Poelettidelt vaatavad mรถรถdakรคijaid juba nรคdalaid sรคravad kuuseehted, hiiglaslikud advendikalendrid ja muu kuld-kard. Poes kรคies tuleb tihti telefonist kuupรคeva vaadata. Tundub uskumatu, et telefon ei viska suurelt ette mรตnd detsembri kuupรคeva.
On ju alles novembri keskpaik ja jรตuludeni on tublisti รผle kuu veel aega. Vรตin pea anda, et pealinnas algas jรตulubuum juba oktoobri alguses. Eks saab ju nalja heidetud, et pรคrast jaanipรคeva hakatakse kohe jรตuludeks valmistuma. Palju tรตesti puudu ei jรครค.
Miks ometi on vaja juba praegu poeriiulid kuuseehteid tรคis laduda? Kas tรตesti keegi meist toob oma jรตulukuuse juba novembris tuppa? Vรตi on see ikkagi pigem viis tarbijatele meelde tuletada, et jรตuluaeg on saabumas ja tasuks rahakotti kergendama hakata. Jรตulud on kahjuks muutunud massilise tarbimise ajaks.
Kuidagi on kujunenud nii, et jรตulude kรตige olulisemaks osaks on saanud jรตuluvana. Ja mitte sellepรคrast, et jรตuluvana lรถรถb patsu ja laseb enda pรตlvele istuda. Jรตuluvana sรผmboliseerib ju kingitusi. Mis sest, kui jรตuluvana ongi Lapimaal liig hรตivatud vรตi pรตhjapรตdrad tรตrguvad. Peaasi, et tema hiigelsuur kingikott ikka ukse taha potsataks. Tรผhja siis sellest patsust.
Mul ei ole ju kingituste kui selliste vastu midagi. Kingitus on tore viis oma lรคhedastele nende olulisusest mรคrku anda. Kingitus, mis tuleb sรผdamest ja omab saajale tรคhendust, on ilus ลพest. Selleks tuleb aga aega vรตtta ja tรคhelepanelik olla.
Ka minul mรตlguvad vaikselt peas mรตtted, millega oma perekonda jรตulude ajal rรตรตmustada. Nuputan mis ma nuputan, aga ma ei suuda leida mitte kedagi oma lรคhedastest, kellele ลกampooni ja duลกigeeli komplekt sentimentaalset tรคhendust omaks. Ometi vรตib neid juba praegu poelettidelt avastada. Jรตululaupรคeva lรคhenedes hakkavad aga riiulid neisse lausa uppuma.
Pigem on need komplektid suurepรคrane viis, kuidas pood saab kiiret raha teenida. Kui on vaja kiiresti midagi kingikotti toppida, saabki midagi suvalist jรตuluehete kรตrvalt haaratud ja korvi visatud.
Sellised kingid teevad aga hinge haigeks. Neis ei ole tรผkikestki kellegi sรผdant vรตi sooje mรตtteid. Kรคsi sรผdamel, eelistaksin palju enam saada oma kรคtega kรผpsetatud piparkooke, vanaema kootud sokke vรตi joonistatud kaarti. Ja kui ei tulegi รผhtegi mรตtet jรตulukingiks, siis vรตib selle kingi asendada sooja kallistusega.
Miskipรคrast kasvab nimekiri inimestest, kellele midagi kinkima peab, justkui iga aasta. Paratamatult on raske teha sรผdamest tulev ja personaalne kingitus poolesajale inimesele. Esimese hooga tuleks ilmselt kriitiliselt รผle vaadata, kellele รผldse kingituse tegema peaks.
Praegu on veel aega. รkki ei lรคheks sel aastal hulluks ja ei alluks kaupluste manipulatsioonidele panna meid igasugust tarbetut trรคni kokku ostma lihtsalt sellepรคrast, et jรตulud tulevad. Teeks hoopis midagi ise oma kรคtega. Ja kui ise ikka รผldse ei oska, siis kuulaks vรคhemalt maad ja kingiks midagi sellist, mis kingisaaja kapinurka tolmu koguma ei jรครคks ja ka pรคriselt rรตรตmu tooks.
Katri Reinsalu
