnustust kogu maailmas. Tema töid on esitlenud sellised kirjastused nagu Taylor & Francis (London), Delicious Books (Korea) ja Allikaäärne. Hussain oli näituse avamisele tulnud koos oma naisega, kes tõlkis mehe assami keele inglise keelde. Hussain rääkis, et Assamis on koos erinevaid kultuure, usundeid, rahvaid ja ka kliima on seal väga vastandlik. Kui Mathura küsis Hussainilt, mis paneb teda fotosid tegema, vastas ta, et tegelikult pole fotograafia tema põhiala. Ta tegeleb raamatutega, aidates muuta raamatuid ja internetiühendust kõigile kättesaadavaks. Fotograafias jäädvustab ta seda, mida näeb, ja leiab seeläbi endas rahu. Hussain sõnas, et see on paljuski meie enda teha, kas meieni tulev on negatiivse või positiivse tooniga ja tema üritab alati jäädvustada oma piltidele positiivseid hetki, lootusekiiri pimeduses.
Peale Hussaini fotode sai näituse avamisel vaadata tema loomingust kokku pandud slaidishowd, mille taustaks kõlasid Barmani assamikeelsed luuletused ja Mathura tõlked nendest. Silma jäi kontrastsus – ühel pildil võib näha rahvast täis linnakeskkonda ja juba järgmiselt vaatas vastu rahulik mägine maastik. Ka piltidel kujutatud inimeste hulgas leidus kontrastsust, näiteks india traditsioonilistes rõivastes tüdruk koos läänelikes rõivastes mehega.
Suurimaks kontrastiks India ja Eesti vahel on aga rahvaarv. Hussain vaatas oma naisega kohaletulnud umbes kolmekümmend inimest ja mõlemad tõdesid, et nii palju rahvast pole nad Eestis olemise ajal näinudki. Mathura lisas juurde, et üks India luuletaja, kes samuti kunagi Tartus õppis, katkus öösiti juukseid, sest siin olevat liiga vaikne, et magada saaks.
