Signe Punnisk,
Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline psühholoog
Vaimsest tervisest räägitakse kohati rohkemgi kui füüsilisest. Vähem kõneldakse nendest vaimse tervise probleemidest, mis tekivad füüsilise haiguse tõttu. Iga kolmas vähipatsient on kimpus depressiooni, ärevuse või mõne muu vaimse tervise probleemiga.
Diagnoos toob kaasa šoki, nii patsiendile endale kui ka tema lähedastele. Iga inimene on erinev, mõni tuleb suure murega iseseisvalt toime, mõni vajab lähedaste ja ekspertide tuge, mõni teraapiat või tabletiravi, sest vaimse tervise seisund vastab juba haiguse kriteeriumidele. Üks on siiski kindel – vähidiagnoosi saamine tekitab kriisi, mis murrab isegi tugevaid, seega tasub sel hetkel tuge otsida.
Kuigi vähk on praeguseks paljudel puhkudel ravitav, on inimestel jätkuvalt eelarvamusi, hirme ja isegi häbi. Hea on, kui patsient tunneb isiklikult kedagi, kes on vähist tervenenud, aga eriti vanemate patsientide jaoks võib see näida lõpliku diagnoosina, millest välja ei tulda. Raviarst küll selgitab olukorda ja võimalusi, aga tihti minnakse diagnoosi kuuldes nii lukku, et küll kuuldakse, aga ei kuulata, ja see on šokiseisundi puhul normaalne.
Seetõttu on tähtis pärast esmase paanika või tardumise möödumist esitada kõik vastuseta küsimused, sest kogemuslikult taandub akuutne kriis pärast raviplaani saamist, mil inimene juba teab, mis temaga juhtuma hakkab. Paljud patsiendid tajuvad siis, et saavad hakkama, sest siht on paigas. Samas võib kriis jääda ka kestma või tulla hiljem tagasi, see sõltub hulgast asjaoludest. Ravi käigus võib ette tulla tagasilööke ja kaasneda kõrvalmõjusid, aga vaimse tervise probleeme võib tekitada ka ajutine tööst kõrvale jäämine või püüd teha ravi kõrvalt endises mahus tööd.
Šokk paranemisest
Kui diagnoosi saamise hingevalu on eeldatav ja ümbritsevatele arusaadav, siis märksa keerukam on mõista, et paljusid patsiente tabab tagasilöök pärast ravi lõppemist, kui onkoloog ütleb, et järgmine kontroll on alles mõne aja pärast. Kui seni on patsient teinud kohati ebainimlikke pingutusi tervenemise nimel, võib sellele järgnev pingelangus tuua kaasa ootamatu stressi, millega toime ei tulda ja mida ei pruugi ka lähedased mõista.
Tihti ei mõista patsiendid isegi, sest mõistus ütleb, et kõik on hästi, aga meeleolu alaneb, ärevus püsib, negatiivsed mõtted ja hirmud võtavad uuesti võimust. Mõnikord ei julgeta sellest rääkidagi.
Oluline on teada, et vähipatsientidele ja nende pereliikmetele on tehtud vaimse tervise abi kättesaadavaks. Neil on võimalik arsti saatekirjata ja riigi rahastusel pöörduda haigla psühholoogi poole nii ravi alguses, kestel kui ka pärast ravi lõppu, jälgimise perioodil. Seda räägitakse juba esmasel arsti vastuvõtul, aga kuna alguses on infot palju ja mõtted keerlevad diagnoosi ja raviplaani ümber, võib see teadmine kergelt kaotsi minna. Seetõttu on nii raviprotsessi kaasatud õed kui ka teised spetsialistid koolitatud abivajadust märkama ja abi pakkuma. Õnneks on ühiskonnas eelarvamusi üha vähem ja psühholoogi poole pöördumist ei peeta enam tabuks.
Rääkida tuleb
Mõned diagnoosi saanutest räägivad sellest avatult ja avalikult, teised pelgavad teada anda isegi pereliikmetele. Õiget valemit pole olemas, aga psühholoogid julgustavad siiski lähedasi teavitama, ühelt poolt selleks, et neilt vajadusel tuge otsida, teisalt seetõttu, et nad mõistaksid, miks on nende jaoks vähem aega, miks võib muutuda käitumine või välimus. Kui olulised jutud jäävad rääkimata, tekivad nende asemele spekulatsioonid.
See puudutab ka alaealisi lapsi, kellele ei pea rääkima detailidest, küll võiksid nad teada, et nende vanem on pikemalt haige, peab ravil käima ega jaksa ajutiselt kõigis mängudes kaasa lüüa. Seda, kas rääkida haigusest kolleegidele ja tuttavatele, peab igaüks ise otsustama. Osa inimesi tunneb, et rääkimine aitab, teised pelgavad paaniliselt kaastundlikke pilke ja täiendavaid küsimusi. Igaühel on õigus oma arvamusele, aga päris üksinda ei tohiks keegi seda teekonda läbi teha.
Mõnikord on lähedastel sama raske kui patsiendil. Laste haigestumise puhul on perekonnal raskemgi. Patsiendil on raviplaan ja selge teekond, lähedane tunneb ennast abituna. Sel puhul on oluline endale sisendada, et kõige tähtsam on olla kõrval ja toeks. Vajaduse korral saavad ka patsiendi perekonnaliikmed pöörduda psühholoogi juurde saatekirjata, mida sageli ei teata.
Hirm jääb alles
Mõnikord tuleb psühholoogidel tegeleda ka sellega, et patsiendid keelduvad ravist, nad kardavad kas kaotada oma senist välimust, kogeda ravi ebameeldivaid kõrvalnähte või usuvad alternatiivraviga terveks saavat. Psühholoog aitab sel hetkel teha piltlikult öeldes tulu-kulu analüüsi, sest ravi kõrvalmõjusid saab leevendada, aga haigus ravita ära ei lähe.
Hirm on inimlik ja see jääb reeglina alles ka pärast ravi lõppu. Psühholoogid aitavad terviseärevusega hakkama saama, õpetavad kasutama selleks vajalike oskuseid ja toimetulekutehnikaid. Enamasti aitab kognitiivteraapia hirmud kontrolli alla saada, aga mõnikord on patsientidel tarvis ka pärast vähiravi lõppu antidepressantide tuge. Iga teekond on erinev, oluline on sel teel mitte peljata abi küsida.
