Tanel Siilivask
Novembri esimeses pooles leiavad Märjamaa valla külades aset tuuleparkide eriplaneeringu aruteluõhtud. Soovitatavalt võimalikult väikeses ringis, kutsetega elanikele ja maaomanikele kuni 3 km kaugusel võimalikest tuulealadest. Korraldajate ees seisab dilemma, kuidas organiseerida seadusest tulenevaid avalikke üritusi poolkinnistena ja poolsalaja.
Reaalsus kipub olema sageli selline, kus kohalikud omavalitsused viivad suhtekorraldusfirmade toel läbi arendajate lobiüritusi, häbenemata isegi nimetada mastaapsele erahuvile vastanduvaid kodanikke rändtsirkuseks. Teema, mille üle me peaksime arutelu pidama, võiks sisse juhatada endise Euroopa energeetikavoliniku poolt korduvalt kasutatud progressile viitava väljendiga: „Kiviaeg ei saanud otsa sellepärast, et kivid said otsa.”
Hindamaks sellise sisutühja kalambuuri tõepärasust, küsigem endilt, kas kiviaeg lõppes otsa, kuna kivide kasutamine maksustati surnuks? Või hoopis seetõttu, et nad keelati sootuks ära? Tegelikult ei juhtunud ajaloos kumbagi…
Nii ei ole ka tuuletööstuse arendamise arutelud ja avalikkuse näiline kaasamine ajendatud Eesti energeetiliste ressursside lõppemisest või nende väärindamisvõimekuste ammendumisest. Ka mitte sellest, et meie endi maavaradest meie poolt toodetud elektrienergia oleks omahinnas konkurentsivõimetult kallis. Kodanike ülesanne neis ühesuunalistes ja enesestmõistetava lõpptulemusega menetlusprotsessides peaks justkui piirduma statisti rolliga, et näiliselt kaasatuna legitimeerida nn rohepööret, mille ideoloogilised ambitsioonid ei ole väiksemad kui võtta inimkonnalt isiklik toit ja tuli.
Notsust, kes veel hiljaaegu ruigas maainimestel laudanurgas, on tänaseks saanud ajalooline mälestus. Tulest, mis on olnud igaühe oma ja andnud meile energiat juba sadu tuhandeid aastaid lõkkena koopasuu ees või viimasel sajal aastal automootoris, peab saama järgneva paari aastakümne jooksul minevik. Ei mingit oma põlevkivi, oma elektrijaamu ega ka ahjus praksuvaid halge vanaisa talu metsast. Tuli saagu surnuks maksustatud või kui sellest ei piisa, ka lõplikult keelatud. Ei ole välistatud ajad, mil energia tootmisest põletamise läbi saab keskkonnaalane kuritegu.
Energeetilisel sõltumatusel olgu lõpp. Nüüdsest tulgu teie ainus energia võõrast tootmisest ja monopoolsest kaablist, mis on rajatud teie endi poolt subsideerituna, kinni makstuna, saamata vastu omandisuhet. Kujundlikult öeldes võetakse teilt teie ressursid ja teie tehas. Vastu antakse võimalus osta „odavat elektrit” võõrast tehasest, mille rajamise olete te vähemalt osaliselt ise kinni maksnud. See on protsess, mille läbi asetatakse teid omaniku rollist tarbija rolli, teilt võetakse teie omand ehk Eesti energeetika erastatakse „rohepöörde” sildi all.
Nüüd seisab teie ees põhimõtteline valik, kohustus võtta seisukoht ja langetada oma peas ühiskondlik otsus. Kas toetada eelpool kirjeldatut ja legitimeerida seda protsessi läbi tehniliste detailide arutelu? Või öelda Eesti energeetika likvideerimisele kindel EI! Iga kokkulepe pisidetailide üle toob lähemale hetke, mil teie kodukant muutub võõraks tööstuspargiks. Ja süüdistada jääb sel juhul vaid iseend, suutmatust öelda igal ajahetkel ja planeeringu igas faasis konkreetne EI! Vastutus ei seisne selles, kas teilt võetakse teie elamisväärne kodukoht ja omand, vaid kas te annate selle ise ära.
Põhjus, miks kohalik võim manitseb laialdast avalikku arutelu vältima ja kaasamiskoosolekuid läbi viima väikeses ringis, paari küla kaupa, ei ole juhuslik, vaid teadlik ja juriidiline. Koosolekud soovitakse läbi viia nii, et oleks esindatud vaid kaks sageli vastandlikku huvi – arendajate erahuvi versus kodanike isiklik huvi. Planeerimisseadus aga sätestab selge juriidilise argumendina „ülekaalukat avalikku huvi”, mis peab saama arendajate huvides ja planeeringu menetleja toel planeeringu menetlusprotsessist ellimineeritud.
Selline praktika asetab planeeringu menetleja selgelt arendaja poolele. Viies arutelu fookuse avalikult huvilt isikliku kinnistu detailidele, on tulemuseks vaid palju isiklikke huvisid. Laiem vaade Eesti energeetikale kodaniku positsioonilt ja selle väljendamine avaliku huvina ei ole pehmelt öeldes teretulnud.
Läinud KOVi valimiste eel kogusid märjamaalased MTÜ Eluterve Märjamaa algatatud petitsiooniga ligikaudu 1700 allkirja tuuleparkide eriplaneeringu lõpetamiseks. Planeeringu, mis hõlmab kogu valla territooriumit ja jääb meie elu mõjutama aastakümneteks. Siiani on vallavalitsus ja -volikogu jätnud selle tähelepanuta, eitades seda kui ülekaalukat avalikku huvi, mis oleks täiesti piisav argument eriplaneeringu lõpetamiseks, õigemini seaks ülepea kahtluse alla sellise planeeringu algatamise.
Vastuseis kodukandi muutmisele võõraks tööstuspargiks ei oleks tohtinud tulla ühelegi vallavolikogu liikmele üllatusena… Tuule suund on nord, nüüd on Sinu kord! Avalikku huvi ei esinda Sa üksi, vaid kogu Su pere ja lähikond, eestlase ja kodanikuna. Kui Sa ei soovi võõrast tuuleparki oma koju, võtad Sa spetsiaalselt selle aja, tuled koosolekule terve perega, teavitad üleaedset ja paned sõbrale südamele. See on Sinu panus ja vastutus seista enda ja oma lähedaste eest!
9. novembril Laukna lasteaias Linnupesa, Vana-Vigala rahvamajas, 10. novembril Russalu külamajas ja 11. novembril Märjamaa raamatukogus. Algus kõikjal kell 18.
